Naiste revolutsioon.

Veel killukesi väitekirja kaitsmiselt...valgeseelik ja eluhetked.
Uff, kui onu-Ingo praegu seda nalja teaks, missuguse lumepalli tema poetatud lause on veerema lükanud ;-)

Becoming Jane - kirjaneitsi elust.

Taustalaulul pole tegelikult filmiga midagi pistmist, aga sobib minu meelest täitsa hästi.
Film ise oli vaadatav, ma ytleks. Piinlikkustunnet ei tekkinud, aga nutma ka ei ajanud (ma olen maailmameister filmivaatamise ajal nutmises!!!). Meeskangelane vastas minu maitsele kyll, kuigi kehaehituselt natuke liiga kribu.

Infotehnoloogiline Ime.

Mr. Jonesi film j6udis minu läpparisse nii umbes tunni aja jooksul ja ilma igasuguste tehniliste probleemideta. Uskumatu! Homme tuleb siis taas kino6htu, kuna täna öösel valvame hoopis soome Nokiat.
Lisan järgmise postitusena video sellest filmist, mida ma viimati vaatasin...

Hiljem lisatud: suured tänud ka muidugi, eksole! maisaand neid MSN-kaudu edastada, kuna tänatav tukihenkilö oli ennast juba välja loginud, kui vilm perile j6udis ;-)

Kambjasse uues kuues?

Lisaks sellele, et täna on reede, on veel ka mitterahvusvaheline kanganurumispäev.
Ma veel 6htuni m6tlen, et keda ahistada, sest tulemus on nagunii ette teada. No mida te ise vastaksite naisele, kes tuleb teie juurde jutuga: "Tule mulle meheks, kuigi mul pea valutab..."

Räägitakse, et täna olevat reede.

Ärkasin täna hommikul (noh, l6unal tegelt, kui hommikune Steffikusetamise paus välja arvata) kohutava peavaluga ja kurgus on ka imelik tunne... paha lugu kui ei olegi surmat6bi vaid mingi sihuke totakas viirus, mis teeb töötegemise ja vaba aja veetmise yhtmoodi ebameeldivaks.
Steffik on ka juba 3-4 päeva k6ik toidu välja oksendanud. Kui ta ise ei oleks endiselt nii terve moega, r66mus, ylielav ja hea isuga naksik, siis ma oleks juba t6siselt mures. Samas, koristustööd hakkavad juba pisut ära tyytama.
Yldfilosoofilistel teemadel ma ise ei pea täna blogima, kuna seda teevad minu ainetel teised. Siit ja siit saab lugeda.

Geograafiatund.

Täna ma sain yhe e-maili, kus mulle tehakse sisuliselt ettepanek, minna koos aega surnuks lööma kohas nimega Saarima.
Alguses ma m6tlesin, et ilmselt see on mingi asula Saksamaa p6hjarannikul, aga hiljem langes kahtlus hoopis Lääne-Eesti saarestiku peale...Ega ma päris veendunud pole senini, et mis kohta silmas peetakse.

Peaks vist kysima oma 13-aastaselt tädipojalt, kes olevat äsja Tartu maakonna geograafia olympiaadi ära v6itnud. Mis muidugi pole mingi ime, sest tyyp ei osanud veel rääkidagi, kui v6is juba nimetada k6ikide maailma riikide pealinnasid.

Disooder.

Olen mina täna Steffikuga arboretumis jalutamas ja yhtäkki tunnen, et midagi on valesti. Katsun pulssi - k6ik korras. Vaatan jopetaskusse - pole muud kui kilekotid koerasita jaoks. Vaatan taevasse ja vaatan maha - no ei ole midagi, noh!. Enne kui möödakäijalt kysima j6usin minna, sain ise aru, milles probleem. Permanentselt k6hu ymber olev ujumisr6ngas oli koju ununenud.

Pildikesi koolip6lvest.

Tartu Ylikool, arstiteaduskond, 1. kursus, anatoomia loeng.
Meeslektor, kelle nime ma kahjuks ei mäleta: "Meesisendite elu on suhteliselt lihtne ja vähekomplitseeritud naisisendite omaga v6rreldes. Nimelt on meeste jaoks tähtis leida naine, kelle järel joosta. Naiste ylesanne seevastu on panna mees enda järele jooksma nii, et too ei saa ise arugi, et on sinna PANDUD."
Järgnes minu meelest ajalooline tagasivaade sidruniviilu kasutamisest rasestumisvastase vahendina v6i taolist.


See postitus oli nyyd veel jätkuks minu doktroriväitekirjale, mis on blogosfääris p6nevaid ja asjalikke edasiarendusi leidnud. Mulle väga meeldis Elsa oma.

Ma ei teagi, kas naised teevad vastu tahtmist rohkem asju - selle yle ma veel juurdlen. Igatahes tundub, et anatoomi teooria kohaselt kuulub meeste tahtmise ootamine/jälgimine/valvamine selle p6hirolli hulka, mille emake loodus on teistele emastele määranud.

Kehv kuuseis.

Tegelt on mul lihtsalt väga kurb ja paha tuju juba tykk aega. Miks? Ma v6iks teile muidu öelda, aga Wittgensteini (äraütlemata andekas mees) hoiatus m6lgub meeles:
"Wovon man nicht sprechen kann, darüber muss man schweigen." (Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.) No, see ei oleks yldse l6bus jutt, noh.
Ma usun, et läheb yle varsti...


Samas, kergemate meeleolulanguste puhul soovitan soojalt viimast "Ärapanijat" ja see lõik Savisaarest, Andres Raidist ja Kalev TV telefoniliinidest. Vaatasin ja m6tlesin - no ei ole võimalik!!! Aga on. Paremat huumorit pole tykk aega näinud. Tallinlased näevad sihukest pulli vist iga päev ja täitsa tasuta...

Linger on Pale blue eyes

Kaderilt saadud nakkus.

Väitekiri, mille eest ma sain doktorikraadi:

Kui ma olin 18-aastane, siis 6petas mulle yks minust 12 aastat vanem saksa mees järgmise t6etera: "Mehed ei tee mitte kunagi seda, mida nad ei taha teha." See lause pysib mul meeles surmatunnini ja on mulle ka omamoodi käitumisjuhiseks, sest kogu järgnev elu on ainult t6estanud selle väite paikapidavust igas olukorras ja igas situatsioonis. Tookordne keiss oli tegelikult pealtnäha tyhine - no umbes sihuke, et me hakkasime koos kuhugi minema ja mina kysisin: "Kas sa yldse tahad sinna minna?". Tegelt on aga kogu meesterahva olemus selle lausega lahti seletatud.
Niisiis, naised, kes te istute v6ib-olla kodudes ja ootate m6nda telefonik6net v6i taolist.
Kui mees teile ei helista, siis mitte sellepärast, et tal oleks palju tööd. Ega ka mitte sellepärast, et tal oleks kodus kuri naine. Ega ka mitte sellepärast, et ta kardaks mingi alaväärsuskompleksi ajendil ennast lolliks teha. Ega mitte sellepärast, et tal kukkus mobiiltelefon peldikupotti v6i känguru pani akulaadija nahka. Ega mitte sellepärast et ta viibib k6rge palavikuga 2 nädalat haiglaravil, mille käigus kustub mingil mystilisel p6hjusel teie telefoninumber tema andmebaasidest (viimane situatsioon on otse elust - mina näiteks ei jäänud uskuma ;-)). Ta ei helista teile lihtsalt sellepärast, et ta ei taha seda teha. Lihtne. Äärmisel juhul on veel variant, et talle lihtsalt ei tule meeldegi, aga no see oleks ju veel hullem, eksole.
Muideks, minul pole selliste juhtumite puhul kyll pähe tulnud kedagi muud peale iseenda syydistada. Kurvaks muidugi teeb vahel, aga mis siis - kus see kirjas on, et elu peab lust ja pillerkaar olema. Nutmine aitab kusjuures. Yleliigset vett kehast väljutada näiteks ja silmavärvi laiali ajada kah. Lisaks tekib siis selline m6nus hale tunne, et minusugune lilleke, selles suures pasameres.... Tasub proovimist!
Ma ise kasutan kyll yhte teist nippi. Nimelt keskendun siis nendele meestele, kes tahavad asju teha. Ma muidugi olen yleyldse maru paindlik. Nii otseses kui kaudses m6ttes.
K6ige n6medam, mis te teha saate, on see, kui ise helistama kukute.

Issake, Kambja-reisini on veel tervelt 4 nädalat... Tahaks juba oma ajudele restarti!

