Käivitumisraskused.

Kuigi päike on ammu looja läinud ei suuda ma täna kuidagi kirstukaant avada ega välja ronida. Iseenesest ootavad mind köögis küll kaks verist lihakäntsakat - et kolijad oleksid tugevad nagu härjad, otsustasin neile pajatäie veiseguljashi keeta... Steff noogutab praegu innukalt selle jutu peale.

Lumi maas.

Kui ma hommikul poolsoodana haigla uksest välja vaarusin, avanes silmile hingematvalt kaunis vaatepilt. Andestasin isegi selle stressi, mille põhjustas auto lume alt välja kaevamine (kes , pagan, käskis mul nii suure auto osta, et ei ulatu esiklaasi rookima). Hetkel avaneb tagauksest aeda sihuke vaade - kahju et päikest pole. Kahju, et ülehomsest pole mul enam aeda kah.

Suht kesine tulemus.

76%LUSH

Arenguruumi näikse olevat...

Briljantjalg.

Seoses luumurdudega tuli meelde veel sihuke lugu, et ykskord pöördus Fossa haigla vastuv6ttu vene mammi, kes oli omal jala hyppeliigesest ära nikastanud. Mammi soome keele oskus oli kusjuures kohutavalt nigel, aga minul on selline joon, et ma ikka yritan alguses alati kohalikku keelt rääkida - et mitte asja teise jaoks liiga lihtsaks teha. Kuna mammi oli Venemaa-venelane, siis ta muidugi ei saanud minu aktsendist kah aru, et soome keel pole mu emakeel, ega osanud k6ige vähematki kahtlustada. Tegime röntgenpilid ära ja selgus, et luu on katki ja tuleb jalg kipsi panna. Lähen siis mina mammile seletama, et mis diagnoos ja mis ravi - vehin käte ja jalgadega ja räägin hästi aeglaselt - mammi ei saa ikka mitte m6hkugi soome keelest aru. L6puks mul kihvatas ja ma teatasin lyhidalt ja konkreetselt: "Prasnulsja - gips". Ma pole veel elus yhtegi patsienti niimoodi naermas näinud - no tal vaesekesel, vist olid lisaks silmadele pyksid ka märjad...

Paranduslikud tööd Pettari moodi.

S6brad, ma olen 2 kodarluud terveks teind täna! Täitsa uskumatu lugu. Kuigi putru ei söö, j6udu näikse olevat. Noh, pärast viimast ponnistust oli endal käsi krampis 5 minutit - kirjutada ei saanud. Aga paistab et paraneb ära. Tundub, et lisaks toorele lihasj6ule on vaja ka tahtej6udu ja kannatust oodata, kuni tuimestus m6juma hakkab. Selleks on hea näiteks vahepeal arvutis istuda - et ei tekiks kiusatust liiga vara valuv6tteid rakendama kukkuda.
Aga seoses paranduslike töödega hoopis sihuke lugu lapsp6lvest: olin pisike tatt, kui naaberkylas sai Viktor K. nimeline mees kogemata hakkama sellega, et mingi 6nnetu juhuse läbi lasi kellegi pyssiga maha. No paksud prillid olid mehel ja kuidagi ta seal läbi aknaklaasi midagi sihtis yhe madina käigus, pauk läks ootamatult lahti jne. ...Noh, mina siis kah kuulasin täiskasvanute juttu ja lugesin isegi lehest seda lugu (kuigi ma selles eas veel ajalehtede vastu huvi ei tundud). Kohtuotsus k6las: 2 aastat paranduslikke töid. Noh, mina terase mudilasena panin selle asja omale k6rva taha. Pisut hiljem tekkis meil maal vanaema juures laudakatuse sisse auk, mis vajas lappimist. "Kutsume Viktori parandama - talle ju määrati 2 aastat paranduslikke töid!", soovitasin ma täiskasvanutele surmt6siselt, ega saanud yldse aru, mispärast nad nii kangesti naeravad...

Täna reponeerime raadiuseid.

Uhh, jää all ja lumi peal, kondipuru taga. Sihuke 6htu siis täna. Paganama jama ausalt öeldes, sest nende kodarluude paigale venitamine pole yldse minu rida - sila mala.
Peab vist kah hakkama 6htuti kangiga v6imlema- reponeerimislihaseid treenima ;-)
Muideks, minu vanaisa nimi oli Sila. Nimelt olevat oigeusklike kalendri järgi valida olnud 3 nime vahel: Ivan, Zhelivjorst ja Sila. Kogu kyla oli Ivane täis, sestap otsustas vanavanaema originaalitseda. No hea, et niigi läks. Kujutage ette, kui mu vanaisa nimi oleks Zhelivjorst olnud!

