Heaolust ja hügieenist vol. 2.

Täna tuli patsient, kelle tulekupõhjuste kohta oli eelinformatsioonina vihjatud varba põletikule. Tavaline soomlane istuks kingad jalas ja kirjeldaks oma kirjeldamatuid kannatusi pool tundi, ilma et talle tuleks pähe, et äkki ma tahan varvast näha. Korduvate tungivate palvete peale soostuks ta ehk kinga jalast võtma, ning kysiks seejärel ääretult umbuskliku näoga: "kas ma pean soki ka ära võtma?" Mina juba ammu enam ei imesta.
Tänane patsient oli erand. Marssis julge sammuga uksest sisse, istus toolile maha ja kukkus kingi jalast võtma. "Ära muretse, ma käisin dushi all ja panin puhtad sokid ka!", ütles ta oma tegevust kommenteerides, enne kui jõudsin midagi haiguse kohta küsida. Nojah, kui säärane tegevus kord aastas aset leiab, siis on lugu tõepoolest mainimist väärt. Loomulikult tahaks igale esimesele vastutulijale hõigata: "Ma käisin dushi all!!!!" Mina olin muidugi nii shokeeritud, et unustasin kontrollida, kas ta oli ikka teise jala ka igaks juhuks puhtaks pesnud, või läks kindla peale välja, et ainult haiget koiba uuritakse.

Keeramine.

Tänu suveajale üleminekule jäi tänane pühapäev tervelt tunni võrra lühemaks. Seoses sellega tekkis huvi selle isiku olemuse vastu, kes nii nurjatu plaani välja mõtles - ilmselt oli tegemist töönarkomaaniga. Minu ettepanek järgmiskes aastaks oleks selline, et kella keeramine toimuks argipäeval ja tööajal. Kell 15.00 oleks sobiv näiteks keerata kõik kellad tund aega edasi ja minna koju pikka valget õhtupoolikut nautima.

Tõprana sündinud.

Tulin eile Turust koolituselt (jälle paar uut knihvi, kuidas inimeste elu totaalselt ära rikkuda, iseendast seejuures võimalikult lolli muljet jättes) ja viskasin hetkeks voodisse siruli, et teha väike lõunauinak, enne västitavat reedõhtut. Siinkohal jätan ma vahele selle, kuidas naaber majaseina (piilu?)auke puuris ja jätkan sealt, kus ukse tagant kostis kõvahäälne soomekeelne lalin. Võpatasin voodist pysti tungiva uksekellahelina peale. Kuna mul üldiselt ette hoiatamata käivad külas vaid Jehoova tunnistajad, siis ma väga ei kiirustanud ka hommikumantli selgatõmbamisega. Enne kui jõudsin uksele kobida, kõlas veel teinegi nõudlik kellahelin, mispeale minu kurgust pääses, mitte just kõige malbemahäälsel toonil, soomekeelne ebatsensuurne väljend. Ukse taga seisis aga teine naaber, tatt himuralt suunurgas vahutamas, küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta:" Kas see on sinu külaliste kaubik, mis siin hoovi peal seisab???". Vedasin suule kõrvuni ulatuva keepsmile ja teatasin, et pole mul ei kylalisi ega kaubikut. Tädi nägu vajus pettumusest üsna loperguseks, kui ta vabandussõnu pobisedes minu vaateväljast eemaldus. Olen süüdi, olen! Selles, et mind ei saagi ABSOLUUTSELT KÕIGIS soome pensionäride probleemides süüdistada. Eks ma kujutan ette, kuidas tädid on ära jaganud, et mul meest pole - ju nüüd tuukase uusi kandidaate lausa kaubikute viisi kohale.

Arstikoolitusest üldisemalt.

