Ykski heategu ei jää karistamata,

nentis Yleislääkäri, kui ta volbriööl endale patsiendi verega saastunud n6ela kätte torkas. Selle asemel, et siin 6mblusmasinat mängida, oleks v6inud parem normaalse inimese kombel ennast pildituks juua ja näiteks pea l6hki kukkuda v6i taolist.

Lolluse jäävuse printsiip.

Maailmas on kaks nähtust, mis ei kao iial: kulup6letajad ja n6rga jääga veekogule ronivad kalamehed.
Rohelistele m6tlemisaineks: äkki saaks nendest kuidagi energiat tootma hakata?

ATK Top 4.

Töötasin täna v6imsusega 6 patsienti tunnis. Ma laseks samas vaimus edasi, a pole enam mitte hingegi seal koridoris. Isegi jälgimispalat on tyhi. Sestap otsustasin koostada hoopis edetabeli. Nimelt on mulle teadaolevatel andmetel Soomes kasutusel 4 erinevat meditsiinilist arvutiprogrammi ja kuna ma olen nii paljudes erinevates kohtades valveid teinud, siis oskan ma neid k6iki mingil määral kasutada. Minu subjektiivne paremusjärjestus oleks sihuke:
1)Effica
2)Mediatri
3)Miranda
4)Pegasos

Effica meeldib mulle k6ige rohkem sellepärast, et nimes on 2 effi nigu Steffil.

Hiljem lisatud: kui mul synnib kunagi tytar, siis saab talle nimeks Effica v6i Miranda. A poisslapsele sobivad Pegasos ja Mediatri.

Muutused maikuu plaanides.

Tuleb välja, et uus kints soojale maale toimub tunduvalt varem, kui algul kavandatud. Juba 3 nädala pärast ;-) Esialgse plaani kohaselt pidin ma sel ajal hoopis Tartusse minema nädalaks, aga nyyd on projekti nimeks: "Tartu asemel Kreetale". Või Tyrki. Sihtkoht lahtine, kuigi kuupäevad paigas (läheme viimase hetke pakkumisega). Ja blondeerimisprotseduur tuleb siis kah paar päeva ettepoole tõsta. Ilmselt ma 1. korraga päris blondiks ikka ei saa...et paar kuud läheb aega.
Tegelt, puhkus on asi, mis tuleb minu töövõimele kasuks. Esimest korda viimase aasta jooksul ma praegu tõesti naudin oma tööd. Olen vana rahu ise - mitte miski närvi ei aja. Kiirustamise tunnet ei ole - võtan iga inimese jaoks piisavalt aega ja lähen tema probleemiga sygavuti, isegi kui pikk järjekord ukse taga. Täna hommikul käis üks noor abielupaar lapsega - lapsel kõrv haige. Ma siis tohterdasin hoolega (vaja oli vaiku kõrvast välja imeda jne.), aga see on sihuke juhtum, et õhtul tuleb tagasi kontrolli tulla. Isa suust siis tuli sihuke lause: "Aga kas õhtul ka on nii hea arst kui sina???". No selline kompliment tegi tõesti tuju heaks, sest soomlase tunnustus välismaalasest arstile on kõva sõna!
Nojah, igatahes tuleb mul siis ilmselt terve juunikuu looma moodi tööd rabada...
Steffi tervis on endiselt nii ja naa. Täna hommikul oli küll selline rõõmus ja elav naksik, nagu üks jahikoer olema peab, aga suurema osa päevast ikka magab. Ja nina on kuiv. Kogu aeg tahab ainult syles-kaisus olla - me oleme nagu siiami kaksikud. Rohu võtmisega saame juba päris kenasti hakkama - kolm korda päevas saab ju harjutatud.

Hiljem lisatud: üks hea külg on sellel "äkkilähtöl" veel - ma õpin reisimise nimel raha kokku hoidma. Kuu aega kartuli-makaroni dieeti, muidu soojale maale ei saa ;-) Dieedil olen ma praegu nagunii, sest puhkusega tuli mitu mahav6etud kilo jälle tagasi....samas kui õues on ilus ilm, siis ma eelistan nagunii söömisele jalgrattasõitu ning kolme nädalaga peaks 3 kilo alla võtma küll. Ainus asi, millele võib raha kulutada, on Steffi arstiarved ja rohud - selle pisikese jaoks pole iial millestki kahju. Üliõnnelik saan ma olema sel päeval, mil ma näen tema tagumikust jälle ühte kõva junni tulemas. (Just praegu näris ta mu teksapykste sääre sisse augu. Tubli koer! Ilmselt ikka tervis tuleb siis.)

Capital city või Cultural club.

Lõpukirjanditest veel niipalju, et teemal "Mis viib edasi - kultuur või kapital", oleks kah põnev kirjutada. Hoolimata sellest, et üks suur edasviiv jõud on hoopis Kultuurkapital. Eriti kaugele viis see näiteks Aavo Viioli, aga see oleks juba teemast mööda ilmselt.

Tindinikkumisest.