Tund hiljem: vanaisa meenutamine aitas. Paremini ei oskaks ykski kirurg kah. Vot see on puhtakujuline tööv6it! Tuju kohe läks heaks.

Juhtival kohal.

Palju 6nne Rüblikule, kes astus täna autojuhtide töökasse ja tihtipeale paraku mitte just väga s6bralikku kollektiivi !!! Ma vana jobu muidugi magasin täna päeval, kui oli 6ige aeg 6nnitleda, sestap siis takkajärgi blogivahendusel. Tegemist on minu klassivennaga, kes on l6puks yle saanud hirmust, et ta v6iks kunagi kaine autojuhi rolli sattuda. Siinkohal meenub mulle jälle Aapo klassivenna jutt sellest, kuidas tema oli kah ykskord kaine autojuht ja parkis oma auto Tatari tänaval k6rtsi ette, kuhu joomaseltskond suundus. 10 minuti pärast vaatas aknast välja - autot ei olnud, sest teisaldajaonud ei maganudki. "No mis kaine autojuht ma olen, kui mul autotki pole, m6tles tyyp ja j6i ennast täis" ;-)

Valvelolekus.

Kui te juhtute täna Hämeenlinna keskhaiglas olema ja kusgil koridori peal ujub teile vastu mingisugune uimase näoga lumememm, siis see olen mina. Ma avastasin täna, et tegelt polegi viga selles, et kapis oleks k6ik normsuuruses (noh, mis asi on muidugi normsuurus Soomes, eksole) riided otsas, vaid hoopis mina ise olen 2 numbrit väiksemaks jäänud - suvekaalus praegu. Kes ytles, et öötöö teeb paksuks? Peaks mingi laheda söögikoha otsima ja välja minema nädalavahetusel...preemiaks pärast veoautode ja kastidega jahmerdamist v6i nii.
Kuulsin raadiost, et Helsinki parkides on jänkude arv sommide taluvuspiiri yletanud ja meetmed v6etakse kasutusele. Ilmselt t6rjub siis varsti Soome jänesekints Poola kanakoivad meie poelettidelt välja...

Kolimis-stress.

Oeh, kogu elamine on totaalselt pea peale keeratud ja läheb ilmselt mitu kuud, enne kui jälle inimväärsetes tingimustes jõulu oodata saab :(
Maeivõi selle peale mõelda, paha hakkab. Plaanis oli tööd teha ja reisida, aga nüüd on mingi kastidega jebimine JÄLLE - juba kolmandat korda 2 aasta jooksul. Elu mõte. Ja oleks siis et vabatahtlikult...
Aga vot kinnisvara ma Soome ostma ei hakka, need bürokraadid võivad minna sinnasamasse kuhu AMWAY agendidki. Plaan ikka maja Eestisse tulevikus...kui mul üldse mingit tulevikku on. Vanajumal on ju teada-tuntud humorist.
No aga igav küll ei ole, ausõna.
Ja korterid lähevad mul aina suuremaks ja suuremaks. Tamperel siis juba 3 tuba ja 68 ruutu. Päris palju ühe naisterahva ja pisikese taksikoera kohta...

Hullemaks saab alati minna.

Üritan oma ööpäevarütmis mingit loogikat leida - ei ole olemas, noh. Kui na olen öösel tööl, siis on asi selge - ei silmatäitki und enne kui hommikul kella 10 paiku. Samas vabadel öödel - ükskord äraksin kell pool neli, järgmisel korral juba kell 3 ja täna, üllatus-üllatus, kell 01.00. Kiusatus on minna kaerahelbeputru keetma, mis on tõsine ohu märk. Ma nimelt putru eriti ei armasta, aga siis kui mul on mingi terviseprobleem, siis tekib pudruvajadus (kui on näiteks tatitõbi, siis ma tahan riisiputru rosinatega). Teine söögikiiks on mul viimastel päevadel olnud see, et kõik asjad peavad olema sinihallitusjuustu maitsega - kastmed, määrdejuustud jne. No õnneks ma olen homme tööl, nii et mingit magamiskatset ei tule, mine sa tea, mis isuväärastusi muidu veel tekiks. Läheks keset ööd ööbikujahile näiteks - ma olen kuulnud, et nende keeled pidavat väga nämmud olema.

Viimased päevad Forssas.

