reede, 30. mai 2008

Steff on vahepeal aastaseks saanud.

Kuna mina viibisin sel tähtsal päeval Türgis, siis uurisin hiljem isalt, et kuidas pidustused möödusid.
"Keetsime sünnipäevalapsele tatart hakklihaga, aga kuna see sai väga maitsev, siis pistsime koos emaga suurema osa ise pintslisse..."

kolmapäev, 28. mai 2008

Homme on see päev, kui ma peaks minema lennuki peale..

Sääskede Sügeluses Kratsides:

Kui ma kohalikud (fotod) sisse skännin, siis tuleb pilte ka.

Kiire Vuntsidega Naise pihtimus:

Seoses seksuaalkäitumisega: ma teen need asjad väga ruttu ära. Enne kui keegi aru saab/jälile jõuab.
(Mis nendega pärast peale mittehakata, on igaühe oma asi/riist).

esmaspäev, 26. mai 2008

Yleislääkärisõnad (patenteeritud).

Kui te värvite purjus peaga ülipüüdlikult ripsmeid ja asi ebaõnnestub, siis mitte sellepärast, et te olite purjus, vaid seetõttu, et te olite ülipüüdlik.

laupäev, 24. mai 2008

Transport.

Türgi puhul hoiatatakse kõiki turiste, et taksosõit on kallis. Arumaisaa, mille kuradi pärast siin taksosid üldse vaja on? Iga kohalik vend on nõus sind oma auto peale võtma ja kesklinnast hotelli sõidutama, tänutäheks vaid see, et ta saab enne sihtpunkti jõudmist teha linna peal 3 tiiru HÄSTI AEGLASELT ja tähtsa näoga, et kõik näeks, KUI ilusad tibid tema masinas istuvad.

Esmamuljed.

Türgi on riik, kus on ainult mehed ja saledad. Pakse ega naisi pole. Mehi huvitab naiste puhul peamiselt seks, mitte raha (vaimuhiilgus nagunii mitte, aga see on igal pool sama), mistõttu on moes ilusad naised. Ses mõttes Aafrikast totaalselt erinev ja mulle meeldib.

Teistele lugejatele:

Oleks teile meeleolukaid puhkusefotosid näidanud (ma näen pool nonblondi pea ja miniseelikuga täitsa hea välja), aga fotokaamera varastati kah ära - oli teine koos moblaga käekotis. Kõik muu on alles.

PW-le:

29 mai, 14.35 ja Ülemiste lennujaam.
(Üks mobla varastati juba ära ja teises pole mul sinu numbrit salvestetatud, mistõttu ma ei saa sulle kahjuks SMSida).

teisipäev, 20. mai 2008

Magasin sisse (tööl kusjuures ;-))

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma tean, kes on suurim liiklushuligaan siin ja sealpool lahte... Täna siis mängisin jälle pätti ja kari v6mme (moottorratturhiired) tegid sabas diskot. Kuna nad said mu kätte alles Helsinkis, siis seekord oleks küll tahtnud ahastavalt hyyatada, nagu spinninguga kaldale õngitsetud mees filmis "Mehed ei nuta": kurat, ma oleks juba pea-aegu kodus olnud! Seekord oli mul kiiruse ületamiseks jummala mõjuv põhjus, ja ma sain politseiniku jutust aru, et teda solvas sygavalt see, et ma temast endast mööda kihutasin, muidu oli nagu vabandus igati vettpidav. Ilmselt päästis mind ka see, et ostustaval hetkel sekkus meie vestlusesse auto pagasnikus peituv Steffi, kes lõi seal korralikult lamenti - mida ta just täpselt pollarile ütles, mina aru ei saanudki, aga tyyp leebus hoobilt, andis mulle load tagasi ja soovis head reisi. Noh, vähemalt ärkasin ma korralikult üles - hommikukohv ju joomata ning hambadki pesemata. Tänu kiiruseületamisele jõudsin suht napilt ikkagi planeeritud laevale - minu selle hooaja esimene Superseacat. Vaatamata sooduspiletile, oli masin täiesti tyhi - nii lagedat värki polegi veel kordagi nähtud. Muideks, Soomes on praegu väga lahe kihutada, sest kõik põdrad hoavad kütuse säästmise eesmärgil madalat profiili (mitte et nad muidu kiired nagu reaktiivlennukid oleks).
Viimase aasta statistika kohaselt on siis minu arvel 2 hoiatust Soomes ja 1 trahv Eestis...

laupäev, 17. mai 2008

Eine rõdul - menüü:

Ei ole kukeseeneparfee suitsupõdra tartariga. On hoopis kuskusisalat (päikesekuivatatud tomatid, india pähkel, oliivid, fetajuust, friseesalat - sellest sai kõigi lemmik), kreeka salat, sinihallitusjuustusalat ja suitsulõhepirukas. Lisandiks grillitud notsu ja kana, keda pole pildil näha.