Tänavused lõpukirjandite teemad mulle meeldivad. Näpud hakkasid kohe sygelema lugedes teemat "Kas olla nagu kõik või jääda iseendaks", aga seal on veel asjalikke.
Keskkooli ajal ma ei sallinud kirjandite kirjutamist. Mitte et ma poleks osanud - oh ei. Minu kirjandeid loeti isegi tihtipeale näidiskirjanditena ette. Õpetaja möönis - kõik on täpselt nii nagu peab, kuigi natuke igavavõitu. Asi selles, et ma vihkasin seda, et ma pean ennas õpetaja ees alasti kiskuma - keegi võõras tädi loeb ja arvustab minu mõtteid. Hindab 5-palli systeemis, kas minu aju töötab niimoodi, nagu ühiskond ette näeb. Öäkk. Iseasi, kui arutlevate kirjandite asemel oleks tohtinud jutustavaid kirjutada - siis ma oleks saanud asja huumoriga võtta. Pealegi - 18-aastasena polnud mul tegelikult maailmale midagi öelda.
Ma ise kirjutasin vist lõpukirjandi teemal "Teater minu elus" või taolist. Miskipärast suutsin ma näpuvea teha sõnasse "režissöör" (täiesti uskumatu lugu - tol ajal polnud mul õigekirjaga probleeme ning "režissööri" ei olnud minu jaoks keerulisem sõna kui näiteks "õun"). Üleüldse oli see lõpukirjand üks halvemaid, mille ma kunagi olen valmis treinud - valmistasin pettumuse ka oma õpetajale, kes lootis, et mina olen üks väheseid, kes võiks "5" saada (meil oli ikkagi reaalkallakuga kool, eksole). Nii et "4" oli minu jaoks sama mis läbikukkumine. Mõnevõrra paremini esinesin ma ülikooli sisse astudes kirjutades teemal "Viinakatk", sel ajal kui kõik teised kirjutasid "Eutanaasia - poolt või vastu". 8 palli 10-st oli suht arvestatav tulemus. Kui sellele lisada veel maksimumpunktid saksa keele eest, siis polnudki vaja keemiat osata, et arstiteaduskonna uksed valla läheksid.
Kuna eeskujuliku kirjandi lõppsõnas tuleb sissejuhatuse juurde tagasi põigata, siis ütlengi lõpetuseks, et endaksolemise palk on üksindus, sest lollide ja keskpäraste päralt on maailm. Aamen.

Patenteeritud eesnaha eemaldamise masin.

Tänapäeval pidavat moodsamat sorti kambjalased oma võsukesed selle protseduuri jaoks siiski haiglasse toimetama, aga kas sealsed arstid kah sihukesi kostyyme kannavad, läks meelest kysida. Pilt on tehtud muuseumis.

Grillhooaeg algas nii.

Sel ajal, kui ema ja isa suures toas omavahel grillisid, grillis poeg õues liha. Yleislääkäri sõi liha, yritas kõiki maha rahustada ja oli yleyldse niisama purjus.
A kui nyyd raffas siia tuleb, siis teeme nii nagu peab - mul on maja ees grillsektsioon olemas - koos korralike puust pinkidega, kust saab isegi hea õnne korral pinnu perse.

I Was Told There'd Be Cake

Totaalne muutumine.

Taksi asemel elab nüüd minu korteris pasknäär.

Tõestisyndinud anekdoot (Vammala).

Patsient läheb arsti juurde, võtab iset. Arst võtab patsiendi haigusloo, avab selle ja purskab ohjeldamatult naerma. Patsient on shokeeritud. Arst siis kohe vabandama: "Ega ma teie yle ei naera, aga öelge mulle, kas te käisite 2 kuud tagasi dr. Y. vastuvõtul?" "Käisin küll." "Kas saite abi?" "Sain küll." "Nojah, dr.Y. on selle visiidi kohta kirjutanud haiguslukku järgmist: "Potilas kävi. En muista, minkä takia kävi, mutta kiva oli, että kävi."
Siia otsa sobib kohe üks teine lugu. Nimelt olevat kusagil ülikoolis olnud üks vana ja auväärne professor, kelle sõnavõtte kõik alati imetlusega kuulasid - küll räägib ikka tarka juttu. Siis jäi professor haigeks ja peast tehti kompuutertomograafiga pilt. Tuli välja, et mehel on raskekujuline ajuatroofia (maakeeli ajude kärbumine). Nii et juba viimased 5 aastat poleks tegelt üldse kannatanud kuulata, mida mees suust välja ajab.

Muideks, ma pole kunagi aru saanud, miks inimesed alati nii kangesti tahavad, et nende ajusid pildistatakse?

Beverly Hillsi vanasõna.

If it walks like a duck and quacks like a duck, it is a duck.

Vabandus varnast võtta.

Helistas just anonüümse numbriga Anu-nimeline tips - tahtis mulle mingit puhastusysteemi maha myya. Enne kui ta jõudis täpsustada, kas sissepritsega või ilma, kobisesin vastuseks umbes taolist: "Äää, ma olen Soomes...". "No aga kuna tagasi tulete?" kõlas reibas kretiinne müügihääl. "Ääää, tegelt ma ikka kohe täitsa elangi Soomes ja üleüldse Eestis käin väga harva..." "No selge, siis vabandame!"

Töl, varssa ei tule.