Kui eile hommikul oli veel väljas kuus kraadi külma, siis täna on olukord taas kontrolli alla saadud ja tavapärane löga katab maad. Vähemalt üks tegelinski rõõmustab - Steffik. Loom on nimelt mitu päeva olnud pettunud, et õuest tulles ei viidagi kohe dushi alla. Ma olen teistelt ka kuulnud, et taksidele meeldivad veeprotseduurid, aga kas nii hullu kümblusfänni ikka on varem nähtud? Tegelt mulle endale kah meeldib ujuda. Polegi veel jõudnud ära kaardistada, et kuskandis seal Tamperel need ujulad asuvad? Mudilastega koos purskkaevude all sulistamimne pole just minu rida, sestap ma eelistaks sihukest kohta, kus oleks niisama paar rada "kuntouimaritele".
Terve tänase päeva olen eluks vajalikku ja mittevajalikku tavaari kastidesse pakkinud. Peni üritas mind alguses takistada, aga lõpuks lõi käpaga ja saatis mu tegevust kaastundliku pilguga: "Ei, noh, oli see tips mis ta varem oli, aga nüüd on ikka täitsa segi keerand...".
A see telefoonide väljalülitamine oli sihuke ajutine lahendus - võrdleksin joomise ja pohmelliga. Alguses oli küll hea ja rahulik, aga kui siis mobla uuesti sisse lülisin, oli terve automaatvastaja sõnumitest umbes :( Ehh, inimesel ei ole mitte kõige vähimatki õigust mõned päevad omaette olla... Masendav.

Yleislääkäri seaduste rivid täienevad jälle:

1)Autoga läbisõidetud kilomeetrite arv on alati selline, et hooldusse tuleb minna just siis, kui see sulle rahaliselt ja ajaliselt kõige vähem sobib.
2) Kui oled plaaninud laupäeval kolida, siis võid olla kindel, et see mees, kelle sa oled kaubelnud endale appi mööbeldama, jääb teisipäeval haigeks.

Elu on karm, aga ebaõiglane.

Üks asi, mida ma ei suuda meditsiiniliselt ära põhjendada, on see, et miks mul öösiti magades püsib suu ilusasti kinni, aga päeval magades vajub lõug ripakile ja tatt tilgub suunurgast padjale. Iga kord niimoodi - üsna ebameeldiv. Aga noh, seda võib veel kuidagi mõista. Asi, millest ma mitte kunagi aru saama ei hakka, on see, et mida mehed mõtlevad.

Ma sind ei tea, ei tunne veel....

Kinoõhtu.

Publik esimeses reas juba magab...

Massikommunikatsioon.

Mul on eilsest saati mõlemad mobiilid välja lülitatud. Maru hea rahulik on olnud. Ma kahtlen sügavalt, kas ongi mõtet neid uuesti sisse lülitada.
Ma ei saa aru, mis vaevab nende inimeste südant, kes pidevalt võõrastele "Hi!" ütlevad Skype teel. Igasugu Wolfid, Mohammadid ja Vambolad. Kas see on mingi uus komme, et kõik arvutiomanikud peavad alati teisi arvutiomanikke tervitama vä?
Huvitav, kas pilootidel on kah lennukikabiini akna peale pandud sildid: "Väino" ja "Pets", et nad saaksid teineteisele tervituseks viibata?

Ei ole midagi teha, tuleb ära käia.

Ehh, ei saa me läbi ilma Lätita.
Kui keegi hakkab minema, andku teada - tuleks kah punti. Polegi ammu Riias käinud - peaks ikka kohalike joomisväärsustega ka tutvuma.
Kavatsen ikka kindlasti ära käia, sest mul on lapsest saati selline põhimõte, et nõmeduse vastu protesteerimise eesmärgil pole ükski ohver liiga suur. Kooli ajal oli mul seetõttu enamasti käitumishinne kusagil rahuldava ja mitterahuldava vahepeal. Selles suhtes ma olin huvitav kombinatsioon - naisoivikud on ju enamasti taltsad nagu tallekesed, eksole. Ma jään surmatunnini itsitama seda, kuidas vihast kobrutav ja enesevalitsuse täielikult kaotanud ajaloo õpetaja käratas: "Kõik poisid ja Pettari klassist välja!".

Segi magand.

Kell pool neli öösel üles ärgata on minu jaoks täiesti uus tase...nii totakal ajal ei oska ausalt öeldes mitte kui midagi teha - koeraga välja minna ka kuidagi napakas, kuigi Steffik näikse teisel arvamamusel olevat. Kuulan siis Misha Bolotinit, söön pasteediv6ileiba (huvitav, mul söök nagu viimasel ajal üldse alla ei lähe - mitte et isu poleks, ei-ei - ma lihtsalt ei suuda leida ühtegi toitu, mis maitseks) ja m6tlen, et mida kuradit. Ühtegi targemat m6tet ka pähe ei tule. Tea, kas hakata tuttavatele helistama ja küsima, ega nad juhuslikult ei maga? Paluks mulle nüüd MSNe saata!
Lähen vist viinaklaase ajalehe sisse keerama...Kolimine, noh.

Algab päev.

