Yleislääkärin dream.

On olemas naisi, kellest kirjutatakse, ja naisi, kes peavad endast ise kirjutama. 6nneks sobib variant B suurepäraselt kokku minu elu motoga, muidu tuleks vist suurem osa oma elust sisustada peldikus nutmisega.
Tegelt, ma ise ka naeran tihtipeale, kui oma vanu postitusi loen - noh, nagu keegi v66ras oleks kriband - päris meeleolukas.
Samas, teinekord ma väsin ära. Ja tahaks kah, et vahetevahel keegi teine midagi minu eest teeks. Otsustaks näiteks asju. Kasv6i selliseid pisikesi - et mida selga panna, v6i mida syya, v6i millist muusikat kuulata. V6i teeks näiteks nalja, nii et siis, kui vahest on paha v6i kurb tuju, tuleks naer peale hoopis. V6i juhiks siis autot, kui ma olen nii väsinud, et pean ennast terve tee näpistama, et mitte rooli magama jääda.
Otsustusv6ime on yleyldse yks nendest asjadest, mida elu on 6petanud mind hindama. Nimelt oli siis aasta 2001 ja Amsterdam City. No kes on käinud, see teab, et söögikohtadest nagu puudust ei tohiks olla. Okei, seal peale söögikohtade suurt muud ei olegi, eksole. Minul 6nnestus vaese arstitudengina seal 2 tundi (KAKS TUNDI) näljasena toidul6hna sees ringi jalutada, kuna kaasasolev rahakotiga tyyp ei suutnud otsustada MISSUGUSESSE restosse minna. Yks koht oli liiga kallis ja teises olid liiga väikesed portsud. Ega me olekski sinna tuiama jäänud, kui mina poleks l6puks yhte itaalia kohta lukku löönud. Pärast sain ma muideks sita valiku eest peatäie s6imata, aga see ei puutugi niiväga asjasse - anname vaesele jänkile andeks (Detroit Man In Amsterdam, ilma vihmavarjuta pealegi).
Minu enda kohta olen kuulnud med6dede suust järgmist kommentaari: "Pettariga on hea koos valves olla - sest tema otsustab alati midagi ära. No yksk6ik, kas tema otsus on 6ige v6i vale, aga vähemalt midagi saab tehtud."

Ja siis mulle meeldib veel s6pradega rääkida ka. Sellest, mis ma tegelikult m6tlen. Ja olla see, kes ma tegelikult olen. Ja see, kellele ma sellisena ei meeldi, pole minu seltskonda lihtsalt väärt.