Meeleolu hakkab paranema ja jõuvarud taastuma. Tekkis isegi üks aastast kaugemale ulatuv tulevikuplaan.
Üle hulga aja on tahtmine jälle tööd teha. Ja üleyldse olen ma yhest lollist harjumusest vabanenud. Samas kui hoopis teine on asemele tulnud. Vaarikamoosiplekki saab muideks jummala edukalt eemaldada maasikamoosiga! Eriti, kui tegemist on tegelikult hoopis vaarikaplödiga.
Muideks, kohe varsti täitub aasta sellest, kui ma viimati armunud olin. Selle õnnetuse tulemusena ma hakkasingi palju naljakaid tekste tootma, mille tulemusena ma sattusin kogemata blog.tr loetevuse tippu jne. Praegu mulle tundub, et vaja oleks uut tõuku.
Paraku on maailmas üsna vähe inimesi, kes minu tähelepanu väärivad. Kuigi mõni vist kujutab endale aeg-ajalt kurat teab mida ette.

Hiljem lisatud: avastasin oma telefonist SMSi, mille peale läks isegi minu kalk syda haledaks. Ilmselt mängis rolli ka see, et ma väga sageli ei kuule mehi nutmas, ammugi siis veel minu pärast. Tunnen ennast sea ja tõprana, nagu alati, mis on ka tõsi, nagu loomkatsetes korduvalt kinnitatud.
Teine inimene jälle tähtis mulle hoopis varahommikul laulda, aga ma olin öövalve järgselt liiga uimane, et telefonihelinat kuulda.
Valida on siiski rohkem, kui kahe mängija vahel.
Muideks, maikuus tuleb Tamperes suur laulu- ja tantsupidu. Osa laevapileteid olla juba broneeritud.

Asi mis mulle muret teeb, on hoopis Steffi kõht. Helistasin just loomaarstile - sedakorda Soomes. Hmmm, dieedist kinni pidamine on meie põhiprobleem (just nimelt MEIE, sest minul v6iks ju oidu peas olla - teoreetiliselt).Tuleb välja, et mul tuleb iga päev riisi keetma hakata :( Elu nagu Aafrikas, ainult et ilma tshillipipra ja Domoda kastmeta.

Ei mingit esimest silmapilku.

Ma ei mäleta, millal ma teda esimest korda kohtasin - ilmselt nii umbes 9 aastat tagasi. Siiski on mul TÄPSELT meeles see situatsioon, kuidas me trehvasime. Elasin toona Kyytri tänaval ning naabripoisiks oli Valdo-nimeline noormees. Yhel õhtul kogunes minu poole tavapärane kolmest naisisikust koosnev seltskond - mina, Kader ja Heili. Pärast esimeste õlude lahtikorkimist tekkis Kaderil vajadus korrus kõrgelal asetsevat Valdot kylastada (ilmselt käis midagi laenamas või taolist) ning tagasi tulles oli ta maru elevil: oi, kas te teate kes Valdol külas on - üks tunnustatud noorkirjanik. Mina polnud tol ajal vist yhtegi tema novelli läbi lugenud, aga asi pakkus huvi - et mis tyyp see nisuke on, et Kader nii sabinas. Tegin siis otsemaid kah Valdo poole asja - ettekääne ei meenu - ja seal ta siis oli. Nurgas istus üks pika patsiga kõhnuke noormees, kes luges süvenenult ajalehte. Ta ei tõstnud paberilt pilku, kui ma sisse astusin. Minus tekkis hoobilt mingisugune hasart - ma pean suutma oma jutuga nii palju tähelepanu äratada, et see poiss vähemalt yhe korra minu poole vaatab. Hakksin elavalt midagi Valdole seletama ja kildu rebima. Ma istusin seal vist pärist tykk aega. Noormees ei tõstnud kordagi ajalehelt pilku. Mitte miski tema ilmes ei reetnud, et toas oleks peale tema ja Valdo veel kedagi olnud. Lahkusin nördinult.
Meie teine kohtumine oli umbes selline, et yhel ilusal õhtupoolikul seisis ta minu ukse taga ja kysis, et ega mul juhuslikult kirvest ei ole. Mul oli kyll. Ma ei tea senini, milleks tal seda tookord vaja läks.
Aga seda, kuidas meist sõbrad said, ma tegelt ei mäletagi. Ju mul siis õnnestus ikka kunagi see tähelepanu mingi valemiga endale tõmmata. Elu on ikka paganama kummaline vahest. Aga alati kui ma sihukesi inimesi taaskohtan, tundub, et mitte päris mõttetult elatud.

Mööblidisainer Steffi.

Rahvatarkus.

Kui neeger helistab, siis tuleb vihma.

Seltskonnakoomika.

Tiia kirjutab piinlikest pausidest. Seoses sellega meenus mulle möödunud nädalavahetusel sõbranna synnipäeval aset leidnud juhtum, kus mingil hetkel otsustati äraarvamismängu mängima hakata. Noh, suht võõrad inimesed koos ja tekkis idee, et äkki oleks kergem tutvuda, kui teeme nii, et tuleb rääkida mingi lugu inimese kohta, keda seltskonnast tunned ja teised peavad ära arvama, kellega tegu. Minule oli miskipärast meelde jäänud, et ühe tydruku nimi on Asta, kuigi tegelt oli ta hoopis Aada. Yhe loo põhjal tundus mulle, et nyyd käib jutt just nimelt sellest naisterahvast ning ma pakkusin välja variandi "Asta?". Ruumi sugenes hämmeldunud vaikus. Sekundi murdosa jooksul jagasin ära, et nyyd läks vist midagi natuke nihu ja lisasin otsekohe täpsustuse: "Minu vanaema." Paar inimest möirgasid naerda nii mis kole. Situatsioon oli päästetud ;-)

Kevad 2008.