Muideks, ma loobusin vanas eas - nii umebs nädal aega tagasi - igasugusest meigist (kohe pärast seda, kui Steffik mu tutika silmapliiatsi pooleks näris - kuigi mitte sellepärast). No esiteks, ma näen niigi hea välja ja teiseks - mis kasu sellest heast välimusest on. Teatud patsiendid (enamasti purjus) jäävad lihtsalt liiga kauaks minu kabinetti töllerdama, muud ei midagi. Nyyd on elu nagu hernel - nuta, maga ja käi dushi all niipalju kui tahad, ikka on kogu aeg inimese nägu peas. Mulle meeldib. K6nealune ei puuduta loomulikult seda, kui ma kavatsen kusagile välja minna (nagu ma kavatsengi) - tahaks ikka loota, et saatus 6nnistab selliste kaaslastega, kes kohe esimese tunni aja jooksul nutma ei aja ega 6lut näkku ei loobi ;-)

Kuna ma eesti keele tunnis 6ppisin, et eeskujuliku kirjandi l6pps6nas on soovitav sissejuhatuse juurde tagasi pöörduda, siis on mul selle sakslase kohta veel öelda 2 asja:
1) tegemist oli minu esimese suure armastusega (6nnetu l6puga loomulikult)
2) Kaderi kommentaar pärast nende esmakohtumist: " Issand jumal, milline materjali raiskamine! Selle asemel oleks ju 2 normaalset meest saanud..."
Rohkem pole mul tema kohta midagi öelda.

Irina - Hiljaisuus

Parim soomekeelne laul, mida ma tean. Lauljal on kyll sama pealkiri, kui minu emal, aga mind juba ära ei peta!

Yleislääkärin dream.

On olemas naisi, kellest kirjutatakse, ja naisi, kes peavad endast ise kirjutama. 6nneks sobib variant B suurepäraselt kokku minu elu motoga, muidu tuleks vist suurem osa oma elust sisustada peldikus nutmisega.
Tegelt, ma ise ka naeran tihtipeale, kui oma vanu postitusi loen - noh, nagu keegi v66ras oleks kriband - päris meeleolukas.
Samas, teinekord ma väsin ära. Ja tahaks kah, et vahetevahel keegi teine midagi minu eest teeks. Otsustaks näiteks asju. Kasv6i selliseid pisikesi - et mida selga panna, v6i mida syya, v6i millist muusikat kuulata. V6i teeks näiteks nalja, nii et siis, kui vahest on paha v6i kurb tuju, tuleks naer peale hoopis. V6i juhiks siis autot, kui ma olen nii väsinud, et pean ennast terve tee näpistama, et mitte rooli magama jääda.
Otsustusv6ime on yleyldse yks nendest asjadest, mida elu on 6petanud mind hindama. Nimelt oli siis aasta 2001 ja Amsterdam City. No kes on käinud, see teab, et söögikohtadest nagu puudust ei tohiks olla. Okei, seal peale söögikohtade suurt muud ei olegi, eksole. Minul 6nnestus vaese arstitudengina seal 2 tundi (KAKS TUNDI) näljasena toidul6hna sees ringi jalutada, kuna kaasasolev rahakotiga tyyp ei suutnud otsustada MISSUGUSESSE restosse minna. Yks koht oli liiga kallis ja teises olid liiga väikesed portsud. Ega me olekski sinna tuiama jäänud, kui mina poleks l6puks yhte itaalia kohta lukku löönud. Pärast sain ma muideks sita valiku eest peatäie s6imata, aga see ei puutugi niiväga asjasse - anname vaesele jänkile andeks (Detroit Man In Amsterdam, ilma vihmavarjuta pealegi).
Minu enda kohta olen kuulnud med6dede suust järgmist kommentaari: "Pettariga on hea koos valves olla - sest tema otsustab alati midagi ära. No yksk6ik, kas tema otsus on 6ige v6i vale, aga vähemalt midagi saab tehtud."

Ja siis mulle meeldib veel s6pradega rääkida ka. Sellest, mis ma tegelikult m6tlen. Ja olla see, kes ma tegelikult olen. Ja see, kellele ma sellisena ei meeldi, pole minu seltskonda lihtsalt väärt.

IT-naine

Viimasel ajal mingi pidev ebaõnn seoses arvutisüsteemidega. Täna hommikul lauaarvuti klaviatuur lihtsalt heast peast keeldus minu heaks tööd tegemast, sestap olen nyyd permanentselt läpaka taha lükatud. Samas, kui nüüd meenutada, siis eile veel, ei suutnud ma läpakaga internetti siseneda.
A selle lauaarvuti klaviatuuriga on jah imelik lugu - et miks siis heast peast tuksi läks? Tea, kas siin võiks mingit rolli mängida faktor, et ma kallasin äsja sinna peale 300 ml sooja piimaga kohvi? Steff oli üsna üllatunud, sest osa läks klaverist mööda tema tagusmendi peale.

Äraneetud film.

Mul saaks bloog täis, kui ma hakkaks kirja panema, mismoodi ma olen 2 päeva MSN ja Pyha Waimu (PW) abiga üritanud endale filmi "Klass" tirida. Alates sellest, et lauaarvutis on mul köh-köh tarkvara, mis ei kõlba ja sellest, et läptop ei leidnud wirelessi üles (2 päeva otsisime) ja siis olid läptopi voolukasutamise seadistused valed jne. jne. jne.
Viimane uudis on see, et 51% on nyyd läpakasse tiritud. Saame näha, mis üllatuse Vanajumal järgmiseks on välja mõelnud. Mida paganat selles filmis siis on, mida ma ei tohi näha???
Igastahes on minu IT-muskel praegu kõva treeningu läbi teinud. Aitüma Tarkmehele MSN-is!

Hommikused iiveldushood.

Minul aeti varahommikul syda täie rauaga pahaks.
Esiteks muidugi see, et ma ei teagi, kumb on haigem, kas Maie ja Valduri v6i Robertsi blogi - sihukesed kohad, kus ma parem ei kooserda, sest jube raske on keelt hammaste taga hoida, kuid samas oleks jube alandav kommenteerimise tasemele laskuda. Nyyd siis luurab mingisugune spioon mööda blogisid ringi ja haibib neid oma äranägemist mööda. Kujutan ette, kuidas mä ärkan yhel hommikul, ja loen epl: "Enne vastlapäeva tuleb seal rinnalihaseid treenida", kirjutab Jubejuss.... "Vitsutasin keresse hernesuppi sealihaga", arvab seevastu Kuulit6ukaja.
Lisaks sellele, et seda jama on keeruline kommenteerida, hakkas mul ka kohutavalt häbi, et ma olen ju idee poolest nn. "edukas".

Yleislääkäri ja Ateena.

Mingi kummaline värk on mul sellenimelise kinoga. Eba6nn ja naerukrambid kogu aeg.
Esimene kaasus pärineb ajast, kui aasta oli vast nii 1998 ja minu elukohaks Kyytri tänav, mille yhel serval asus kino nimega Ateena. Yhel ilusal 6htul läksime siis Kaderiga kaema filmi nimega "Don Juan de Marco", peaosas Jonny Depp. Noh, mina olin Jonny mordat varem aint sellesama filmi muusika videost näinud, sestap v6ib seda nimetada ka "minu esimeseks Jonnyks". Praegu ei mäletagi, millest seal just täpselt jutt käis, igatahes läksime me m6lemad kinost koju, nagu oleks panniga pähe saanud - sihukesed 6rnas eas tibid, eksole. Ei läinud paari päevagi mööda, kui minul vaja ilmtingimata uuesti sama filmi vaatama minna, ja kuna teine s6brants polnud seda veel näinud, siis hea ettekääne kah olemas. V6tsime kinosaalis kenasti istet ja asusime filmielamust ootama. Suureks yllatuseks pidime t6dema, et me olime kinosaalis ainsad naisterahvad - enamik publikust noormehed vanuses 10-30. Imestasin endamisi, et vaat kus lops - eesti meestest poleks nagu iial uskunud, et sihukese filmi peale jooksevad liimile nagu kärbsed...Romantikud! NOh, saal läks pimedaks ja algas reklaam. Mingil hetkel vaatasin, et pagan - nyyd on see reklaam nagu kyll pisut liiga pikale läinud, aga noh, kannatame ära... Te vist aimate? Mina ei aimanud enne midagi, kui lavale ilmus mustas frakis noormees, kes teatas, et näitleja haigestumise t6ttu jääb "Don Juan de Marco" ära, selle asemel näidatakse hoopis filmi "Mortal Combat". Nojah, see on pisike kunstiline liialdus. Tegelt me olime s6brantsiga seansside algusajad segamini ajanud. Teist nii halba filmi, kui see Combat, kusjuures polegi veel oma senise elu jooksul näinud.

