Pehme iseloom on lollile peale nuhtluseks.

Üks asi, mida elu mulle iial ei õpeta, on kolleegide palvetele äraütlemine. Üks tibi tuli möödunud nädalal küsima, kas ma ei tahaks valvet vahetada - temal hirmsasti vaja bla-bla-bla. Mina, hea inimene muidugi kohe nõus. Nüüd istun siis jälle kõrvuni pasa sees. Aga vähemalt jube hea ja üllas tunne on. Arvake ära, kas mul endal õnnestub kunagi heasüdamlikke tobukesi leida?
Noh, aga selle teemaga läheme sügavuti järgmisel nädalal - hetkel keeran hoopis noka oma sünnilinna poole.