Kuna väljas on rohelist veel liiga vähe, siis lasin omale sihukesed küüned teha.

Pühapäeval Pirogovis siidrit juues kohtasime Läti suursaadikut.

3 Liinat ja Tamsin Greig.

Elava fantaasia korral on teatud sarnasus tõepoolest olemas ;-) Seda kyll ainult teatud piltide põhjal - tegelikus elus ilmselt yldse mitte. Samas tundis mind profiili järgi (pimedas ja hästi kaugelt) ära inimene, keda ma polnud vähemalt 5 aastat näinud.
Liinaderohke pilt on tehtud möödunud nädalavahetusel. Keskmine tydruk on Väike Liina, kellest on sirgunud tubli politseinik ja varsti saab temast veel tubli jurist kah.
Siinkohal hakkab juba endalgi idee tekkima, et kuna ma mehele nagunii ei saa, siis äkki polekski paha omada kahte kõrgharidust? Majandust ega juurat ilmselt siiski õppima ei läheks, aga hetkel tundub näiteks loomaarsti eriala inimarsti omast tänuväärsem.

Elioni ohver.

Nonii. Steffi tervis hakkab korda saama ja äsja sai ka korda meie internetiühendus. Netiga oli probleeme juba laupäeval, aga otsustava laksu said systeemid eile, kui teenus, mida senini osutas Norby nimeline firma, läks üle Elionile. Seega eli pold kohe algusest peale. Küll nad üritasid mind telefoni teel nõustada stiilis tehke arvutile restart, aga lõpuks pidi ikka IT-mees kohale tulema ja Steffile pai tegema (no ilmselt ta tegi midagi veel, a sellest ma ei saand päris täpselt aru, mida), et yhendus korda saaks. Noh, õnneks oli mul raamat olemas, mida lugeda.
Steff oli eile arsti juures äraytlemata tubli - pysis ilusti paigal, kui vereproovi v6eti ja kuuldetoruga kuulati. Vereanalüüs oli täiesti korras ja täna ongi koer juba reipam kah. Ravi jätkub. Koer saab mingit probiootikumi-taolist pastat, mille tuub maksab 335 krooni (!!!), rehydratatsioonilahust ja spetsiaalset dieet-konservi.

Ma panen teile pilte kah, mida mina olen juba 24 tundi arvutiekraanil imetlend. Hoiatuseks, või nii. Et mis v6ib juhtuda, kui te kogemata Elioni internetti sattute.

Väga mures.

Sain Steffile kella 16-ks aja Tallinnas loomaarstile. Kõht on lahti ja köhib. Pidi ysna norus olema. Hakkangi nyyd Tartust Taebla poole sõitma. Nii et uudiseid on siis alles õhtul oodata.
Muidu oleksin Sygaorust ka läbi põiganud, aga nyyd lükkub aafrika kleitide jagamine edasi.

Ema helistas. Steffi on haige. Pean koju kiirustama. Palugem kõik koos tema tervise eest.

Kohtasin eile päriskirjanikku. Pigem kyll tema kohtas mind, a mis vahet seal on. Sigadel on yldse vähe vahet. Lahkusin raamatuga (M.H.). Pikk on tee dyynidesse.
Olen linnas. Sõbrad, te olete jõemudaga imet teinud.

Suvised kiirused.

Kiirlaev + 130 km/h kolmostiel = ajav6it ca. 1,5 tundi.
Sadamast Tamperele läheb pooleteist tunniga vabalt ära. Lemmiklaevaks on sel hooajal miskipärast Nordic Jet - ilmselt seet6ttu, et neil käib see autode peale/mahalaadimine k6ige kärmemini ning lemmikloom v6ib reisijatesalongi tulla (kui jooksuaeg l6ppeb). Tallinki laevadega on see jama, et kuna nad saabuvad D-terminaali, siis tollijärjekorda asendab nyyd liiklusummik. Norde Keskuse juures on mingi haige ristmik, kus rohelise tule ajal pääseb liikuma 2-3 autot, mispeale on jälle mitu minutit punast.

P.S. eestlane ytleks vist "Tamperre" ;-)

Psyhhoteraapia.

Olen enda jaoks avastanud viisi, kuidas madalseisudest v6imalikult kiiresti välja tulla. Nimelt hakkan ma siis blogima ja yldiselt, mida sitem tuju mul on, seda parem tekst välja kukub. Noh, ja siis yhel hetkel hakkan ma alati omaenda naljade yle itsitama ja enesetunne läheb kohe jupp maad talutavamaks.
Kuulsin Kaderilt, et päris komöödiakirjanikud pidavat sama moodi tegema, nii et jälle on leiutatud jalgratas.

Nii et vähemalt iseenda jaoks on blogimist kindlasti vaja - vahet pole, kas keegi loeb v6i mitte. Ja sest pole ka miskit, kui keegi teine peale minu ei naera.

Eile hommikul oli mul näiteks selline meeleolu, mida ei sooviks isegi oma vaenlasele. Täna on juba täiksa okei. Ja parafraseerides Magnust - kui ma täna öösel vähemalt 3 inimest vastu v6tan, siis ma sel aastal ei sure. Ja kui ikka mitte kedagi ei tule, siis kaitseb mind umbrohu hävinematuse mehhanism ;-)

Hiljem lisatud: no kyll ma olin ettenägelik - TÄPSELT 3 mordut käiski.