Välismaa värk - Yleislääkäril külas.

Mihkli esimene lause olevat hommikuti vahetult pärast ärkamist: "Tahan midagi süüa!"
Täna hommikul olevat esimene lause olnud: "Ma tahan veel siin olla!"

Tehtud!

Täna ma sain. Mobiilihelinaks.

teisipäev, 13. mai 2008

Enneolematu maikuu sooduspakkumine.

Välja rentida Mitsubishi Outlander 2007, läbis6it 24000 km, diisel, kytusekulu keskm. 7,1 l /100 km, nahksisu, Yleislääkäri ja taksikoer on seal sees viibinud, ajavahemikuks 22. - 29. mai. Sobib lastega peredele, aga ka naiste ärarääkimiseks. Hind: rentnik v6tab ja loovutab auto mainitud kuupäevadel Ylemiste lennujaamast, kandes rendiperioodi jooksul k6ik v6imalikud parkimise, trahvide, kytuse, täisoksendamise jms. kaasnevad kulud.
Maakeeli lahti seletatuna - isa ei saa mind lennujaama ära vistata ja Tallinnas on parkimine kallis (lennujaamas 600 EEK nädal).

laupäev, 10. mai 2008

Operatsioon "Taksikusi"


Terve päev on sisustatud.

Suplushooaeg alanud.

Tagasi pöördudes ühe eelneva postituse juurde:
mina ei tea, kumb tegi enne lolli nalja, kas jumal minu üle, v6i mina jumala üle, aga vastastikune ärapanemine igatahes käib. Minu 2 pika öövalve jooksul oli haigusest tervenev Steff korteris kõvasti laamendanud - puruks oli rebitud voodikate ning seinast kistud tapeeti. Selle 3 ületöötunni eest saadava raha eest ostsin omale Jyskist uued tekstiilid/taksit6rjevahendid. Positiivset siiski ka. Tõstsin homse varnast koristustööd tänasele päevale ja nyyd on banketisaal plaanitust varem valmis, nii et ma olen graafikust ees. Üleüldse on kohe-kohe saabumas põnevad ajad. Lähikuudel peaks kylla saabuma nii mehi kui naisi, noori kui vanu, karvaseid ja sulelisi. Koeral kah seltsim.
Steff rehabiliteeris ennast täna sellest äpardunud oravajahist. Pardijahi käigus põgenesid linnud järveveele ja Steff kargas neile karmauhti järgi. No vajaus yleni vee alla, kerkis pinnale, siis vajus uuesti vee alla. Ma juba mõtlesin, et kas peab päästma minema, aga siis kerkis nupp vee peale ja suund võeti kibekiiresti kalda suunas. Ilmselt oli vesi lisaks märjale olekule ka külm.
Ööpimeduses trehvas ta põõsa all kahte turtsuvat siili. Kuna ma teda ninapidi siili tagumiku lähedale ei laskunud (näiteks kassi küüsi on pärast kaklust tema kulmude seest välja nopitud), siis piirdus ta kõigest vihase haukumisega.

Mai on karvavahetuskuu. Uskumatu, kui palju ühe pisikese siledakarvalise taksi seljast karvu tuleb!

reede, 9. mai 2008

Maakera sees on tegelikult veel üks maakera, mis on tunduvalt suurem kui see välimine.

Liina ütleb:
no anna andeks, aga sa ei suuda mulle kohe kuidagi äpu muljet jätta
PW ütleb:
vahi raiska
PW ütleb:
pean paremini proovima
Liina ütleb:
höhöh
Liina ütleb:
võtame jah algusest peale
PW ütleb:
kus on algus?
Liina ütleb:
ma ei tea
Liina ütleb:
blogi?
PW ütleb:
ma nagu pole oma elu eriti eksponeerinud...
PW ütleb:
ja sinu oma pole ka just päris...
PW ütleb:
ma siin suheldes näen oma arust hoopis teist inimest
Liina ütleb:
nii on
Liina ütleb:
see blokk on pigem nagu see, missugune ma tahaksin olla
oled kindel?
Liina ütleb:
või tegelt isegi mitte seda
Liina ütleb:
pigem on see blokk just see, et ma kirjutan omal sitta tuju paremaks
***********

niisiis, kui minust vahepeal midagi kuulda pole, siis ilmselt on mul hea tuju ;-)

neljapäev, 8. mai 2008

Looduselt pole sel hooajal armuande oodata - teeme ise elu m6nusaks.