Teine juhtum oli nyyd paar kuud tagasi - paistab et see kino on taas avatud. Kooserdasime nimelt yhe teatud shveitsi raadioajakirjanikuga mööda Tartu linna ja avastasime reklaamplakati - kinos Ateena näidatakse mingit saksakeelset filmi. Meil oli kogu aeg see jama, et ei julgenud kinno minna, sest mingi keerulisema sisu puhul shveitslane poleks äkki inglise keelest aru saanud. Karta on, et meil jäi tol 6htul lausa paar 6lut joomata, kui me ennast Ateena trepist yles vinnasime. Kohale olid tulnud tohutud rahvaste hordid - nii karvaseid kui sulelisi - k6ik ukse taga saalipääsu ootamas. Noh, v6tsime siis iset... Lavale ronisid hoopis mingid poisid, tarisid sinna laua ja hunniku raamatuid. Kuna mul oli juba selle kinoga halbu kogemusi, siis seekord tekkis vähemalt kahtlus, et äkki ei näidatagi kino vaid toimub näiteks mingi raamatu esitlus. Shveitslasel muidugi maru p6nev, hädavaevu suutsin ta seal saalist välja tirida. Enne välisuksest lahkumist v6tsin julguse kokku ja kysisin yhelt noormehelt: "Vabandage palun, aga MIS yritus see siin 6ige täna toimub?" Tyyp vahtis mind tykk aega imeliku näoga, enne kui vastas: " Aga LOOMULIKULT ajaloo rebaste ristimine".

6ppevideo.

Kuidas v6rgutada naisi - tuleb neile rääkida järve ääres lokaliseeruvast majast - nagu Keanu teeb (kutt video l6pus on loomulikult Sandra Bullocki boifrend).
Tegelt, see film on konkurentsitult yks minu viimase paari aasta lemmikutest ja p6hjustas selle, et ma olen Paul McCartney CD omanik. Meesterahvastele siiski ei soovita (meesterahvastest ja romantilistest filmidest ma panen uue postituse).

Paranoikute yhiskond.

Tulin tööle, ootesaal paksult rahvast täis, nendest yks inimene isegi haige. Kust saaks Soome importida sellist defitsiiti nagu talopojam6istus ehk siis maalaisjärki?

Hiljem lisatud: isegi med6ed on siin täna ennekuulmatult kyyniliseks muutunud. Nimelt kirjutati mulle, p6hjuseks, miks patsient tuli arstile: "peksleb, ei peksle, peksleb, ei peksle..." Teate, mul lausa hyppas, kui pisike reinuvader yle tee tuhises - kas ma oleks pidanud endale kiirabi kutsuma? Isver ja kui ma armunud olen, siis jätab lööke vahele ja teeb yldse mis ise tahab - vahest tundub endale ka, et selline asi vanas eas pole tervislik, aga noh, traumapunkti ma pole veel kunagi pöördunud.

Jaht ilma koerata.

Täna oli surm yhest väiksesest rebasest 10 m kaugusel. 6nneks on rebane kiire m6tlemise ja hea reaktsiooniga mingi totaka kitsega v6rreldes.

Meeleolukas tööpäev.

Ma ei kujutanud ette, et NII SUURE pasa sees.

Öösel lisatud yks ääretult ebatsensuurne väljend ja lubadus mitte iial mitte kellegagi mitte yhtegi vahetust mitte kunagi mitte vahetada. Palugu v6i kyynarnukkide ja kubemekarvade peal seistes.

Defitsiit.

Üks teine Eesti film on minu jaoks samuti täiesti kättesaamatu - "Klass". Telekast unustasin vaadata, netist leida/tõmmata ei oska, poest pole saada. Samas tahaks ju ikka maailma asjadega kursis olla.

Hiljaks jäin....

Nonii, just nüüd, kui eile õhtul lõplikult formeerus salakaval plaan, tähistada sel aastal vagariigi aastapäeva Lättisõidu ja keelatud filmi vaatamisega, pidin ma täna varahommikul raadiost kuulma, et pärast nädalast linastumist otsutati film ära tekistada - kuni kohtuotsuse saabumiseni.
Fakkmaütlen! Oleks pidanud ikka esimesele seansile sööstma kohe....:(
Mida paganat ma nüüd siis järgmisel nädalavahetusel teen? Tööd või???
Aastapäeva Soomes ikka veeta ei viitsi. Pigem siis juba pingviinide paraad.

Steffik tööotsijate nimekirja.

Isa vaatas täna, kuidas koer prügikasti kallal toimetab ja tegi ettepaneku, Steffikule Soomes mõnes prügisorteerimise firmas tööd otsida - saaks omale vorstiraha ja ühtlasi oleks ka tegevust, sel ajal kui mina samuti tööl olen.

Demokraatia.

Selle asemel et laevaga sõita, otsustasin tänase õhtu sisustada pannkookide praadimisega. Kuna mu vanemad eelistavad lusikakooke, mina ise aga ülepannikooke, siis kippus minu aravmus vägisi vähemusse jääma. Kus häda kõige suurem, seal MSN kõige lähem - leidsin nimelt mõttekaaslase, kes toetas minu arusaama pannkookide suurusest, sestap jagunesid nüüd hääled 2:2. Otsustavaks sai Steffiku arvamus, mida üldse ei küsitudki, sest minuga eri meelt olles poleks ta nagunii mingit kooki saanud.

Ei ole seapesa...

vaid Yleislääkäri ja taksikoera pesa. Miskipärast arvas Steff täna, et mulle võiks meeldida sihukese disainiga voodis magamine... Nojah, pisut peeneksnäritud vetsupaberit, kindavooder ja tykike kuivatatud seasaba on külje all äraütlemata mõnusad.

Dilemma.

Tund aega pidasin sisemist kahevõitlust - kas minna kohe laevale, või lükata tänased toimetused homse varahommiku varna. Enne kui duell lõppes, sai laevaleminekuks vajalik aeg otsa, sestap pole muud varianti kui B.
Sama nn. venitamistaktikat õnnestub vägagi edukalt ka igapäevatöös rakendada. Tuleb näiteks mõni patsient, kelle puhul on kohe näha, et pole tal häda midagi (purjus näiteks aint), siis on kaval ta kusagile tükiks ajaks lebotama jätta - niikaua kui tal ootamisest kõrini saab ja omal algatusel varvast viskab.

Kuidas me taksi solvasime.

Steffiku küüned olid pikaks kasvanud nagu suusad ja kippusid tema liikumist lumevabadel aladel oluliselt taistama. Eile õhtul otsustasime emaga koera küünte lõikamise protseduuri ette võtta - selleks oli vaja vähemalt 2-liikmelist meeskonda ja sõratange. Tõmbasime kutsule soki pähe, ema hoidis raskeid kehavigastusi saades Steffi kinni ja mina oma kirurgikäega kärpisin. Koer oli põhimõtteliselt närvivapustuse ääre peal, ähkis ja puhkis seal soki sees nigu auruvedur.
Terve öö oli koer meie mõlema peale nii solvunud, et magas üksinda suures toas diivani peal. Hommikul pidi ta vihast ja solvumisest minu emal pea-aegu nina peast hammustama ning keeldus õue kusele minemast. Kui mina läksin Steffiga rääkima ja vabandust paluma, siis loom lõpuks leebus - hakkas saba liputama ja soostus hommikusöögiks meie poolt pakutavat kanaliha sööma. Täna oleme siiski taas suured sõbrad. Steff ei lase mind nüüd igaks juhuks silmist - äkki kaob jälle mitmeks päevaks ära.

Suusapuhkus Otepääl.