Keelatud vili.

Eile sai siis l6puks keelatud film Magnus yle vaadatud. Mnjah, nähes Kristiinat ja Triinu ning kuuldes Aapot, kes yldse ei valetanud, tekkis t6epoolest kuidagi t6sielulik tunne. Erinevalt Klassist, meeldis mulle selle filmi muusika. Erinevalt Klassist - sellist dialoogi, mida oleks olnud piinlik kuulata, ei olnudki (ega tegelt minu yllatuseks Klassis kah väga palju sihukest "nagu täiskasvanud arvavad et noored räägivad" teksti polnud, aga natuke ikka). Pean tunnistama, et ma olin kyll varem Kristjan Kasearu nime kuulnud, aga missugune ta välja näeb, sain aimu alles siis kui filmi l6putiitrid jooksid. Kyll tabasin ma ennast poole filmi peal juurdlemast, et huvitav, kes seda peategelase rolli mängib, kuna need tumedad kulmud meenutasid mulle kogu aeg yhte teist noormeest. Nojah, selge pilt, miks pubekad on ärevil. Mingil hetkel korraks tekkis venimise (igavuse) tunne kah, aga see oli äärmiselt lyhiajaline. Samas, sellest ma kyll aru ei saanud, kelle elu veel, peale Aapo oma, pärast selle filmi Eestis linastumist totaalselt tuksis oleks. L6ppkokkuv6ttes v6ib öelda, et vaadata kindlasti tasub, kuigi algus oli muljetavaldavam kui l6pp. Muideks, ka Klassi tasub kindlasti vaadata - tegelt oli ka see film minu jaoks yllatuseks, et eestlased oskavad kyll midagi filmilaadset kokku nikerdada, kui väga tahavad.
(Siinkohal loodan, et nyyd on siis yks ammune v6lg likvideeritud ;-))

Täna on varajane reede.

Patsiente pole täna 6htul kohe yldse, järelikult tulevad nad k6ik öösel. Minul pole teha muud, kui juurelda eksistentsiaalsete probleemide yle: kas peaks sel pyhapäeval grillhooaja avama? Kardan, et kui nyyd otsa lahti ei tee, siis jääbki pikaks ajaks tegemata, kuna maikuus kavatsen ma ennast veelgi lollimaks töötada, kui ma niigi olen. Pyhapäeva suhtes v6ib yldse igast ettepanekuid teha v. a. abielu omasid, sest nende koha pealt on selle kuu norm täis ja yletatud kah. Neelud käivad shashl6ki ja punase veini järele.

P.S. Mul on terve rodu Aafrika-kleite, mis ootavad laialijagamist ;-) Kuigi kleidihooaja avamisega tundub aega olevat.

Yleislääkäri rännakud.

Punasega siis need riigid, kus ma käinud olen. Nagu näha, arenguruumi on k6vasti.

create your personalized map of europe
or check out our Barcelona travel guide

Kambja arhitektuur.

Kambja kanalisatsioonisysteem.

Kuidas riisist saab neegreid.

Valgete inimeste külaskäigu puhuks leidus igas majapidamises ka paar lusikat.

Kokk-kondiiter.

Enne puhkusele minekut tegin omast arust kylmkapi kergesti riknevatest toiduainetest puhtaks. Täna avastasin siiski, et köögiviljasahtel oli ununenud. Tänu sellele avanes mul esmakordselt elus v6imalus näha, missugune näeb välja värske kurk vedelas olekus. Tahes-tahtmata meenus mulle retsept, kuidas teha riisist kala, mis on pärit ajast, kui ma elasin koos Kaderiga Tartus Kyytri tänaval. Selleks ei tule teha muud, kui keeta riisi, asetada see kalakujulisele vaagnale ning jätta 1-2 kuuks toatemperatuurile seisma.

Kaks tüdrukut.

Pruugib mul ainult korraks kusagil ära käia,

kui kohe saadakse mingi sigadusega hakkama.

Loodetavasti ei helistanud postiljon iga kord 2 korda kella - muidu oleks uksekell kah vist läbi.
Oleks vist pidanud ikka neljatoalise korteri v6tma... juhul kui tahaks kahekuusele puhkusele minna näiteks.

Naiselik hool.

Vaadates seda videot, meenus mulle siiski veel ka meie mikrobioloogia 6ppej6ud T6nis Karki, kes rääkis loo sellest, kuidas vanas anatoomikumis töötas mingisugune kena pikkade lakitud kyyntega tips, kelle ylesandeks oli rottide teadustööks ettevalmistamine. Tips olevat siis sellise peenikese nunnutava kanahäälega rottidele rääkinud: "Ossa väike tibukene, tule siia, v6tame sul ilusti pea maha..." ja kr6ksti!
T6nis oli muideks vanapoiss.

Lakki saama.

Meenus pagan seda teab kelle ammune t6demus:
6nn on nagu 6lleankur. Alguses kui täis ja esimesed s66mud juuakse, siis on ikka pidu taevani - suisa kogemus nagu kodanikul, kes Goethet eesti keelde t6lkis - meel on kerge, keel on raske, keerleb pea ja vaarub samm. Vähekese aja pärast on vaat tyhi, joovastus asendunud hoopis mingisuguse muu tundega (vastavalt joodud kogusele) ning p6himure - kust leida uus ankur?
Ja siis meenus veel targem jutt sellest, kuidas august ytles august augustile, et august august välja tuleks.
Rohkem ei meenunud midagi, aga asi seegi.