Kuulisin täna yhte head aforismi.
On ääretult tore, et Jumal vahetevahel vastab meie palvetele.
Sitem lugu on see, et tihtipeale on vastus "Ei".

Paganama kahju, et ma jumal pole - kohe kuidagi ei oska ei öelda, kui mingeid ebameeldivaid kohustusi yritatakse selga lykata. Täna ylemus helistas - kas ma ei saaks laupäeval 3 tundi varem tööle tulla. No ma tegelt eriti ei viitsi, pealegi oli mul plaanis kylaliste tulekuks ettevalmistusi tegema hakata (mul on yks tuba, mida ma kasutan kolikambrina, aga sellest tuleks nyyd banketisaal orgunnida). Ikkagi vastasin ilma pikemalt m6tlemata: "Saan kyll." Ei tulnud yhtegi head vabandust pähe lihtsalt. "Ma ei saa, ma koristan tuba" oleks kuidagi nadiv6itu k6lanud. Pärast m6tlesin kyll, et vettpidav oleks olnud: "Ma ei saa, mul on eesel haige", aga siis oli juba rong läinud, kui see idee pähe turgatas.

Kui ma olin siis jupp aega kahetsenud, arvutasin välja netopalga, mis ma nende 3 tunni eest saan, korrutasin saadud summa X-faktoriga, sisenesin internetti ja bronnisin selle raha eest 3-ks ööks hotellitoa Amsterdamis. Steffile ostan lohutuseks kondi (et ta peab 3 tundi kauem p6it pidama).

Järgmise puhkusereisini on jäänud 13 päeva. Ma ei tea ikka veel, kuhu me lendame... Pea-asi, et oleks soe, aga neegreid poleks.

Adrenaliinilaks.

Tunnen ennast praegu erakordselt tähtsa ja tublina, kuna m6ne tunni eest sai jälle üks inimene ära elustatud. Ametilt kah muideks Yleislääkäri, ainult et pensionil ja dementne. Tegemist oli minu sellise karjääri edukaima st. kiireima reanimatsiooniga - alla 5 minuti. Patsiendi ajud jäid täpselt sellesse seisukorda, nagu nad olid enne sydameseiskust. Tegelt, ma v6iks isegi öelda, et see oli ainus selline elustamine minu praktikas, mis nägi välja selline, nagu tavainimesed on harjunud filmidest nägema - patsient ärkab m6ne aja pärast yles ja ajab sama jura edasi kui enne...isegi defibrillaatoriga sai paugutatud (kuigi sellest sai asystoolia, mis läks käima adrenaliiniga). Tavaelus on ikka asjad pisut teistsugused - elustamine on enamasti tulutu ja kui syda saadaksegi käima, on ajud nagunii lännu. Pole paremat v6rdlust kui see, et elustamine pisikeses maakonnahaiglas on alati nagu välk peldikus. K6ik on paanikas, käed värisevad, keegi ei tea täpselt mida teha.
Mis tea arvate, mis olid patsiendi esimesed s6nad, kui ma teda tagasituleku puhul 6nnitlesin ja seletasin, mis meie vahepeal tegime, kui tema ära käis? "Höpö-höpö" ;-) P6hiline muidugi see, et vend viskas lusika nurka täesti ootamatult ilma igasuguse hoiatuseta ning vanajumal oli suuremeelses tujus, et see ei juhtunud paar tundi varem tema oma kodus.
A tunne on jah v6imas. K6ik need hormoonid mis vahepeal keres lainetasid jne. Kaif. Tekivad juba sellised jaburad m6ttedki, et viimati polegi päris ilmaasjata nii kaua koolis käidud. No ma ei oska seda head tunnet siia kirja panna. Yle pika aja tunnen ennast tööl fantastilisemalt kui mistahes kuurordis.
Aga jah, see raukolakas, mis intubatsiooni ajal inimesele kurku lykatakse - no see tundus käes kuidagi kange ja kohmakas, kuigi ma arvasin, et intubatsioonioskusega on nagu autojuhtimisega - kui korra sisse harjutatud, siis enam naljalt ei unune. Peab ikka ennast varsti kusagile opiblokki tööle sokutama, enne kui täielik degradatsioon toimub.
Aga neile, kes arvavad, et ainult aeglus kaunistab inimest: ma loodan, et te ei vaja kunagi elustamist.

kolmapäev, 7. mai 2008

Oravajaht Steffi moodi.