Nädalavahetusel kuulsin ma enda kohta mitut põnevat fakti, neist esimesed 2 kohe Otepääle saabudes. Kuna maraton oli ära jäänud ja hotellides vabu kohti küllaga, otsustasime hinna asjus pisut tingida, mispeale teatati mulle otse: "Aga teeme nii, et sina oled vait, sest nii kui sa suu lahti teed, küsitakse 2 x kõrgemat hinda - vaatavad, et soomlane on eesti keele selgeks õppinud." Olin sellest tähelepanekust suht pettunud, sest päris kole on olla inimene, kes ei oska MITTE ÜHTEGI keelt aktsendivabalt. (Ise arvasin, et mul on paar imelikku häälikut lihtsalt ning "jaja" asemel ma ytlen "niinii".) Vait suutsin ma siiki vaid minut aega olla - kui hind oli ära nimetatatud. Hotelliomanik oli sihuke vast 50-kanti meesterahvas, kes teatas meile kohe, et kuna me näeme välja vanemad kui 15 ja 16, siis on meile sobilik meelelahutusasutus ööklubi Comeback ja jummala eest mitte see teine koht, kus meie üle naerdakse. Minul muidugi tekkis küsimus, et miks peaks mulle korda minema, kui mõni 15-aastane mu üle naerab - äkki naeran hoopis mina tema üle? Aga noh, see selleks. Igatahes teataski mees kohe varsti, et temal naist ei ole, kuigi tütar on, ilma et meie oleks vastavasisulisi küsimusi esitanud. Et me ikka kindlasti tema hotelli kasuks otsustaksime, lubas ta meile isegi päikest ja kuud ja traadita internetti, mis pidavat olema eriti turvaline jne. Noh, internet oli tõepoolest nii turvaline, et ei saanud seda keegi kasutada - ei koodiga ega ilma. Aga samas, ega ma eriti ei jõudnud häkkida ka, sest ma kohtusin koridoris ühe maratonist ilma jäänud sakslasega, kellel oli samuti läpakas abitult näpus ja selle asemel et neti otsida, kutsus ta mind hoopis Oti pubisse sööma/jooma. Nii see õhtuke siis kulgeski - kuulates münchenlase kurba juttu sellest, kuidas tema kodumaal pole üldse ilusaid naisi, sest nad on kõik Eestis ja Venemaal. Mina olin jälle rahul, et sain oma saksa keele kõnelemise vajaduse jälle tükiks ajaks ära rahuldatud, pealegi on mulle saksa mehed lapsest saati meeldinud. Mingil hetkel tantsisin ma omast arust Otepää kõige kuumema kutiga, aga pärast tuli minu suureks meelehärmiks välja, et ta oli ikkagi Tallinnast. Ühtegi ööklubisse ma igatahes küll ei jõudnud - kuna eelmine öö oli vaevu 4 tundi magatud, siis oli kustumine suht kiire ja kell 01.00 magasin juba hotellitoas nagu nott. Ja siis oli veel paar meeleolukat seika, mis ei puuduta kuigi sügavalt minu isikut ja jäävad seetõttu mainimata. Ja siis oli järmisel päeval veel üks ülinaljakas seik, mis puudutab just nimelt minu isikut, aga sellest ma ka praegu ei räägi, samas kindlasti räägivad sellest 2 hääletajat, kes pahaaimamatult Otepää poole teel olid. Lõpptulemusel jäin kogu üritusega igati rahule. Järgmne kord üritab ehk suusatada ka.

Unine esmaspäev.

Üldiselt teeks ma vahekokkuvõtte möödunud nädalavahetusest, aga ma ei saa, sest ma pean hoopis Gargobussi otsima minema - Tartu sõbrants jättis oma prillid minu autosse...samuti kontaktläätsede konteineri ja veel hunniku pudi-padi.
Tegelt ma tahaks üleüldse sihukest puhkust ka kunagi, et vedeleks voodis, loeks miskit, vahiks telekat jne. Minu puhkus kipub paraku alati selline üliaktiivne olema ja ega lähiajal mingit jõudeolekut planeerida saagi - Tampere korteris on piisavalt sättimis-koristustöid, et kõik töövabad hetked ära sisustada. Samas on mul lihtsalt täna sihuke molutamise tuju - enamasti ma ise eelistangi kogu aeg ringi sehkendada ja autoga erinevate linnade vahet kütta... Noh, paistab et Tartu kanti hakkan ma lähitulevikus taas sagedamini jõudma - mulle kehtestati selline norm, et vähemalt kord kuus oleks vaja ;-)

Õhtusöök.

Pruugib mul vaid pisut aega kusagil ära käia, kui kohe saadakse mingi sigadusega hakkama.

Õhtuoode.

Must ja valge koer.

Tervitused püssirohukeldrist....

...mis on üle pika aja taas internetiseeritud koht, kus mul on au viibida. Kavatsen oma pohmellile pool kana sisse sööta - köögis käib praegu sulerappimine ilmselt - kahtlaselt kaua tuleb oodata.

Hiljem lisatud:

HOT CHICK



Kuna kana oli otsas, siis toodi terve tibu.

Pehme iseloom on lollile peale nuhtluseks.

Üks asi, mida elu mulle iial ei õpeta, on kolleegide palvetele äraütlemine. Üks tibi tuli möödunud nädalal küsima, kas ma ei tahaks valvet vahetada - temal hirmsasti vaja bla-bla-bla. Mina, hea inimene muidugi kohe nõus. Nüüd istun siis jälle kõrvuni pasa sees. Aga vähemalt jube hea ja üllas tunne on. Arvake ära, kas mul endal õnnestub kunagi heasüdamlikke tobukesi leida?
Noh, aga selle teemaga läheme sügavuti järgmisel nädalal - hetkel keeran hoopis noka oma sünnilinna poole.

Hooja lõpu ale Ülemiste kaubanduskeskuses.

Ma soovin, et väljas oleks hall ja porine, sest siis tuleksin mina - üleni valges...

2 nädalat köha garanteeritud.

Mul on täna hingamisteed perses - nagu alati, kui ma külma õhu käes suitsu teen. Mis sest et ainult ühe! Kuigi see fakt on mulle ammu teada-tuntud, miskipärast meenub alati alles suitsetamisjärgsel hommikul ja mitte kunagi enne sigareti süütamist... Põhiline on see, et kui ENNE meenuks, ma tõesti ei teeks seda suitsu, sest mingit vajadust ju pole.

Juhtiv jumestuskunstnik.

Eile ostsin omale uue silmapliiatsi. Steffik oli kiirem ja jõudis seda proovida enne kui mina. Maailma juhtivad jumestuskunstnikud soovitavad - Manhattani automatic eyeliner - testitrulemused on tõestanud et närimise käigus eraldub 30% vähem puru! Lisaks disainis ta mul ripsmekoolutaja korgi sisse paar kunstipärast hambajälge.
Täna käisin ja ostsin uue pliiatsi.

Tasa sõuad ja jäädki sõudma.

Avastasin, et kuna ma pole kuu aega joonud mitte tilkagi alkoholi, ega külastanud mitte ainsatki kõrtsi, siis ei või väga järsult peale hakata, vaid tuleb tasapisi organismust kohandada. Sestap otsustasin, et lähen täna pubisse küll, aga tilkagi aloholi seal ei manusta. Kuigi ilmselt saan ma seda kibedasti kahetsema, kuna seltskond tõotab kujuneda selliseks, mida kaine peaga raske välja kannatada. Aga mis teha, kui paremad on paremate päralt.
Tegelt on asi hoopis selles, et kõrts on Tallinnas, aga mina pean homme hommikul kel 8 olema Haapsalus, lõunal Tartus ja õhtul Otepääl.
Eile öösel ma sain ühelt noormelhelt ilusa tekstisõnumi, kus mainiti segi sellist sõna nagu igatsus, sestap hakkab juba endalegi tunduma, et äkki on minu olemasolul isegi mingi mõte? Kui selle vaid üles leiaks...

Armastuskiri

Sain kirja Riho Undilt SEB Ühispangast:
"Lugupeetud väga austatud kallis armas klient.
Seoses sellega, et meie kasum on liiga väike, tahaksime me edaspidi teie käest rohkem pappi saada. Juhul, kui te ei taha maksta siis teatage meile sellest 31.märtsiks, aga siis me muidugi korjame teil kõik krediitkaardid käest ära ja üritame need hoopis uutele lollpeadele pähe määrida - reklaamikampaaniaks on rahad juba kõrvale pandud.

Head ilusat nädalavahetust, jõulu, jaanipäeva ja lihavõtteid. Meeldivat koostööd!
Alati sinuga ja sinu lähedal, SEB Ühispank."

Õhtuks sõbra juurde.

Ei ole r66msamat olevust maamuna peal vist ilmas olnud, kui Steffik täna, kui ma pärast 4 ööpäeva kestnud eemalolekut koju naasin. Pool tundi sellist tantsu, et silmaga polnud v6imalik looma jälgida - liiga kiiresti liikus. Ega ma ise suurt vähem rõõmustanud. Kuts olevat mind ikka mitu päeva juba taga otsinud - nuusutanud seda kohta, kus auto pidanuks seisma ja muidu ka rahutu olnud.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ette 2 nädalat ilma koerata... :(

Valentinipäev laevas.

Eelmise postituse jätkuks:
nalja saab selle aeglase internetiga. Kuna arvutiekraani pole mõtet vahtida, sest ega seal mingit muutust 5 min jooksul ei toimu, siis läppariomanikud istuvad ja vahivad üksteisele otsa kaastundlike nägudega. Minu vastas istub üks kena kiilaspeaga eesti mees. Alguses vahtisin mina teda, nyyd hakkas tema mind vahtima. Ma ei saa üldse sinnapoole vaadata praegu, sest ma hakkaksin naerma kõva häälega muidu...

Kuidas teras ei karastunud.

