Kevad Soomes

Avastasin, et seoses läheneva rannahooajaga on ujulad ja juuksurisalongid täitunud soome meestega, kes üritavad ilmseltt kiiruga suveks midagi saialaadset valmis mätsida. Samas ei ole nende seas näha soome naisi! Huvitav, minu mälu järgi oli Eestis vastupidi. Mul tekkis kohe 2 teooriat:
a) soome naised näevad peeglist, et asi on nii lootusetu, et ujula ega juuksuriga midagi ei päästa
b)soome naised näevad, et soome mehed on nii lootusetud, et juuksuri ega ujulaga nagunii midagi ei päästa, seetõttu pole mõtet ka ise rabeleda

Nali naljaks, aga midagi kummalist on siin riigis soorollidega lahti küll. No ega mul vist ei jäägi muud üle, kui osta lõppkokkuvõttes ikkagi maastur ning hakata siis juuksurisalongist väljuvaid pystiste tukkadega poisse sõitma meelitama.

P.S. juuksur oli ka meesterahvas - püstise tukaga loomulikult

Ennustan tulevikku lõusta pealt.

Kurvastusega pean ma tõdema, et taas on kamp lillekesi pasamerre sattunud. Nagu ikka, süüdi perverdid. Meie Tervisekeskuses on küll kõik arstid selgeltnägijad. Näiteks, kui uksest astub sisse mummeli, keda ma näen esimest korda elus, siis ilmub mulle ette samasugune ekraan nagu Terminaatorile samanimelises filmis - kõik diagnoosid ja hommikuti suu kaudu sisse minevate tablettide nimed jooksevad tabelina prilliklaaside sisepinnalt läbi. Nii et tasub ilma pikema jututa kohe, kui mitte esimese, siis vähemalt teise lausena ukselt hõigata "Mistä tämmöinen johtuu???" ("Millest selline asi tuleb???") Noh, umbes sama hea, kui te olete just pannud DVD mängijasse ja vaadanud algustiitrid ära, kui tuleb kõrvalruumist seltsimees ja kysib "Noh, kas lõpus see Frizt ikka lasti maha?" Kui teie esimene reaktsioon on "Missugune Fritz?", siis saab vennike kohe joosta kusagile ennast välja elama, kuidas teatud elukutse esindajad on sünnist saadik vaimse puudega. Teine lemmikrepliik, mille kuulmisest ma iialgi ei väsi, on see, et kui küsida inimeselt, mis on kirjutatud selle paki peale, millest ta on 10 aastat igal hommikul ja õhtul kommikesi krõbistanud, siis saab vastuseks : "Eikös se siellä koneella näy??" ("Kas seda siis sealt arvutist ei näe??"). Sellise hästi vaenuliku ja kahtlustava häälega, mis muidugi on igati põhjendatud, sest see osa ajast, kui minu ruumis pole yhtegi patsienti, ma sisustangi sellega (kui kohvi kõrvalt aega üle jääb), et kustutan kõikvõimalikku infot arvutist. Võrdlekisin situatsiooni sellega, kui teil on vaja KIIRESTI teada, kes on Sairi peaminister ja teie kõrval istub neeger Sairist. Kuigi te istute arvuti taga ja lahti on parasjagu tekstitöötlusprogramm (näiteks Word), mitte mõni brauser (näiteks Internet Explorer), ja siis asja kiirendamise huvides küsite neegri käest : „Kuule, kes teie peaminister on?” siis neeger vastab „No kas seda siis tõepoolest sealt arvutiekraanilt ei näe????” Sellisel juhul ei teki muidugi kunagi kahtlust, et äkki on neegril mäluhäired – ei tea oma peaministrit ja hiilib vastusest kõravle, vaid loll on ikka jälle küsija. Samas ka siis, kui sukeldun arvuti taha midagi süvenenult otsima, ei sütti inimeste silmades vaimustusetuld. Siis saab minna koju ja viriseda, et ei suheldud vaid klõbistati arvutis.
Siinkohal vabandan kõigi Sairi neegrite ees, juhul kui neil on monarhia mitte parlamentaarne riigikord, ma ei viitsinud järgi kontrollida.

Armastusest.

Paistab et minu elu mõte on nüüd taas leitud. Tegemist on, kui nii võib öelda, ma ütleksin armastusega esimesest silmapilgust. Just nimelt silmapilgust, mitte kohtumisest, sest esimene tutvus toimus ajakirja vahendusel, kus ma Tema pilti nägin. Aastaid on vahepeal mööda läinud ja elu teeb vahepeal kummalisi lükkeid. Näiteks tegi ühe lükke kits, kes kargas 13. veebruaril minu auto ette, põhjustades sellise südmuste ahela arengu, mis viis mind kokku uute ja huvitavate eksmplaridega inimlooma riigist. Nüüd on minu ammune unistus täiesti käegakatsutavas kauguses ja tõenäoliselt kolib suve alguses minu juurde elama. Pilti näete siit.

Tasuta hommikusöögid

on igatahes täiesti olemas ja neid saab Tartus "Krooksust". Nimelt sai kuidagi märkamatult Vaikse Neljapäeva öisest pummelungist Suure Reede varahommik, ning enne kui ma asusin taksojuhtidele Tartu naabruses asuvaid kuppelmaastikke tutvustama, põikasin läbi eelpool nimetatud meelelahtusasutusest. Lugejaga kohtumise käigus oli eesmärgiks tankida veel mõned õlled vältimaks joomatsükli liialt varajast katkemist, ning ühtlasi sai joomakõrvaseks tellitud taldrikutäis juustuvalikuga. Lauake, kus me oma märjukest rüüpasime, asus nagu kirik keset küla, ning seetõttu oli ülevaade kogu platsil toimuvast suurepärasne. Peagi köitis pilku kahte isuäratavat kraami täis taldrikut kätel kandev ettekandja-tibi, kes otsis lauda, kuhu oma koorem laadida. Paraku ei paistnud mitte keegi vastavat tellimust esitanud olevat. Tibi käis kõik lauad läbi ja küsis "Kas teie tellisite soojad kanavõileivad?" Esimesel korral sai ta meie lauast suheteliselt ebamääraase vastuse, mis kõlas umbes nagu: "Ega vist ei tellinud...". Samas sai ta ilmselt teistest laudatest tunduvalt resoluutselmalt äraütlevaid vastuseid, sest miks muidu muutus tema ilme aina nukramaks ja nukramaks ning lõpuks asus ta teist korda kõiki laudasid läbi käima. Teise ringi ajal meie süda enam ei pidanud vastu ja me halastasime õnnetule neiule: "Meie tellisime jah leivad, andke kohe siia!". Neiu lahkus kergendatult ja meie asusime varajase hommikusöögi kallale, mis oli muideks suurepäraste maitseomadustega. Puänti lool ei ole, sest hilisemaid pretentsioone meile ei esitatud.
Samas tasuta lõunate olemasolu vajab endiselt tõestamist... Eks siis järgmine kord kui ma Tartusse tulen!

Kuidas blogi abiga mehelesaamist vältida.

Kes tahab teada, lugegu järgnevaid postitusi ;-)
Samas, väidetavalt olevat ka vastupidiseid eksmplare.