Koer seisab puu all ja selle asemel et vihaselt haukuda, vingub ja vaatab mulle otsa: "Emme, anna orav siia! Kohe, mine too mulle puu otsast orav ära!"
Mina olin puu otsas kusjuures, sel ajal kui see taks ära hellitati.

Noor Yleislääkäri ja mehed.

Seoses eelmise postitusega meenus mulle lapsep6lv. Nimelt kimbutas mingil ajal kooliteel lapsi liputaja. Uurija käis siis lastelt tunnistusi v6tmas. Meie pold tegelt seda päris liputajat näind, aga tahtsime ennast tähtsaks teha, mist6ttu kaebasime kahe ehitustöölise peale, kes kah kooliteel lastega kuidagi imelikult käitusid (mingid totaalselt jobud vennad). Uurija siis v6ttis minult anamneesi, et mis seal kooliteel juhtus. Pidin andma nende meeste yksikasjaliku kirjelduse. Et missugune myts, missugune jope, missuguse pyksid, missugused kingad. Noh, mina mäletasin ainult mytsi ja jopet kummagi venna puhul - pykste ega kingade kohta pold aimugi. Detektiiv hakkas irvitama: " Ah nii, sina meil siis meesterahvaste puhul vöökohast allapoole yldse ei vaata ...".
No ma arvan, et Scherlock poleks endale nii nilbet nalja lubanud, ammugi siis 10-12 aastaste plikadega, aga mis teha - miilitsakoolitus.

Pikselöök.

Täna pargis Steffiga oravaid jahtides tuli mul sörkjoostes vastu sihuke mees, et mul jäi suu lahti ja hing kinni. Just nimelt mees, mitte poiss. Sihukest asja juhtub tegelt minuga harva. Kui ma olin selles mehes suutnud hämmeldust tekitada (talle laia irvega otsa vaadates) ja kodu poole k6mpisin, siis tegin avastuse, et mille järgi siis mina mehi hindan. No ma olen alati yllatusega lugenud, et naissool on suur huvi meessoo kannikate vastu - mina näiteks ei oska sihukest asja tähelegi panna. Laseks teil hea meelega pakkuda, et mis see on, aga nagunii keegi ära ei arvaks. Tuleb välja, et minu kiiks on KULMUD ;-)
Pagan, edaspidi tuleb hakata koeraga väljas käies vähe kabedamini k6ndima... ja Steff 6petada ymber oravate ja partide kimbutamise asemel tervisesportlaste jälgi ajama.

Verd, tatti ja pisaraid - hooaeg on jälle alanud.

Musta töö tegija vaatevinklist vaadatuna, ei saa ma aru, miks inimesed armastavad asju nii keeruliseks ajada. Kõigepealt tatsavad nad 9 kuud suure kõhuga ringi, loobudes paljudest mõnusatest asjadest, siis sünnitavad higimull otsa ees, siis kasivad ja kantseldavad mitu aastat vahelduva eduga (äbarikumad versioonid muidugi ei saa oma nutvate jõmpsikatega ise hakkama ja tassivad keset ööd minu juurde. no mis sa tast tegid siis, kui rahus magada tahad, mina ju ei ole teinud, eksole. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida). No yhesõnaga putitavad neid mitu aastat ja siis kui olend hakkab juba enam-vähem inimese tegu ja nägu omandama, ostavad nad oma koduõuele batuudi. Kaine peaga kusjuures. Arumaisaa, noh. Miks nad ei hyppa näiteks 7. raseduskuul kõhuli mootorsae otsa? Palju vähem tööd oleks kõigil.
Mõnda ema vaadates tundub kohati, et vanajumal pole mitte ainult humorist vaid algava dementia tunnustega vanur - munarakud andis, aga mõistuse unustas anda.

Ema sul viib Rooma.

Miskipärast viivad kõik teed alati Nekalasse. Sõltumata sellest, kas ma võtan suuna kodu poole või kodust eemale, autoga või jalgrattaga. Mitte, et sel Nekalal midagi viga oleks - tore koht muidugi, aga enamasti pole mul sinna absoluutselt asja.

teisipäev, 6. mai 2008

Pätt ja kuus autotäit võmme.