Omapärase huumorisoonega vanake nimega Jumal on inimkonnale kaela saatnud terve hulga needuseid. Mõni arvab, et inimhinge karastamise eesmärgil. Mina arvan, et ta on lihtsalt sadist. Sellised asjad on näiteks: katk, koolera, tuumasõda, kubemetäid, maavärin, vesipüks, sotsialism, nohu, tyhi pea, nälg ja tuulispask. Üks uusimaid leiutisi on nüüd siis veel Stari pardal lokaliseeruv juhtmevaba internet.

Sydamlikku Rahvusvahelist Kardioloogiapäeva!

Tööle.

Eile esimest korda Soome suurimasse esmaabipunkti tööle minnes selgus kõigepealt, et mulle eraldatud arvutiprogrammi kasutajatunnused ei toimi, mistõttu kulus tund, enne kui asi jutti saadi. Seepeale avastasin, et kuna ma pole antud programmiga yle aasta aja kokku puutunud, siis olen selle kasutamise ikka TÄIESTI ära unustanud, sestap läks teine tund meeldetuletamisele. Ku ma olin siis Pegasose tööle saanud, selgus, et just nimelt sellele ööle olid juba ammu planeeritud hooldustööd, mist6ttu 24-05 vahelisel ajavahemikul polnud võimalik arvutit kasutada. Oh seda segadust ja paberimajandust siis... Yllatuseks avastasin, et kuna ka internet puudus, siis minub tööviljakus kiviaegsetes tingimustes hoopis kasvas. Teine huvitav tõdemus oli see, et kuna neti pold, siis ma läksin puhkepausi ajal hoopis puhkeruumi medpersonaliga jutustama, mis oli jummala mõistlik mõte. Ma olin kuulnud, et seal pidavat lahedad kujud tööl olema, aga poleks arvanud et NII lahedad. Leidsin initsiaatori, kellega koos ehk kevadel oma golfimängijakarjääri jätkata. Erakordne kogemus oli ka see, et hommikul surmväsinuna polnud vaja 2 tundi autoga sõita vaid koduni läks alla 5 minuti.
Noh, lõppkokkuvõttes lähen täna ööseks sinna tagasi saba suht rõngas. Iseasi mis kohapeal saab - ma olen ikkagi ainult 5 tundi päeval maganud, sest und lihtsalt rohkem polnud.

Systeem balalaika

Täna hakkasin m6tlema, et Soomes on igasuguseid tobedaid systeeme, mida meil pole. Noh, Eestis on kah kahtlemata igasuguseid systeeme, aga need enamasti lihtsalt ei tööta, sestap ei suuda need ka igapäevaelu oluliselt häirida. Näiteks:
1) autot tankides ei saa pystolit lukustada, vaid pead kogu see aeg, mis kytus paaki niriseb 1-2 käega tankuri lingi kylge klammerduma. Jube lõbus, kui oled näiteks nõrk naisterahvas, väljas on 30 kraadi külma ja tankimist vajab suure veoauto paak. Ostangi diislit 10 liitri kaupa, kui väljas on külm.
2)sularahaautomaadist saab raha võtta ainult 400 euro kaupa. Minul on sihuke omapärane systeem (tänu krediitkaardivõlale), et ma pean kord kuus 3800 eurot sularahas välja võtma. See tähendab siis, et ma pean 10 korda järjest pin-koodi sisestama ja rahasid ootama - täismäng ühesõnaga. Kujutage ette, kui lõbus on inimestel minu selja taga järjekorras.
3)korteri välisukse sisse ehitatud postkastiluuk. Puhkuselt tulles põhimõtteliselt korterisse sisse ei pääse, sest reklaamlehtede laviin vajub selga. Mõnus tunne on, kui üksi kodus olles keegi hakkab korraga esikus sahistama ja kolistama - postiljoni-tädi oma igapäevast paberikraami jaotamas. Steffik satub kah alati paanikasse ja kukub haukuma, mis on tervitatav just siis, kui ma öövalvejärgset pohmelli välja magan.

Hetkel ei tule rohkem meelde...

Üksinduse hind...

...sõltub muidugi sellest, kus ja kui kaua üksi olla. Kahenädalase Gambia reisi puhul on selleks 400 eurot e ca. 6200 EEK. Nagu üksiolek iseenesest ei oleks veel piisav karistus ;-)
Samas - hetkel minu variandi puhul on see lisamaks lihtsalt luksuse eest, et erinevast muust seltskonnast, saan ma omaette toa. Ei mingeid norskamishäireid näiteks. Ma ise pidavat küll norskama ainult siis, kui olen eelnevalt alkohoolseid jooke manustanud - see omadus niisiis isalt päritud.

Mida mehed vaatama jäävad.

Täna hommikul esitati Nova raadios suurele ringile järgmine küsimus: mis on need 2 asja, mida vaadates meesterahva silmad suurenevad 33%.
Stuudiosse helistas nii umbes 10 isast, kes kõik pakkusid täpselt ühte ja sama - ILUSAD naised ja ilusad autod. Noh, imetusorganeid ka arvati.
SMS-e saatsid juba natuke vaimukamad vennad ka, mulle meeldis variant, et tühi külmkapp ja naiste meigikohver.
Õigeks osutus siiski: ALASTI naine (ei pea ilmselt isegi ilus olema) ja haikala.

Tegus ja töökas.

Vanajumal laskis mul eile öösel tööpostil magada ning sellega kinkis mulle terve vaba päeva, mis muidu oleks kulunud põõnamisele.
Asi toimib juba suht hästi - liiklemine Prisma ja uimahalli vahel kulges ilma suuremate intsidentideta. Kui eile oli pommivarjendis naisten vuoro, siis täna ma sattusin lasten vuoro peale ning pean pettumusega nentima, et homme olen ma ujumiseks ilmselt liiga väsinud, kuigi teoreetiliselt peaks siis miesten vuoro olema. Noh, ujusin koos jõmpsikatega ja isegi rohkem kui kilomeetri vist.
Kutsuigastsus on juba üsna suur, seetõttu broneerisin Eestisse minekuks pileti k6ige varasemale v6imalikule laevale - kuigi ilmselt tuleb siis poolsoodana autorooli istuda. Nimelt seisavad mul ees kaks rasket öövahetust taas uues tööpaigas, millest ma olen senini ainult hirmu- ja õudusjutte kuulnud. Saame näha, kas seal mingit puhkepausi üldse on, või paljas uhamine hommikuni välja. Päris jube uhamine tuleb ka nädalavahetusel, kui ma liigun trassil: Tallinn-Haapsalu-Tallinn-Haapsalu-Tartu-Otepää-
Tartu-Haapsalu-Tallinn-Tampere, samas ma olen kindel et mäng väärib küünlaid.
Kambja-reisi lõin ka lukku, nii et krokudillide maad väisan ma ajavahemikul 26.märts - 11. aprill. 3 vaba kohta on muideks veel, nii et kes tahab võib kah tulla, hehehehee - nagu ma ei teaks, et teisi nii ulle pole olemas... või tegelt, on ikka ka - meid on kokku tervelt 13.

Aaa Bee hakka pähe...

Otsustasin veel täna öösel ette v6tta selle asja, mida ma olen 2 aastat edasi lykanud - soome alfabeet. Nimelt on siin maal kombeks kirjatähtedest rääkides k6nealuseid objekte teatud standardi järgi iseloomustada: "b" nagu Bertta, "h" nagu Heikki jne. Kuna mulle keelekursustel seda ametlikku versiooni ei 6petatud, siis olen tihtipeale masinkirjutajate elu teadlikult nats l6busamaks teinud, dikteerides stiilis: "t" nagu t6bras ja "l" nagu loomaarst. Seoses tööga erinevates haiglates, pole mul paraku enam v6imalik k6ikide sekretäride huumorisoolika olemasolus veenduda, sestap tuleb nats igavam olla ja massiga samastuda.
Leidsin netist sihukese versiooni - kas ka 6ige, ei tea. Vaatame, mis juhtub, kui ma edaspidi selle järgi joondun:
Aarne, Bertta, Celcius, Daavid, Eemeli, Faarao, Gideon, Heikki, Iivari, Jussi, Kalle, Niilo, Otto, Paavo, Kuu, Risto, Sakari, Tyyne, Urho, Vihtori, Wiski, Äksä, Yrjö, Tseta, Åke, Äiti, Öljy.
Yks asi millest ma siiski loobuda ei kavatse. Nimelt on minu soome isikukoodi l6pus u-täht ja selle kohta ma ytlen alati: "U" niin kuin ulkomaalainen.

Kuhu minna, mida teha.

Täna on T6ELISELT rahulik valve olnud senini... sestap mängin oma aja peremeest ning tegelen märtsikuu töögraafiku planeerimisega - sain just nimekirja vabadest valvetest. Paras ajude ragistamine tegelikult - kujutan ette, et 6ppealajuhatajal on tunniplaani koostamine lihtsam, sest ega tema ise ei pea ju pärast selle graafiku järgi tundides käima hakkama...