Nii, nyyd ma olen öö otsa üleval olnud, koju j6udnud (läbi raskuste - aluses oli oma 10 km nokk Rauma poole st. täpselt vastassuunas, aga panin enne pidurit kui linnatuled paistma hakkasid), kere täis parkinud ja kavatsen just põhku keerata. Tahtsin teid vaid informeerida, et just nyyd on 6ige aeg hakata mulle helistama, SMSe ja MSNe saatma. Kui yhtegi ideed ei tule pähe, millest mind teavitada, siis kysige lihtsalt: "Ega sa ei maga?". Viimane kord, piinlik-piinlik, ma unesegasen sinna telefonitorusse umbes midagi sihukest kähvasin kah, et magaks küll, kui kogu aeg ei helistataks. Õnneks juhtus arusaaja inimene olema ;-)
No ma igaks juhuks lülitasin k6ik heli tekitada suutvad asjandused välja v.a. Steffik, aga see juba norskab voodis lestad taeva poole.
Head ööd!

Tracy Chapman-Fast car

Päeva laul. Mitu venda ja naist on veel üritanud seda sama viisijuppi ümiseda, aga minu meelest pole kellelgi nii hästi välja tulnud kui sellel pisikesel neegril.

Pärlid ja sead.

Issand kui mage. Palju p6nevam oleks olnud lugeda, et vastne miljonär kavatseb näiteks kogu raha kasiinos maha mängida v6i taolist. Korter... no tere-tore, kas see on nyyd mingi päevalehes kirjutamist väärt asi, et yks eestlane ostab jälle mingi rohelise putka kusagile Ylemiste lennuvälja k6rvale p6llu peale.

Esimese öö 6igus ja vale.

Ma ütleks hea meelega, et ööd on siin mustad, aga ei ole. Ööd on siin hoopis oksendavaid mammisid täis.

Reede6htu Pettari moodi.

Täna pidin taas t6dema ammu teada-tuntud t6siasja, et k6ige otsem tee ei pruugi alati olla sugugi see k6ige 6igem tee. Meenub lapsep6lv, kui ma ykskord avastasin, et Haapsalu jahisadamasse on tänavat mööda liiga pikka maa ning otsustasin eramajade vahelt l6igata. Saingi otse. Mis siis, et osa teekonnast tuli balansseerida mere kohal 10 cm laiusel müüril, kätega kiviseina külge klammerdudes, et vette ei sulpsataks... Aga tagasi ma ka ei läinud kusjuures, kuigi aega kulus selle nn. otsetee peale umbes 3 x rohkem, kui ringiga minnes.
Täna siis jälle valve uues kohas - Vammala nimelises väikelinnas. Uurisin kaardilt, et kustkaudi sinna s6ita ja salakaval programm soovitas mulle otseteed, kuigi ka suur riigimaatee kulgeb suht lähedalt mööda. Kuna kodus oli ka tore olla, siis ei viitsinud ennast eriti varakult välja ajada ning autosse istudes selgus, et 80 km läbimiseks on aega täpselt 1 tund. Selle tunniga oleks isegi hakkama saanud, kui ma oleks ometi taibanud ringiga minna. Nutika inimesena valisin siiski otsetee, mis osutus mingisuguseks kitsukeseks ja käänuliseks jäärajaks. Noh, andsin siis ketsi nii et lumepilv taga ja kurve sirgeks l6igates m6tlesin, et issand kui jube, kui m6ni samasugune hull vastu tuleb. Haigla ees olin ma minutipealt kell 15.00, nagu ette nähtud. Päris hea tulemus, arvestades et kaardilugejat polnud.
Haigla ise oli siia tulemist väärt. Pisike nunnu maja räämas maja - nostalgia tuleb peale. Ma ei armasta neid suuri kombinaate, kus vetsu v6i kohvihoonesse (issand, kuidas see s6na nagu tegelikult eesti keeles oleks?) minekuks tuleb kilomeeter läbida. Esimene patsient oli eestlane. Vaene mees oli k6vasti joovastavat märjukest rüübanud ja sai paraja närvivapustuse, kui ärgates mingisugune hääl temaga emakeeles k6nelema hakkas :) P6hiline kaebus - yksindus. Mnjaa, elu v66rsil pole alati meelakkumine.

Äkker.