Kes meist ei oleks kuulnud sellest, kuidas arstid peavad õppima 6+5 aastat, enne kui spetsialistiks saavad jne. Samas teavad vähesed, mida see koolitusprogramm endas tegelikult sisaldab. Siinkohal võin pisut kergitada saladuse loori, mis varjab pääsu lõpmatusse raha ja pillerkaari maailma.
Kõigepealt tuleb läbi teha sisseastumiskatsed, kus selgitatakse välja:
a) kas sa oled piisavalt loll, et arstiks õppida
b) kas sa oled piisavalt nurjatu, et arstiks õppida
Selleks tehakse mitmesuguseid eksperimentaalseid katseid - näiteks näidatakse videosid haigetest inimestest ja kes siis naerma hakkab, saab maksimumpunktid. Kysitakse, et mis jõuga veri kehas ringi käib - õige vastus on: tsentrifugaaljõuga jne.
Katsetel läbipõrunud võivad heal juhul kõlvata poliitikuteks, arstiteaduskonna uks jääb neile siiski suletuks.
1. kursusel peamiselt käiakse niisama koos kohvi joomas ja suitsu tegemas - et yksteisega tutvuda. Paar laipa nylitakse ka ära - niisama naljaviluks. 2. kursusel juba on kõik kohvipausid ravimfirmade kulul. Katseid tehakse elavate loomade peal. 3. kursusel käivad mõned aktiivsemad juba haiglates inimesi mõnitamas, suurem osa ajast kulub siiski majandusalaste teadmiste hankimisele - loengud tuntud lektoritelt teemadel "Kuidas ravida inimest nii, et ta kunagi terveks ei saaks" ja "Tillist tõmbamise kunsti põhialused". 4. kursusel käiakse 5-10 liikmeliste gruppidena haigevoodite ääres ja kes kõige paremini mõnitada oskab, saab ravimfirma kulul reisi Kuubasse ylemaailmsele konverentsile "Kuidas suurendada haigete inimeste osakaalu ühiskonnas. Tavaline või elektrinuga?" 5. kursusel lähevad farmakoloogia alased loengud üsna rafineerituks - tuleb omandada kunst, kuidas inimesele valesid ravimeid sisse sööta nii, et ta just päris maha ei kärva, aga et kogu aeg oleks piisavalt sitt olla. 6. kursusel toimub õppetöö peamiselt ringides ja omandatakse kaitset - kuidas igast sigadusest puhta nahaga välja ujuda.
Kahju tõesti, et yhiskonnas on nii vähe piisavalt lolle ja nurjatuid inimesi, muidu poleks mingit kaadriprobleemi.

Perverdi pihtimused.

Otsustasin perverdiameti maha panna ja kirjanikuks hakata. Minule tundub, et praegast olemasolevad kirjanikkud ei kirjuda sellepärast, et neil midagi öelda oleks, vaid ainult seetõtu, et kultuurgapitali käest raha välja norida. Pole ammu lugenud yhtegi kirjatykki, kus võiks aimata et autorile läheks põrmugi korda mida lugeja tema üllitisest arvab - eesmärk on ainult lõputult pappi oma taskudesse ajada, ükskõik kas siis vaese lugeja taskust või KULKA käest. Isegi kui mõni kirjanik oma elu jooksul mõne raamattu läbi on lugenud siis ei jaga ta ikkagi kirjandusest mitte muffigi. Mina seevastu olen Kitsbergi loomingu suur austaja lapsest saadik, ja eriti meeldis Katku Villu kuldne tsitaat: "Tee tööd ja nää vaeva, siis tuleb ka armasdus".

Kaks naistepäevakingitust ehk IT-meestest nii ja naa

Olude sunnil tuli täna ise IT-meheks hakata. Tõeline sõber telefoni otsas andis juhiseid kuidas safe mode`s "exe" failidest "oxe" failid teha ja asi kandis vilja. Arvuti, mis ketras restarida nagu orav rattas ja keeldus mind teenindamast, võttis tunni kestnud nikerdamise järgselt taas pildi ette. Nyyd võin hakata kõigile, kes soovivad, raske raha eest käima kodus arvutiteenust osutamas - mind pyhendati saladusse, kuidas kodumasin väga keerulisel moel sinnasamusesse kohta keerata.
Samas oli kurb see, et üks inimene, keda ma ka olin kunagi nii heaks sõbraks pidanud, et ostsin talle isegi püksid jalga, ei reageerinud abipalvele muudmoodi kui mobiili väljalülitamisega. Aga siin pole midagi imestada - ükski heategu ei jää karistamata. Ei minul, ega ka võõrastes (kulunud ja pesemata) pükstes ülbitsejal. Samas võib olla ma teen ka inimesele liiga - tegemist võib olla ka teatud vaimuhaigusega. Viiteid sellele on ka varasemas perioodis piisavalt olnud. Segu paranoislisest skisofreeniast ja obsessiiv-kompulsiivsest häirest. Normaalne inimene oleks ju lihtsalt öelnud, et kuule, mul pole aega/tahtmist sinu arvutiga tegeleda. Samas paistab, et on küll endal häbi ka...

Valimistest siin ja seal.

Soomlastel siis valimised varsti tulemas. Kuigi telereklaame on ka põhjanaabritel okseleajamiseni palju, torkab siiski silma kampaaniate mõningane erinevus. Nimelt jäi eestis valimispropagandat vaadates mulje, et eesti valijat peetakse lolliks. Soomes jääb mulje, et valija ongi loll.