Maakad linna vahtimas.

Linneluga harjumine pole kerge ei mulle ega Steffile. Põhiline häiriv faktor on maatingimustega võrreldes erakordselt tihe liiklus. Täna oleksin pea-aegu bambusesse pannud kui kamp kohalikke tuli kodumaja nurga juures vastu: sommid vahtisid minu autot ja mina vahtisin sommide koera ja enda ette ei vahtind keegi.
Aga täna ma nägin supermarketis ühte meesterahvast ka keda vahtida - kuidagi arukas läige oli teisel silmis. Viimati juhtus selline asi siin riigis vist aasta tagasi lihavõtete paiku... Samas mind ennast jälle mitte keegi siin ei vahi - vot see on juba tõeline ja ülipositiivne üllatus. Väikestes maakohtades vahitakse mind nimelt alati suu ja silmad pärani nagu seal Kolumatsi raamatus...