Eile otsustasin filmiõhtu, või õigemini küll filmiöö, korraldada. Sihukestel puhkudel ma olen alati pruukinud SF Anytime nimelist neti-videolaenutust. Maksab sama palju, kui tavalisest lenutusest võtmine, ainult et kättesaadav kellajast sõltumata ning DVD-ga heegeldamine trassil linn-kodu-linn jääb ära. Valisin filmi välja ("Half Nelson"), maksin raha ära ja... yllatus-yllatus. Vahepeal vennikesed oma saiti apdeitind ja selle asemel ei kinu näidata, masin muudkui aga pillub mulle mingisugust ruudukest kolme valikuvariandiga: kas ma soovin microsofti kodulehekülge külastada, minna microsfti kodulehele, või mitte kumbagi. Kolmanda valiku klikkamise korral viskab kusjuures sama ruudu uuesti lahti. Laua-arvutis sama lugu kui läpparis. Minu inglise keele alaste ja arvutialaste teadmistega on lood nii, nagu nad just on, ja seetõttu oleks võidud mind põhimõtteliselt sama hästi ka karu perse mustikale saata. Paraku jäi programm suulisele veenmisele kurdiks, mistõttu mul ei jäänd muud üle, kui minna microsofti kodukale ja hakata sealsete juhendite järgi oma media pleierit apgreidima. 1,5 tundi müttasin, ise vahepeal vihast ja meeleheitest otsi andmas (4 eurot makstud, aga filmi vott nii palju!) ja ära tegin. Põhiline viga, miks nii kaua läks oli see, et ma ei lugenud pisikest joonealust märkust: apgreidimise ajal on soovitav media pleier sulgeda ;-) Läppari sain niisiis toimima, aga kui ma üritasin sama laua-arvutis teha, siis põrkasin ma loomulikult vastu mingisuguseid tohutuid turvamüüre, mis minu ex on sinna kunagi installeerinud (kui arvuti käis paranduses, siis väitis remondimees, et FBI turvaseadmed on selle kõrval ilmselt lapsemäng), millega ma parem ei üritanudki maadlema hakata.
Lõppkokkuvõtteks olin ma sellest kammajaast siis nii väsinud, et jäin poole filmi peal magama...

Täna hommikul avastasin tänu Kaderile, et ma olin vahepeal kogemata oma blogi kommentaaride tsenseerimise maha võtnud - ja seda just hetkel, kus on suuremat sorti jama oodata, kuna keegi on mind peldikuseinale linkinud. Kuigi ma olen üldiselt otsustanud päevakajalistel teemadel sõna mitte võtta, on emotsioon minust teinekord tugevam. Või noh, keda me lollitame. Emotsioon on nagunii minust alati tugevam.

Vanamuusikat noorelt vanameistrilt.

Täna kuulan ma umbes kahekümnendat korda sihukest laulu. Kuna ma sõidan nyyd jälle palju autoga, siis olen ma raadiojaamade poolt suht kergesti mõjutatavaks muutunud ja nii ta läheb. Kuigi mul omateada ei ole hetkel mingit õnnetust armastust ega kaotusvalu, siis pärast seda , kui oled selle laulu 5 korda ära kuulanud, hakkab juba tunduma, et äkki ikka natuke on... Sama systeem ilmselt nagu nendel teadlastel, kellele Kader vihjab. Videot vaadates tekkis kysimus, et mis sellel kenal tipsil siis äkki hakkas, et niimodi nõusid loopima kukkus? Eino, mitte et meesterahvad ei suudaks inimest endast välja ajada - selles ma ei kahtle. Arusaamatu lihtsalt, et MILLEGA see nunnu olekuga verisulis Bolton siis hakkama sai...a see vist peabki jääma igaühe oma rikutuse piirides oletamiseks.

Michael Bolton- How Am I Supposed To Live Without You

"Oo mis, kas rott !!!!"

Tahtsin kohupiimakooki teha, aga sidrunit pole. Tõmbasin jope selga, et kiiresti see viga parandada... ja pidin naerukrambid saama - Steffikust on sirgunud suurepärane näitleja. K6ige paremini sobib talle tragöödia - ma pole veel inimesituses kunagi midagi nii usutavat näinud. Diivani tagant takseerisid mind 2 musta silma, milles peegeldus kogu maailma valu: "Uputa mind kui tahad, ära ainult üksinda koju jäta...". Samas - oleks ta siis hirmus palju üksi olnud - aga ei ole! Kui ma tööl olen, siis ta on naabrite pool - pidavat kah nende juures voodis magama. Aga ta on lihtsalt nisuke väike takjas, kes ei jää minust sammugi maha...
Aga ma lähen toon selle sidruni ikkagi ära, sest tainas juba kerkib.

Reportaazh haiguskoldest jätkub.

Minu eilne telefonivestlus oma uue üürikorteri omanikuga k6las umbes nii:
Mina (hästi aeglaselt ja k6va häälega): "Nyyd pole meil enam hunti karta vaja!!!"
Peremees: "Ega hobune ei magagi...."