Ilma eelsoojenduseta kohe sprintima.

Olen suure veaga hakkama saanud, aint ma pole päris kindel mis sai valesti tehtud, sest variante on kaks:
1) viga oli puhkusele minna
2) viga oli pärast puhkust uuesti tööle tagasi tulla
Pragu vist 6iget vastust välja ei nuputagi, aga yle pea on see jama nyyd kasvanud kyll. Eks ma seda kahtlustasin, et pehmet maandumist ei v6imaldata, kuna teisipäeviti on ALATI k6ige rohkem tööd, aga et sellised rahvamassid kohe tunglema hakkavad...Mul on täna tunne, nagu ma oleks kohe 5 aastat noorem. No see tähendab, et äsja ylikooli l6petanud.
Aga vähemalt yks asi on selge - täna öösel me ei maga.

Vajatakse keeleabi.

Kuna mul soome keeles see esseede kirjutamine v6tab liiga kaua aega, siis m6tlesin, et äkki keegi saab aidata. Noh, kellel soome keel on emakeel v6i taolist. Oleks vaja umbes kymme labatavalist eesti keelset lauset soome keelde panna, nii et neid k6hhisid ja p6hhisid saaks parasjagu. Tegelt ma v6in isegi ise soome keeles kirjutada - pea-asi et keegi parandaks rämedamat sorti ortograafia- ja stiilivead ära. Teemaks on seletuskiri stiilis "Agu Sihvka annab aru". Kuna see p6hjus, miks ma pean seletuskirja kirjutama, on nii idiootne ja jabur, siis ma ei viitsiks selle peale mitte yhtegi yleliigset minutit oma elust kulutada - pigem blogiks midagi selle aja jooksul.

Söögilauas.

Eile õhtul kuulsin köögist järgnevat vestlust.
Steffi: "Mina muidu seda tursasalatit söön küll..."
Isa: "Aga Steffi, sa panid just pool karbonaadi nahka. Kui sa veel tursasalatit ka sööd, siis su kõht läheb nii raskeks, et selgroog murdub pooleks."
Steffi: "Aga mul on väga tugev selgroog!"

See aasta kevad tuligi teisiti.

No tuju ei saa olla väga sitt, kui päike paistab, sinililled õitsevad ja ma olen Taeblas. Sestap see ongi mõõdukalt sitt. Nägin täna ka tänavuse esimese liblika ära - oli kirju. Sel aastal on mul siis aastaajad pisut teistmoodi järjestuses kui tavaliselt - kuumale suvele järgneb kevad. Mulle see versioon sobib paremini, kui see, et suvele järgneb sygis. Tegelt, kui sügisele järgneks jälle suvi, mitte talv, siis oleks kah okei. Nii et järgmine lõunamaa reis tuleb planeerida detsembrisse, ytleb minu loogika. Suvel on plaanis minna Gruusiasse, sügisel Türki ja muidugi millalgi kohustuslikus korras Amsterdam... Kuna mul nagunii mitte ühtegi ühest aastast kaugemale ulatuvat tulevikuplaani pole, siis tuleb üritada oma raske tööga teenitud papp lihtsalt niisama kusagil meeleolukas kohas söögitorust alla lasta. Isegi mitte ilmtingimata iseenda omast.
Võtsin täna julguse kokku ja vaatasin oma VISA kaardi kontot - et palju krediiti siis negrud mult välja pumpasid. Tulemus oli ootuspärane, ma ütleks. Okei, kingitusi ja muid suveniire sai ju kah ostetud. Kui keegi plaanib kah Kambjasse minna, siis ma võin öelda et 2000 eurikut per naase ool inkluusiv tuleb välja, kui raha mõistlikult kasutada. Nii et tasub minna küll. Muideks, ega seal ei pea seda vaesust üldse vaatama. Võib ka ennast hotelli lukustada ja ette kujutada, et ollakse üliodavas ja neegrirohkes euroopas (normaalsed inimesed ju niimoodi puhkavadki). Kõik mis mina tegin ja nägin, oli minu teadlik valik - et silmaringi laiendada. Ma ei arva, et meie elu siin oleks nii supermegalahe, et mitte midagi muud pole tarvis näha ega kuulda. Või noh, vähemalt minu elu küll ei ole. Kui päris aus olla, siis sellist elu ma üleüldse ei tahtnudki, aga siin see nyyd on ja teha pole midagi. Või nagu perekonnafolkloor ütleb: ei ole midagi teha, pane ennast riidesse ja tuleb ära käia!

Aga sinililled on mu lemmikud. Kuigi ma ei korja ega too neid enam iialgi tuppa vaid imetlen metsa all. Ühel ilusal kevadpäeval - nii umbes 20 aastat tagasi - kui ma peod sinililli täis koju tulin, ootas mind uksel nuttev ema. Meie armas koduloom, keda kõik hoidsid - rott - oli õnnetul kombel surma saanud (jäi lahtikäidava kusheti vahele). Sinililledest sai hauapärg. Pärast seda ma ei korja neid enam.

Viluloogidele.

Pakun välja, et siin on kellegi must käpp teinud näpuvea. GOOD OTHER asemel taheti ilmselt kirjutada GODFATHER.
Kusjuures seda ma ei teadnud, et hiina keeles on hüüumärk samasugune nagu meil.