Mnjah, ega ilmaasjata ei nimetata minu sünnilinna rahvasuus Emajõe Chicagoks.
Mind huvitab tegelt, et mis missioon sellel naesterahval pooleli jäi...

Kuidas Yleislääkärid välja surid.

"Oi kui ilus poiss," vaatas Yleislääkäri.
"Oi kui ilus taksikoer," vaatas poiss. "Aga mis kuradima jura tal seal rihma otsas tolkneb?"

Tuult kõrvadesse!

neljapäev, 1. mai 2008

Pidupäev.

Paluks pysti tõusta ja hymni laulda - Steff sittus täna hommikul kõvad junnid.

JELAGU YKS MAI !!!

Ura.

Loosiratas keerleb.

Loterii tulemused selguvad 2 nädala pärast.
Helistada pole seekord vaja, saan ise arvutist analyysivastuseid vaadata. Ah et mis on helistamises halba?
Järgmine keiss: 6. kursus, Yleislääkäri käis nakkushaiguste arstil ennast vaktsineerimas. Kuna meil kursa6ega olid m6lemal aeg-ajalt käte peal mingid imelikud mädapunnid, siis nii möödaminnes ma näitasin oma kärna nakkushaiguste spetsialistile ja kysisin, et kas tegu v6ib olla mingi mittesugulisel teel leviva infektsiooniga. Arst v6ttis huvi pärast kylvi ja palus 2 nädala pärast helistada - et mis loom seal kasvama hakkab.
Helistasin siis mina kokkulepitud päeval nakkushaiguste kabinetti, toru v6ttis 6de:
Y:"Tere, helistan oma analyysi vastuse asjus."
6:"Kuidas teie nimi on, palun?"
Y:"Pettari."
Torus oli kurjakuulutav vaikus.
6:"Oodake yks hetk, ma annan toru arstile."
Arst (hästi delikaatselt): "Mul on teile paraku kurb uudis. Maksaproovid on korrast ära... (kandev paus)... Teil on leptospiroos."
Kogu elu jooksis silme eest läbi - nii noor ja maks täitsa läbi...Enne kui nutma puhkesin, meenus siiski, et kurat v6taks, ma pole ju mingeid maksaproove andnudki.
Nojah, seal oli mingi teine 6nnetu Pettari nimeline vennike veel käinud ja 6de ajas eesnimed segamini.
Aga minu mädapunnis kasvas labatavaline mädatekitaja seltsimees S.Aureus. Ei muud. Maks hea, k6ik hea.

Kugi ma olen suht kylma k6huga, on maailmas peale myrkmadude veel yks asi, mida ma t6siselt kardan - m6ttetult elatud elu. Piisavalt tyhine on näiteks sihuke versioon, kus suurim osa aurust kulub muretsemisele, et äkki ma viskan kunagi vedru välja.

P.S. Steffi on mul leptospiroosi vastu vaktsineeritud. Aga pasandab ikka veel :(

Need kaks koktaili.

Meenus veel üks Aafrika lugu, mille ma olen unustanud siia blokki üles tähendada.
Ühel õhtul otsustasime dringid teha mingis suht hiljuti avatud restoranis. Kelner-neeger tassis siis mulle tähtsusest pakatava näoga joogikaardi, kus olid tavapärastele jookidele lisaks loetletud ka nii umbes 20 erinevat kokteili. Otsustasin, et seekord võtan tavalise gin-tonicu asemel hoopis mingi koksi ja tellisin omale Bloody Mary. "Vabandage palun, aga seda kokteili me kahjuks ei saa täna teha, sest meil pole tomatimahla". Okei, valisin siis mingi teise koksi. "Vabandage palun, aga meil pole Triple seci, seda me ei saa kahjuks praegu teha." Kui kolmandaga kordus sama lugu, tundus asi mulle juba nac kentsakas, sestap ytlesin, et kuulge, öelge siis ära, et mis segu te yldse teha saate. Kutt vahtis arglikult seda nimekirja ja osutas siis lõpuks kahele nimele - need peaks kuidagi kokku klappima. Tellisin yhe ära ja vennike tatsas rõõmsalt minema. Paraku vaid selleks, et 5 minuti pärast kurva näoga tagasi loivata: " Vabandage palun, aga see inimene, kes meil oskab kokteile segada, pole täna tööl..."

Situatsioon oli nii koomiline, et ma ei suutnud kohe kuidagi pahaseks saada, aga mul on kuri kahtlus, et ekvaatorist mõni tuhat kilti põhja pool tekiks pisike probleem, kui keegi yritaks niimoodi äri ajada.