Tegelt on tore papi muidugi, aga nalja saab jah. Yritasin täna Scherlockit mängida (kuigi ma ju tegelt olen Watson) ja välja selgitada, et mis firma internetiteenuseid mul 6nnestuks uues korteris kasutada. Pikk ja okkaline oli minu tee püha t6e juurde... Nagu arvata v6is, ei teadnud korteriomenik internetist midagi täpsemat kui seda, et niisukesed asjad on olemas maamuna peal. Kaevasin siis kuskilt välja Tamperen Tietoverkko OY telefoninumbri, kust mind k6igepalt suunati 2 korda edasi ja siis saadeti pikalt, soovitusega kysida oma talonyhtiön isännöitsijält (korteriyhistu esimees?) kas majas ka kaabliyhendus leidub. No mul on kurvad kogemused siinmail, et kui kaabeli-tv pole, siis tuleb internetiga yhtimist 3-4 nädalat oodata, mis oleks umbes sama hea, kui 3 päeva ilma tubakata yksikul saarel. Helistasin siis jälle papile, kes andis mulle isännöitsijän numbri. Valisin numbri ja alustasin kes teab mitmendat-setmendat korda: "Tere, mina olen see puuseppade brigadir Paaberits...". Ymber mind seekord, yllatus-yllatus, ei suunatudki vaid saadeti kohe pikalt - nenede haldusalasse kyll yhtegi nimetatud aasressiga korterit ei kuulu. Siiski selgitas tädi välja niipalju, et nende firma toimetab selle sama papi teise, kesklinnas asuva, korteriga hoopis - vanainimene ajas paar maja segamini - juhtub ikka. Noh, mina siis t6mban uuesti papi liistule - anna nyyd 6ige number kah! Noh, pärast 2-3 tunnist ooteaega ma ka selle 6nnetu numbri siis l6puks sain. Meeldivaks kogemuseks kujunes aga vestlus Elisa klienditeenindajaga, kes peale selle, et oli muidu tore inimene, tegi mulle kohe telefoni teel niks-naks liitumislepingu ka ära ja homme peaks juba uues kohas net sees olema. Iseasi kuidas ma nyyd selle ruuteri oma j6ududega installitud saan...aga noh, proovime siis seda juhtmega versiooni niikaua, kui välisabi saabub.

Aga tööl on täna täitsa tore olnud. Patsiente tuleb just parajas tempos - yhtegi auku ei ole, kogu aeg on tegevust, aga mitte liiga kurnavat vehkimist samas. Kahtlaselt reibas olemine on täna. Muideks, yks medvend just tuli ja kysis, et kuidas mina alati nii r66msameelne ja särav olen terve öö - millegi yle ei nurise ja väidan alati, et tööd on just parasjagu... Noh, ju siis see aitab, et ma saan oma jorisemised ja nurisemised siin blogis korda ajada.

L6petuseks yks s6namäng, mis äsja protseduuride toas aset leidis. Nimelt tuli sinna yks turd politseinik koos joodikuga. Joodik oli kah muideks hästi muhe kuju (selliseid on kahjuks harva). Noh, joodik hakkab rääkima, mis juhtus: " Noh, nädal aega panin tina... siis täna v6tsin noa ja l6ikasin käe sisse pisikese kriimu..noh, ja siis helistasin politseisse, sest kuhugi mujale ei osanud helistada..."omaisia ei ole" (omakseid/sugulasi ei ole). Politseinik naeratas ja ytles: "no, ollaan mekin omaisia - viranomaisia." (viranomaisia - ametnikud).

Aga nyyd on paras aeg juua hommikukohvi. Raadiost tuli juba hoiatus, et metsik lumetorm läheneb Rootsi poolt ja j6uab hommikuks Soome lääneosasse. Arvake ära, kus osas mina olen. Kysimus on selles, et mis kell on ilmatädide meelest hommik? 140 kilti lumetormis...noh, kui vaja, saab tehtud.

Lollidemaa Keskhaigla

No aus6na, täna on kyll sihuke tunne.
Patsient number Yks tuli kiirabiga mälukaotuse t6ttu, kuna ärkas keset Pori linnatänavat, ega mäletanud, kuidas oli sellesse linna sattunud. Enne kui arst j6udis patsienti uurima hakata, helstasid tyybile tema s6brad ja meenutasid, et enne mälukaotust sai yheskoos murakalikööri viinaga joodud. Tyyp r66mustas ja tervenes hoobilt, ei viitsinud isegi ära oodata, millal arst tuleb vaatama (valve vahetus oli parasjagu).
Patsient number Kaks: kahtlusab ajukasvajat, sest 4 aastat on rindkeres valu olud. Lisagem, et vähikartlane on VÄGA purjus ja ootab arstilepääsu 6ues suitsu tehes.
Huvitav, et Eestis leiavad inimesed endale enamasti öösel täis peaga muud meelelahutust, kui meditsiiniasutuste kylastamine...Samas pole ise kunagi proovind - äkki oleks t6esti maru l6bus.
Aga ilus ja uhke kirurgi-poiss oli täna juba tunduvalt vähem reserveeritud ja isegi naeratas mulle. Progress. Aru saanud, et ma polegi luumurdude diagnostikas ja ravis NII loll, kui v6iks.