Operation & Co

Lähenemiskeeld

kehtib muideks ka neegritele. Kuigi ma loodan, et neegrid jätavad siis sms-ide saatmise katki, kui raha otsa lõppeb. Ma kujutan ette, et viimane sms saab olema: saada raha.

Sandi sundimisest.

Nojah, kena on rääkida küll, et läheks tööle, aga nyyd kui fakt ukse ees seisab, kordub ikka vana stsenaarium. Selle asemel, et täna Soome kohale minna ja homme pärastlõunal väljapuhanuna tööle kobida, tõusid minul kõik ihukarvad püsti, kui ma hakkasin mõtlema, kuidas ma täna praamile peaks minema. Alustasin siiski sisemist kahevõitlust, kuigi ma nagunii tean, et peale jääb soov minna homme varahommikul. Ja siis olla päev otsa hästi unine ja kuri.
Samas - ma mõtlesin ilusa vabanduse välja praegu. Kuna Steff jääb seekord Eestisse (pole mõtet teda 3-ks päevaks üle lahe loksutada), siis ma ometi tahan ju võimalikult kaua temaga koos olla eksole. Nii et jääb homme ;-)

Serrekunda peatänaval.

Serrekunda politseijaoskond.

Meie maksumaksja pistaks ilmselt röökima, kui politseimaja ees sihuke masin seisaks. Teisest küljest - ega neil seal ju asfalti suurt ei ole ka - ainult tähtsamatel maanteedel.

Mitte mingit jooksuaega tänavu ei ole ega tule.

Sama kehtib ka e-mailide kohta: kui ei vasta, siis pole mõtet mulle kümmet uut kirja saata. Ja üleüldse, jätke mind kõik rahule!!!! Ma ei taha midagi ega kedagi näha ja üleüldse lähen ära nunnakloostrisse, vott.
Tegelt kah, ma ei suuda endas kuidagi leida motivatsiooni mitte mingisuguseks meelelahutuseks, kuigi üks sünnipäevapidu seisab ähvardavalt ukse ees. Äärmisel juhul tahaks tööle minna, sest rahakott on täitsa tyhi. Mul läks seda neegrite vaesust vaadates süda nii haledaks, et neil õnnestus minu käest mainimisväärne summa välja kerjata. No teadlik annetus maailma persesekukkumise kiirendamiseks - et me saaks juba ükskord ülerahvastatud ja oleks lõpp sel tobedal lool.

Kuulan kordussaateid.

Tuleb välja, et sel ajal, kui mina Kambja majandust edendasin, on meie riigis olukord täitsa käest läinud. Auk riigi rahakotis :(

Tiplomaat.

Kuigi ma olen kunagi sellel teemal juba kunagi sõna võtnud, ei saa ma täna jälle jätta üle kordamata: kui naisterahvas ei vasta teie sms-idele ja iga kord, kui te teda välja kutsute, on ta kas väga hõivatud või üleüldse Aafrikas puhkusel, siis tõenäoliselt see naine ei ole teist kohe üldse huvitatud. Kes mõtles välja totruse, et kui neine ütleb "ei" siis mõtleb ta tegelikult "jah"? Samas, ma ei saa aru, miks ma ei saa seda lihtsat asja inimesele otse välja öelda vaid loodan, et saadakse ise aru, kuigi praktika on korduvalt näidanud, et ei saada ju.
No a ma panen siis vähemalt otse siia blokki: Pole mõtet mulle helistada ja kurta, et ma olen üksik, sest ma olen ise liiga üksik, et veel võõraid lisamuresid enda õlgadele võtta ;-) Kuigi see kõlas ilmselt meeste keeles umbes nagu "tuld telefonidele!".

Lahtiolekuajad Kambja moodi

Lõhnadest.

Steffik on minu Aafrikast naasnud reisikohvri eriti kahtlaste objektide nimekirja kandnud. Nii ööl kui päeval lesib ta suures toas kohvri kõrval ja valvab. Mida? Vot ei teagi. Äkki need kohvrirattad, mis on mööda maad veerenud, kannavad endas mingisugust sõnumit musta mandri "Kirbudelt"?

Mart Kull In Memoriam

Siinkohal olen ma kurva uudise t6ttu sunnitud oma Kambja saaga katkestama ja välja kuulutama leinaseisaku.
Minu esimene kohtumine professor Kulliga leidis aset kõrvakliiniku opitoas. Patsient oli kenasti magama pandud, kui uksest tormas sisse käbe natuke Karlssonit meenutav onkel, kes hakkas kohe usinasti toimetama ise kogu aeg naerdes ja kildu loopides. Ma mäletan isegi seda nalja, mis ta tookord tegi: "Ma leiutasin just uue kirurgilise abivahendi - nimetagem see "Kulli Tampooniks". Soomlaste jaoks peame vist küll mingi muu nime välja mõtlema...". Tyypiline! Mart pidi kogu aeg mingisuguse uue meetodi/teooriaga lagedale tulema, mis oli enamasti ristivastupidine kõikide senituntud-aktsepteeritud seisukohtadega. Temaga ei pruukinud ju alati nõus olla, aga sellegipoolest oli tema mõttearendusi alati huvitav kuulata. Näiteks oli tal teooria selle kohta, miks eestlaste rahvustoit on sült sinepi ja äädikaga. Sellepärast, et karmi külma kliima t6ttu on meie ninad pidevast nohust nii kahjustatud, et lõhna nagunii ei tunne, sestap jäävad kõik peened nina teel saadavad aistingud meile kättesaamatuks ning ainus asi, mida me toidu juures tajume on keelega tuntavad 4 maitset - kibe, hapu, magus ja soolane. Samal põhjusel pidavat me ka erinevalt lõunamaalastest nii vähe järglasi saama, et nina ei võta õhust õigeid lõhnasid kinni (siin on ka seletus sellele, miks me eelistame blogimist abiellumisele ?). Kahjuks ei saa me nüüd enam Mardi käest küsida - temal oleks vastus kindlasti olemas.
Isiklikest mälestustest eredaim on loomulikult 6. kursuse lõpueksami järgne pidu, mis lõppes sellega, et ma tutvustasin lugupeetud professorihärrale, mis koht on Zavood, aga see selleks - talle seal väga ei meeldinud. Kui ma ei eksi, siis pidas tema ka meie lõpuaktusel kõne (see toimus alati üliõpilaste palvel/valikul). Kurb, et tihtipeale see, kes elab kiirelt, sureb noorelt. Arstiteaduse taevas on nyyd üks särav täht vähem.