Mitte just väga punane esmaspäev.

Klienditeeninduse uus tase: helistate mingil numbril, kus teil lastakse oma raha eest pool tundi muusikat kuulata ja siis katkestatakse kõne. Ja nii mitu korda järjest. Lahe! Kuna ujula oli kinni (õhtul on "naisten vuoro" - kõlab kurjakuulutavalt), siis mul polgi muud teha kui telefonist seda jubedat klimberdamist kuulata. Au kuulub Tamperen Sähköverkko OY-le.
Kui keegi teab, kas Tamperes sihukesi kuritegelikke asutusi nagu solaarium ka leidub, andku teada. Forssas läks vist mitu kuud, enne kui jälje üles võtsin. Ma tean küll et vähk ja kiire vananemine jne. A ma tahan kirstus ilus pruun välja näha (pealegi kaitseb mind umbrohu-mehhanism).

Nuta või naera.

A mulle meeldivad innovatiivsed inimesed. Kujutage ette, et ma kirjutaks siin blogis sellest, kuidas ma õhtuti väikesi poisse vägistan ja siis pärast, kui mind enam lastearstina kuhugi tööle ei võetaks, süüdistaksin maine rikkumises blogger.com haldajat, kollast ajakirjandust, valitsust ja presidenti ja muidugi Aapo Ilvest, kes soovitas mul blogi pidama hakata.
Nii haige värk, et ma lähen parem ujuma.

Kati ilma karuta...

Väga nukker on tegelikult olla, sest Steffikut ei olegi seekord Soomes kaasas. Asi selles, et kuna ma tulin siia ainult kolmeks ööpäevaks ning kavatsen kõi 3 ööd järjest tööl olla, siis ei hakanud ma vaest kutsut selle nimel pika merereisiga loksutama, et siis lasta tal siin üksinda kodus istuda. Koer on ausalt-öeldes sellest kolimisest ja reisimisest natuke stressis praegu - las olla natuke aega minu vanemate pool, mis on tegelikult tema lapsepõlvekodu. Seal on kass ja pealegi võib alati aega sisustada seinte pealt tapeedi eemaldamisega (mida ta kusagil mujal ei tee - ilmselt on viga tapeedis). Nii, et otsustasin talitada koera huvides. Endal on muidugi kurb... enam nii ei tee.

Eestis koolitusel.

Seekordne kodumaa väisamine mõjus igati harivalt. Näiteks tean ma nüüd tänu Päevalehe uue raamatu reklaamile, mis kõlas Sikupilli Prismas, et lisaks leivale ja tsirkusele vajab rahvas ka sadismi.
Teine huvitav tõdemus leidis tee minuni hetkel, kui ma kogemata kuulsin r2-st reportaazhi Otepää lumiste nõlvade vahelt. Nimelt teatas nooruke spordikommentaator, et keegi sportlastest kvalifikatseerus kolmandale kohale. Alguses ma mõtlesin, et vaene poju, eetrikramp - keel sõlmes... aga ei, seda kvalifikatseerumist tuli veel mitu korda.
Kolmas infokild pärines Kroonikast, mille mu ema mulle eile õhtul nina alla torkas. Nimelt sain ma teada Aapo Ilvese vanuse - huvitaval kombel oli see hoopis teistsugune number kui kümme aastat tagasi. Ses mõttes ma olen nyyd temas maru pettunud - et mis paganama veiderdamine see on - meile ütles toona ühte, aga lehest pean ma hiljem hoopis teist lugema. Ilvese kohta tuleks muidugi siinkohal veel ära märkida tema despootlik iseloom - Küütris me saime kõik ikka panniga, kui midagi nii ei olnud, nagu härrale meeldis. Plödisemine pold üldse lubatud. Oh neid lõputud praekartulite mägesid ja õllejõgesid, mis meie, orjad, olime sunnitud talle ette kandma... Noh, ja siis ma sain veel teada, et võrreldes Kroonika toimetuse ajakirjanikega on sportlased päris nutikad.

Kanaaride asemel Gambiasse. (Herneste söömise asemel tapsime moskiitosid.)

Paistab, et märtsi l6pus lähen 2-ks nädalaks Gambiasse - suuremat sorti reisiseltskonnaga. Ilmselt saab omal nahal järgi proovitud, kas kuulujutud elu v6imalikkusest ilma internetita, vastavad tõele v6i mitte...Juhul kui baar ja konditsioneer on olemas... miks ka mitte. Seltskonnas pidavat olema neegrite eemalepeletamiseks vajalikus koguses meesterahvaid - see on põhiline! Ma ei kannata kahte asja - iga ostu juures kauplemist ja tingimist ning seda, kui m6ni neeger mul järel jookseb. Mõlemat saab seal piiramatus koguses ilmselt. Kui reisist muud tolku pole, siis vähemalt jube tore on pärast koju tagasi tulla kindlasti. Ma olena alati tahtnud ka väljapoole Euroopat reisida, aga poleks uneski aimanud, et alustan Aafrikast.
Noh, paar päeva on aega mind veel ümber veenda...emale ma parem ei räägigi.

Eksistentsiaalne kysimus.

Tähelepanek: mille pagana pärast need inimesed, kes seltskonnas on alati karsked ja muidu ka pidurid, mitte kunagi ei oska autot juhtida. Täiesti m6ttetu kamp, noh. Ei joo, aga kainet autojuhti neist ka pole. Kust nisukesed tulevad ja kuidas saaks nad kähku tagasi toppida? Kas inimestel paikenevad alkoholitarbimise ja autojuhtimise geenid kusagil yhes ja samas kromosoomis suhteliselt lähestikku?

Pildikesi arsti elust.

On öö, kell nii umbes kaks. Ärkan sygavast unest selle peale, et padja all telefon heliseb. Unesegasena pobisen torusse oma nime. "Kas sa oled arst v6i?". "Olen kyll..." (ja lisan m6ttes juurde "vist"). Edasi hakkab yks ärev hääl hingeldades seletama, kuidas k6ik kohad on verd täis ja pea on l6hki, syda seisab ja mis k6ik veel. Unesegasena kuulan seda juttu, ise samal ajal silmadega ymbrust takseerides - kus paganama kohas ma olen? Telefonitorusse pobisen umbes : "Ahhaaa, jajaja, nonoh, vot siis...". Yritan välja m6elda, et kes seal toru otsas siis nyyd on ja mida minult tahetakse, kui inimene on ometi juba surnud - kylm nagu kivi, millele ta veri ja ajud on pritsinud. Hääl muudkui aga kirjeldab k6iki surma tunnuseid ja j6uab l6puks pupillide juurde, mis on laiad ega reageeri valgusele. K6neleja hääles on kogu aeg selline ootav noot - nagu ta tahaks minult veel midagi peale "ahah, jajah" välja pinnida. L6puks ei pea ta seal teispool toru enam vastu ja kysib otse. "KAS MA V6IN ELUSTAMISE L6PETADA????". "Ja-jah, v6id kyll.". "Aitäh, kuidas su nimi oli?" Ytlen nime ja veerin tähthaaval ette, kuidas seda kirjutatakse. "Aitäh ja head ööd!"
Kiirabi anaalidest v6ib selle kohta pärast lugeda sihukese lause: "Elustamine dr. Pettari loal l6petatud".

Maa-alune ujula leitud!

Kuigi kerge see ei olnud. Kuna ujula on maa alla ehitatud, aga parkimisplats maa peale ehitamata unustatud ning parkimine võrdub selles Annelinna-sarnases asulas raske isikuvastase kuriteoga, siis tuli paarsada meetrit jalgsi läbida. Kogu kompleks meenutas kangesti pommivarjendit. Rahvast oli tõepoolest talutavas koguses - soome penskarid ja kenad noored vene naised lastega. Ostsin kohe hoobilt 10-korra pileti, sel juhul maksab üks kord 4.10 eurikut, mis pole üldse kallis. 1 km ujumiseks kulus mul siiski 40 min, mitte tund aega nagu ma alguses kahtlustasin. Esmakordselt Soomes sain nautida sihukest vabadust, et terve rada oli minu päralt.


Hiljem lisatud kysimus: huvitav kui kaua normaalsetel inimestel 1 km ujumiseks aega läheb?

Algab päev.

Otsustasin eile, et aitab öisest vahtkonnast ja tõmbasin omale südaöö paiku unerohu rindu. Uskumatu tunne ärgata hommikul kell 8 täiesti väljapuhanuna! Ammu meelest läind, mis tunne see on... Nüüd ei teagi, mis oma suure reipusega peale hakata. Variante on 2: kas visata kanakuudist kogu sitt välja või minna ja otsida see Hervanta maa-alune ujula üles. Ilmselt alustan variant 2-st ja variant ühega tegelen täna pärastlõunal ning öösel Vammala haiglas.

