Kuidas me taksi solvasime.

Steffiku küüned olid pikaks kasvanud nagu suusad ja kippusid tema liikumist lumevabadel aladel oluliselt taistama. Eile õhtul otsustasime emaga koera küünte lõikamise protseduuri ette võtta - selleks oli vaja vähemalt 2-liikmelist meeskonda ja sõratange. Tõmbasime kutsule soki pähe, ema hoidis raskeid kehavigastusi saades Steffi kinni ja mina oma kirurgikäega kärpisin. Koer oli põhimõtteliselt närvivapustuse ääre peal, ähkis ja puhkis seal soki sees nigu auruvedur.
Terve öö oli koer meie mõlema peale nii solvunud, et magas üksinda suures toas diivani peal. Hommikul pidi ta vihast ja solvumisest minu emal pea-aegu nina peast hammustama ning keeldus õue kusele minemast. Kui mina läksin Steffiga rääkima ja vabandust paluma, siis loom lõpuks leebus - hakkas saba liputama ja soostus hommikusöögiks meie poolt pakutavat kanaliha sööma. Täna oleme siiski taas suured sõbrad. Steff ei lase mind nüüd igaks juhuks silmist - äkki kaob jälle mitmeks päevaks ära.