Hiljem täiendet: ... ja nagu välja tuleb, tasub Yleislääkärile naeratada. Tänutäheks ma EI saatnud patsenti temale, vaid hoopis lastearstile. No mine sa tea, äkki poisil endal kodus pisikesed p6ngerjad - las tudub. Kyll Yleislääkäri ennastohverdavalt k6ik pesemata sokkide haisud välja kannatab.... kuigi hing on kinni ja silmist vett jookseb.

Marky Mark feat. DJ Lehekonn

Nagu näga, on esimene eesti keele ära õppinud, aga teine krooksub niisama bäkki - ilmselt ei lastud teda just seetõttu pildile.

Sain jälle tünni.

Nagu karta oli, ei v6i vuntsidega onusid usaldada. Noh, lollid õpivad teadupärast iseeneste vigadest - ma ei too enam kellegile tellitud kaupa, ilma et raha oleks ette makstud. Vähemalt soomlastele mitte. Samas mis seals ikka - ma olen ammu sellega leppinud, et minusugune heausklik tobuke saab igal pool peksa v.a. kirikus, sest seal ma ei käi.
Kas keegi 2 kasti longerot ja 2 kasti õlut ei taha ära osta? Või pean ma ennast surnuks jooma...

Enne Pariisi Nuustakult läbi.

Täna tööl järgmine situatsioon: Kuna mul vaja külastada nii apteeki kui S-marketit, aga käesolevas linnas, kus öösel tööl oldud, polnud ma kunagi kusagil mujal kui haiglas käinud (sealgi vaid 3 korda), siis läksin medõdedelt linnastruktuuri kohta pisut nõu küsima. Et noh, kus teil siin oleks sihuke koht, kus S-market ja apteek oleksid samas kohas. Üks igipõline linlane siis hakkas minule maru abivalmilt ja innukalt seletama, kuidas mul tuleb kesklinna minna. No tõesti, suured tänud talle! Otsis mulle linna kaardi ja seletas pool tundi iga maja juures, et mis selles hoones just päris täpselt asub. Selleks, et kesklinna jõuda, oli vaja 200 m kaugusel haiglast keerata VASAKULE - mina olin alati PAREMALT poolt haiglasse saabunud.
Noh, hommikul jube vässind - öö otsa üleval oldud ja hakkan kesklinna poole sõitma. Sealsamas haigla ristmikul aga pikk autode kolonn tuleb paremalt - vasakpöörde sooritamiseks oleks pidanud ilmselt pool tundi ootama. Ei viitsinud oodata ja keerasin hoopis paremale - läheb siis koju ja poodi kunagi hiljem. Sain 20 m sõita, kui sealsamas tee veeres paistsid S-market ja apteek samas hoonetekompleksis ;-)
Ma tõesti ei oskagi seda asja mitte kuidagi seletada - kuidas on võimalik, et inimene, kes on elu aeg selles linnas elanud ja haiglas töötanud, ei teadnud seda, et mõlemad minu poolt otsitud asutused paiknevad haiglast paarisaja meetri kaugusel ja kesklinna poleks mul absoluutselt asja...Müstika.

Koertele oma haigekassa!

Otsustasin Steffikule elukindlustuse teha. If pakub nyyd kah selleks v6imalust, aga ma pole veel firmat välja valinud...Peab Soome tingimusi kah uurima. Noh, p6him6tteliselt olen ma huvitatud ainult haiguskindlustusest, sest Steffiku kaotsimineku korral ei suudaks nagunii ykski maailma raha midagi korvata. Kindlustustingimustest v6ib lugeda, et kahju ei hyvitata juhul, kui jahikoeri kasutatakse jahipidamisel, aga neile ei ole enne seda vastavat koolitust v6imaldatud, irw.

Talv 2008 loomariigis.

Metssigadel on jooksuaeg, aga Karoliinal ei tule und.
Rahutu värk yhes6naga. Yldse ei imesta, et ma ise ka viimasel ajal kuidagi kihelen - noh, pea värvisin punaseks ja tööl pole ammu s6ba silmale saanud. Ei teagi kohe, kas oleks abi ussi- v6i püssirohust? Lumi v6ib kah minu meelest nyyd seenele s6ita - kui senini pole maha tuld, siis parem ärgu yldse oma nägu näidaku!

Hiljem täiendet: arvake ära, mis hommikuks maha sadanud oli?

Ja siis neil on neil veel nimepäevad maru popid....