Koera unenägu.

Steff magab mu kõrval ja näeb unes, et ta on väike kutsikas, kes on parasjagu ema tissi otsas - teeb suuga imemisliigutusi (tissib). Väga armas vaatepilt... Pisikesena ta tegi seda tihti, aga nüüd pole tykk aega näinud.

Lolli lõbu.

Otsustasin täna, et otsin siin linnas Prisma üles - no ma olen üle poole aasta kroonilises prismavaeguses elanud. Ilus suur pood, kus saab veel kõigele lisaks S-bonust kah jne. Vaatasin siis ilusti kaardi pealt järgi, et suht lähedal peaks olema ning asusin optimistlikult teele. Tund aega müttasin ringi, enne kui leidsin. Kesklinnale sai vähemalt 3 tiiru peale tehtud, kuigi tsentrumiga pole Prismal miskit pistmist. Pool tundi olin poes - ostsin jäätist ja puha - kodu ju lähedal. Tuhkagi. Jõudsin otsaga miskisse Koivistonkülla, kus pold muud kui eramud. Lõpuks keerasin ikka täielikku tupikusse ja olin sunnitud ühe eramaja hoovi peal ringi keerama... Noh, tunni ajaga leidsin kodu ikka uuesti üles küll. Tänu talveoludele pysis isegi jäätis veel ühes tükis.
Nädalavahetuse plaanid kah selged. Imesid ei juhtu. Paistab et tippsyndmuseks saab laupäeval toimuv mitsuhooldus. Samas, las maks puhkab, tal on järgmine nädal rasked öövahetused tulekul.

Keeleminutid.

Hervannan uimahalli paikneb sihukesel aadressil nagu Torisevanraitti 7. Huvitav nimi - nagu keegi oleks üleliia kaine ja seetõttu pahas tujus (toriseb). Igatahes peaks see minu asupaigast 3-4 km olema...

Vastel.

Tervis täna kehvapoolne - kahtlustan algavat gripperit, kuna p6sed kuumavad nagu palavik oleks. Samas, v6ib ka vabalt yleväsimusest olla, kuna mitu ööpäeva pole korralikult magatud. 6nneks ei ole täna tohutuid patsientide horde, nii et sihuke surev luik (valges ju) saab tööga ikka kenasti hakkama.
Istun ja j6llitan enda ees arvutiekraanil olevat nimekirja inimestest, kes on tänase päeva jooksul siit kabinetist läbi käinud: Laine Pilvi-Säde Mersedes ja Laine Jopa Johannes. Palun öelge, kas mul on hallutsinatsioonid v6i tuleks Soomes kiiremas korras mingi seadus vastu v6tta, mis keelaks omavahel järglaste saamise indiviididel, kes on syndinud samas maakonnas?
Kooserdasin paar tundi tagasi puhkeruumi kohvi jooma ja avastasin laualt mingisugused vahukoorega täidetud mytakad. Tekkis kahtlus, et ega äkki vastlapäev pole? Kuna muud märgid seda kah kinnitavad (traumapunkti tulevad inimesed, kellel on järgmisel aastal liiga pikad linad), siis ilmselt ongi.
Ootan hommikut, sest siis peaks selguma nädalavahetuse saatus ja staatus. Ei mingit tööd igastahes, puhas l6bu - see on kindel.

Keelenali Prostamol Uno teemadel.

Eakas meespatsient läheb arstile:
"Minulla on jo parikymmentä vuotta sitten sanottu olevan suurentunut eturauhanen..."
Arst: "Ei see ole mikä eturauhanen - se on haitarauhanen."

T6lkida ei oska.

Enam-vähem kolitud.

Nii. Käesolevaga kuulutan siis kolimise ametlikult lõppenuks - keerasin just viinaklaasid paberist välja. Alates homsest (täna öösel tööl) on kõik oodatud soolaleivale. See vist ongi kolimise ainus hea külg - alati põhjust tähistada ;-)
Mõtlesin täna, et kui kellelgi vaja mõnda aega Tamperes lokaliseeruda, siis võtku ühendust - ruumi on palju ja eraldatust kah piisavat (2 pesuruumi isegi), nii et saab öömajale küll. Koera-allergikutele siiski ei soovita.

Hõbeautost veel.

Esimene kontakt firmaga on kusjuures positiivne - lubati, et sellest ei teha numbrit, et hoolduse aeg 1000 km üle läheb (ilmselt isegi 1500 km). Kuulsin nimelt eile hirmu- ja õuduslugusid, kuidas osades kohtades selliste juhtumite puhul garantii kaotab kehtivuse. Paarisajatuhandene turbo remont oma kulu ja kirjadega on enam-vähem ainus asi, mis minu elus hetkel puudub.

Siirust, sõprust, soojust ja armastust.

Seoses nädalavahetusel ees seisva mitsuhoolduse ja teiste vastavasisuliste postitustega, tuli mulle meelde, et Haapsalus kaubamaja taga on sihuke töökoda, kus on silt: "Remonditööd 200 EEK/tund. Kliendi juuresolekul 300 EEK/tund." Vot need on tublid poisid! Ma pidin naerukrambid saama seda lugedes...
Noh, saame näha, kui leidlikud Tallinnas Silberauto kutid on - kõik jupid hõbedast? Ma põhimõtteliselt ostsingi ju uue auto seetõttu, et mul polnud nii palju raha, et 6 aastat vana masinaga sõita.

Maakad linna vahtimas.

Linneluga harjumine pole kerge ei mulle ega Steffile. Põhiline häiriv faktor on maatingimustega võrreldes erakordselt tihe liiklus. Täna oleksin pea-aegu bambusesse pannud kui kamp kohalikke tuli kodumaja nurga juures vastu: sommid vahtisid minu autot ja mina vahtisin sommide koera ja enda ette ei vahtind keegi.
Aga täna ma nägin supermarketis ühte meesterahvast ka keda vahtida - kuidagi arukas läige oli teisel silmis. Viimati juhtus selline asi siin riigis vist aasta tagasi lihavõtete paiku... Samas mind ennast jälle mitte keegi siin ei vahi - vot see on juba tõeline ja ülipositiivne üllatus. Väikestes maakohtades vahitakse mind nimelt alati suu ja silmad pärani nagu seal Kolumatsi raamatus...

Euro visioonist .

Kuna minagi soovin kuuluda täisväärtuslike blogijate perre, siis on viimane hetk oma arvamus välja köhida, enne kui hilja. ETV on mul ju siin kenasti olemas küll, aga paraku polnud mul kolimise tõttu telekat uude pessa veel installitud ja ausalt-öeldes unustasin ära ka, sestap olen videopklippe näinud vaid interneti vahendusel. Pean tunnistama, et Leto Svet oli tegelikult allapoole Kreisiraadio taset - naerma küll ei ajanud. Nii tõetruult lihtsalt oli seda Balkani koerapulma järgi tehtud, et ma ei saand arugi, et paroodia - noh, originaal mind ju kah naerma ei aja, pigem nutma, eksole. Samas olen ma pigem rahul et võitis just see seltskond, kui et oleks kordunud surmani äratüüdanud stsenaarium: mingi noor kena tibi laulab suht-koht mõttetut laulu enam-vähem heal tasemel. Siis hakatakse seda laulu raadios leierdama, kuni ta hakkab juba endalegi täitsa meeldima. Siis kõik on jube puhevil-elevil, jälgivaid rahvusvahelisi edetabeleid ja on muidu igavesed asjapulgad. Noh, ja lõpuks ikka VÄGA valus kukkumine - oh seda nuttu ja hala. Tänavu punutakse asja ümber vähemalt mingisugune natuke teistsugune intriig...pisut vaheldust.
Aga minu meelest lootust on, et Balkan ei saa aru, et paroodia või nii ;-)

Lilleneiu.

Armusin täna punaste moonidega dushikardinasse (pildil), mistõttu olin sunnitud selle endale sauna eesruumi soetama. Avastasin riidekappi revideerides, et ABSOLUUTSELT kõik riided peale talvejopede, hommikumantli ja teksapükste on mul lillemotiividega kauniststud ;-) Ma ei tea, mis diagnoos on. Üheks lemmikuks on mul muideks piibeleht - eriti lõhn. Nimelt olevat vanaisa Ilmar minu emale jõmpsika sünni pühul haiglasse piibelehti toonud (detsembri lõpp ja aasta 1976). Kust ta sellise defitsiidi välja tõmbas - keegi ei tea. Varustajana ta sovhoosis töötas...