Hoiatussildid tanklas.

Meie "Plastkanistritesse ei tangita" on selle kõrval lapsemäng.

Pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei lülitanud oma moblat välja. Pealegi on mul kuri kahtlus, et nemad tangivad just nimelt plastkanistrite sisse.

Very new very big restaurant....

..ütles meile neeger, kes meid Serrekunda tänavalt oma baari õlut jooma kutsus...

Metsik koer Kirbu.

Mis Aafrika koeri puudutab, siis nemad on küll kõik täpselt ühte nägu. Ühte tegu ka.

Takistused teel.

Kambja-memuaarid alaku nüüd.

Ilmselt oli see viimane sügelev punn tsetsekärbse tekitatud, kuna ma ei suuda kuidagi üles ärgata. Samas muidugi maks võib kah läbi olla.
Peaks nagu midagi reisikirja taolist üles riputama, aga ei tea kust otsast alustada. Alustaks näiteks keskelt. Pildilist materjali on päris palju.
Sissejuhatuseks niipalju, et tegamist oli esimese korraga minu elus, kus ma kasutasin reisibüroolt ostetud nn. matkapaketti ja läksin suuremat sorti turistidegrupiga. Varem olen alati iseseisvalt reisinud - kas niisama või sõpru-tuttavaid külastanud. Noh, seekord suutsin ma tervelt 3 päeva eurooplase moodi puhata. Pärast seda olin kohalikega sõbrunenud ning mida päev edasi, seda harvemini ma turistidele mõeldud piirkondadesse sattusin. Ilmselt ma ei õpigi kunagi seda kunsti ära, kuidas 8 tundi lennata, et hiljem pool päeva rannas lesida ja teine pool päeva pizzat süüa, et siis hiljem koju jõudes kõigile rääkida, kui odav kõik oli. Kusjuures küürakat haud ei paranda - seda õpetasid meile kohtumeedikud.
See-eest kohtusin ma kümnete ääretult huvitavate inimestega - nendest paar tükki isegi valge nahavärvusega ning sain lahti tervest hunnikust eel- ja väär- ja muudest arvamustest, mis mul Aafrika suhtes olid. Samas, egas see Saaremaa suurune 1,6 miljoni elanikuga Kambja pole ju ka kogu musta mandri mastaabis mingi eriline näitaja...
Niisiis, alustagem keskelt. Sissejuhatuseks video sellest, kuidas ma keskpäeval pealinna baaris õlut joon. Eks need postitused on blogis nagunii vales järjestuses loetavad, aga taibukas inimene saab hakkama (alustab näiteks tagantpoolt või taolist).

Kohanen kohalike oludega.

Terekest. Tänalõunase seisuga siis Kambjast tagasi. Aklimatiseerun ja tegelen Steffiga, keda pole 2 nädalat näinud ja kellel on ikka veel jooksuaeg.
Teen just esimesi arglikke katseid harjuda taas interneti kasutama. Muideks, nett oli meil hotelli aulas kenasti olemas hinnaga 50 EEK/tund, aga esimesel sealoldud päeval polnud mul aega seda kasutada ja teisel enam ei viitsinud. Kolmandal isegi enam ei tahtnud. Neljandal vaatad kummastusega tyype, kes rändavad tuhandeid kilomeetreid maha, et pimedas hotellinurgas arvutis pokkerit laduda (ausõna, sihukesed on olemas, ise nägin!). Ostsin oma raha eest (150 krooni) parem ühele pisikesele neegritydrukule kingad. Noh, jubedad süümekad tulid, kui mõtlesin oma saapakollektsiooni peale nähes tema ainsa kingapaari sees haigutavaid auke.
Ausalt öeldes ma ei saa praegu veel päris täpselt nendest põhjamaa-inimeste veidrustest aru, et mille pagana pärast peab blogima selle asemel, et näiteks abieluettepanekuid teha, aga ma mõtlen selle peale.
Kui hästi läheb, siis äkki homme login ennast isegi MSN sisse? A võib-olla ei logi ka... Puhkame, näeme.
Aga Kristiinal soovitan Gambiasse minna - nagu üleüldse kõigil, kes ennast üksiku ja ebavajalikuna tunnevad.