Hea une saladus - magage tööl!

Kella 5.00-paiku ma väsisin ära ja kuna siin ei ole iialgi patsiendivaba peroodi olnud, ma isegi ei tea, kus arstidele m6eldud puhkeruum asub (kuskil keldris vist). Keerasin siis ennast 20 minutiks niisama siiasamasse protseduuride lauale selili. Muidu poldki viga, aga gynekoloogiliseks läbivaatuseks m6eldud jalatoed natuke segasid. Noh, uni igastahes tuli hetkega, ilma et oleks pidanud pikalt arutama, kuhu poole nokk ja kuhu poole saba.
Kuigi täna on tööl ylimalt meeliylendav olnud, kibelen ma kangesti koju - et saaks ikka seda mööblipaigutamise mängu mängida. Voodi osas olen siis nyyd asjatundjate n6uandeid kuulnud, lahendamata on endiselt suure toa kysimus. Ema ettepanek diivanid k6rvuti panna - et potentsiaalsed kylastajad saaksid istuda pikas rivis nagu kinos, lykati igastahes juba pärast esimest lugemist tagasi.

Käbi ja känd.

Nii patsiendivaest ööd kui täna, ei ole siinmail veel nähtud - kella 22.00 - 02.00 olen läbi vaadanud k6igest 15 inimest (tavaliselt on selleks ajaks poole rohkem) ja nyyd on ootesaal tyhi. Niisiis olen ma täna patsientide keeles "hea arst" st. et on aega suhelda.
Täna 6petasin ma isale, mis loom on youtube. Yritasin nimelt kolimistöödega poolsurnuks kurnatud lapsevanemale pisut kompensatoorset meelelahutust pakkuda ja kysisin, et missugust muusikapala ta sooviks kuulata. Tellimuseks oli "Orjade koor" ooperist Nabucco. Miskipärast ma ei uskunud, et selles soovis ei sisaldunud mingit vihjet... Igastahes jäi nyyd lapsevanem minust maha koju vaimustunult youtubega mängima ja yldse ei imesta, kui ma hommikul leian ta samast asendist.

Imede öö.

Mustlasest patsiendil oli kaasas ainult 1 (üKS!!) sugulane, kes ei öelnud mulle mitte ühte paha s6na (no, natuke 6petas aint, tellis uuringuid ja oli pisut rahulolematu moega).
Maailmal6pp ei ole vist enam kaugel...

Maakera magnetväli ja sellega seotud rahvamuistendid.

Kas keegi mäletab, et mis värk selle voodi asetamisega uues korteris oli - kas tervislikum oli magada pea põhja, lõuna, ida või lääne suunas? Olen kuulnud, et korterisse tuleb kass lahti lasta ja vaadata, kuhu ta magama keerab - sinna siis on soovitav endale kah pesa teha. Steffik eelistas esialgu magada hoopis minu magamistoa kõrval asetsevas toas, mis on iseenesest väga tore, sest see ongi tema tuba.

Koduõu.

Arvutilaua kõrvalt aknast paistab sihuke pilt.

Jälle uus kodu.

Otsustasin, et edasiste sekelduste vältimiseks loobun 2 kolimise vahepeal kastide lahtipakkimisest. Steff oli terve eilse õhtu paanikas - arvasime et kastidega rahmeldamisest ja elukoha vahetusest tulenev stress. Peni rahunes aga maha niipea, kui punased diivanid said sisse tassitud - hoopis nende pärast oli mures.


Tegelt pisike lootus on siia korterisse pikemaks ajaks püsima jääda - nimelt teatas penskarist naaber, et kõik eelmised üürnikud on siin aastaid elanud ja lahkunud vaid abiellumise ja laste saamise asjaoludel. Enne mind olevat viimane üürnik olnud Nokia insener. Huvitav, üle-eelmises korteris elas enne mind samuti Nokia insener. Seinad on naelu ja knopkasid täis igastahes.

Carrie

Kirjutasin selle laulu juurde pika kommentaari kah, aga kustutasin kogemata ära (neid youtube postitusi ei saa ka üldse normaalselt redigeerida!). Samas, uuesti kribada ka ei viitsi. Idee oli umbes selles et laul kummitab, noh.

Tamperel tänasest üks jobu rohkem.

Nii umbes tuunise töö tulemusena õnnestus mul kätte saada 25% oma korterist leiduvast internetist. Arvestades seda, et kui mul on lauaarvuti ja läpakas, ning mõlemad saaksid välismaailmaga kommunikeeruda kas juhtme või õhkupaisatud interneti vahendusel, siis õnnestus mul toimima saada suht debiilne variant - läpakas on juhtmega seina küljes. Alguses pold sedagi - olin täiesti veendunud, et mina olen maru tark, aga Elisa kutid pole vajalikku nuppu plõksind. Nüüd on siis selge niipalju, et võrk on olemas küll, aga mina ise olen loll (mis muidugi ei suudaks isegi uudistekünnise alt läbi roomata). Noh, kellaaeg on nii hiline kah, et kui mingisugune areng võiksiki selle kättesaamatu 75% suunas toimuda, siis suht ebatõenäoline, et lähitundide jooksul. Küll ma sellele juhtmetepuntrale veel homme väljapuhanuna näitan!!! Kui vaja, kasvõi klopime niikaua ruuterit, kuni internetikübemeid tolmama hakkab.
Kolimise kohta ma ütlen ain niipalju, et ma ei osta endale enam iialgi mitte ühtegi asja. No äärmisel juhul ühe kummuti ja nõudepesumasina.... Ja siis ma ütlen veel sitt, tatt ja uppund rott. Muud ei ütle tõesti vaid panen 2 pilti hoopis:

enne...



pärast...



Hiljem täiendet: 25% neti jääb mul tegelt nagunii kättesaamatuks, sest ma pole viitsinud lauakale seda vidinat osta, mis värgi õhust kinni püüaks ;-)

Bluu Muun - Elvis Presley

Espitsjoon jätkub.

Täna pärastlõunal ühendan ma ennast internetist lahti ja siis saate te kõik põnevusega oodata, kas mul õnnestub ennast mingil moel internetti tagasi ka ühendada... mulle endale saab see asi kah suureks üllatuseks olema, sest juhul kui missioon ei õnnestu, siis nädalavahetusel ei liiguta ju ükski somm mitte lillegi. Noh, viinapitsid välja arvatud.
Täna hommikul äraksin ma selle peale, et voodisse roniv Steffik oli valgeks värvunud ja kuidagi prullakas. Nac aja pärast tuli mingi soome tädi ja karjus: Berta, Berta!!
Sihukesed lood.

Ekspeditsioon on alanud.

Nii, kolimise esimene päev, mis seisnes peamiselt ettevalmistuste tegemises, on siis edukalt seljatatud. Steff on täna saanud endale koguni 2 hüüdnime: Scott ja Glafira Serafimovna. Viimase autoriks on minu ema - koer olevat seda nägu. Loomake nägi siis täna esimest korda oma uut eluaset ja oli alguses pisut ärevil, aga siis kui avastas, et uues kohas saab sama moodi nagu vanas kohaski minu kõhu peal lesides seakõrva närida, rahunes ning tegi isegi pisikese uinaku.
Mina olen mitme asja eest kiita saanud - guljashi eest ja uue korteri eest, mis olevat lahedam kui vana. Praegu istub kogu kamp teleka ees ja tegeleb päästmisaktsiooniga - egas külmkapis talvituvat jäätist ei kõlba ju kolida, veel vähem minema visata. Telekast tuleb Ahhaa Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mis on tõsi.
Just praegu konstanteeriti kõrvaltoas fakti, et nõudepesumasinat mul küll vaja ei ole - Glafira töötab laitmatult.

Scott.

Elu täis uusi väljakutseid.

Köh. Lumetormis ei olegi veel kunagi kolitud...

Ärkvel ja saba rõngas.

Nii-nii, mingisugune elektriline aktiivsus hakkab vaikselt mu entsefalogrammi tekkima... Paistab et kell 1 öösel on vaim kõige ärksam.
Kirjutasin pika postituse, aga siis avastasin, et kuna ma pole päris kindel, kas ma seda avalikustada tahan, siis on olemas ka variant see lihtsalt talletada ja ooterezhiimile jätta... et kui kunagi hiljem lugedes väga nõme ei tundu, siis võib ju postitada ka. Mis paganama pilusilmade parlament see oli, kes jõi ennast istungi ajal täis, siis võttis otsuse vastu ja kui hommikul pohmellis peaga sama otsus teist korda samal kujul vastu võeti, siis läks seadus kinnitamisele? Kuigi alkohoolsete jookidega seostamine on hetkel pisut kohatu - ma isegi ei mäleta enam, mis asjad need on ;-)