Sommid panevad mind ikka kohati oma primitiivsusega imestama. No mis vaimsuse märk see on, kui populaarsed eesnimed on: Veli (vend), Sisko (6de) ja perekonnanimeks Suomalainen (soomlane). Noh, kujutage nyyd ise ette, kui eesti oludes tuleks vastu inimene nimega 6de Kastepiisk Eestlane (vastavalt siis Sisko Kastehelmi Suomalainen). No nisukest jama on ausalt öeldes raske kommenteerida (tsitaat A. Lipstokilt). Ma saaks aru, kui inimene oleks just koopast välja roninud...

Tulevaisuus on huomenna.

Tegin täna veebruarikuule tööplaane - et palju viitsib rügada. Alguses nagu oli plaan, et veebruarist tuleb selline jube töine aeg - vähe puhkust ja palju pappi. Siis hakkasin kalendrit vaatama: noh, et siin ma kolin 3 päeva...ja siin ma käin eestis asju ajamas...ja siin ma lähen Otepääle puhkama...ja siin on sihuke nädalavahetus, mille v6iks igaks juhuks vabaks jätta - et juhul kui keegi välja kutsub...ja siis see viimane nädal on sihuke ebakindel - et äkki lähen juba siis kusagile soojale maale reisima... L6pptulemusena saidki k6ik kiusatused minust v6itu ja ma olen veebruaris tööl vaid 3x3 ööd st. et kolm sihukest juppi, kus tuleb lyhikese ajavahemiku jooksul kolm valvet teha . Päris jube kui m6tlema hakata - kas minust enam kunagi üldse sihukest inimest saab, kes viitsib iga päev tööl käia?
Ära hakkab see mustjashall sigri-migri tyytama, mida siinkandis talveks nimetatakse...Sooja maa reis tuleb raudkindlalt - isegi kui ma peaks yksi v6i koos Steffikuga minema, kuigi 6hk6rn lootus on ka endale keegi kaasa sebida - seltsis oleks ju segasem. Hämmastav, kui raske on endale reisikaaslasi leida, kellega koos v6iks luurele minna! Igasuguseid tädisid ja onusid on, aga jutt k6igil umbes selline, et tahaks aint päikse käes lebada hommikust 6htuni, sest raha nagu 6ieti pole. No selline inimene, kes ennast niimoodi tutvustab, on juba paljalt selle lause p6hjal nii igav, et ma ei kannataks ilmselt isegi lennureisi sihukeses seltskonnas välja. Kui oleks hea huumorisoonega ja muidu asjalik inimene - no ma v6iks kah kuskil telgis istuda ja l6kke peal isekytitud ulukeid praadida - tyhja mind see raha ja mugavused nii kangesti huvitavad.

Hiljem lisatud: aga minu emale tuleb kuldne aeg - Steffik hakkab ilmselt suurema osa ajast tema juures elama. Noh, mu ema nuiab iga kord, kui ma tal kylas käin: "Jäta Steffik meile! Las olla nädalakese meil!" Nojah, kuts on t6esti vastupandamatu. Naabrid mul siin ju nuiavad sama moodi kogu aeg, et isegi kui ma kodus olen - las Steffi tuleb nenende poole paariks tunniks...ja kas me ei v6iks täna Steffiga jalutama minna jne. No oleks ma ise pooltki nii popp, kui minu koer :(

Terves kehas haige vaim.

Psühhiaatria pole just minu tugevaim valdkond, aga 6. kurusest jäi siiski üht-teist meelde. Nimelt õpetati meile kõigepealt raskeid haigusi nagu skisofreenia, bipolaarne meeleoluhäire jne. Seejärel olid loengud kergematest hälvetest nagu näiteks isiksushäired (ebastabiilne isiksus). Lõpuks kontsanteeris üks õppejõud, et ega kõigil inimestel ei olegi psühhiaatrilist diagnoosi - mõni inimene on lihtsalt siga.

Kui Maie ja Arnold ühte heidaksid...

Täitsa jube kui 2 imbetsilli teineteise leiavad. Kui mõlemal olid enne teatud alaväärtuskompleksid, mis võimaldasid neil isegi pealtnäha täiesti normaalsete ühiskonnaliikmetena funktsioneerida, siis pärast seda, kui mõttekaaslane leitud, loksub asi ikka igasugustest piiridest väljapoole. Mingisugune idiootne mõte, mis enne keerles ringi nagu hernes tühjas kastrulis, leiab ühtäkki partnerilt mõistmist ja äratundmist ja siis põrutavad juba 2 hernest kilina ja kolinaga ikka sealsamas pimedas urkas. Igasugune au ja häbitunne kaob, tekib kõikvõimsuse tunne - mulle on kõik lubatud. Mis veelgi hullem - kui siis teised inimesed võtavad vaevaks puhtteaduslikust huvist nende haiguslooga tutvuda, siis arvatakse - me oleme suured kirjanikud, kellel on palju lugejaid. Maie Parrik ja Arnold Oksmaa arvavad kah, et nad on oma lauluoskuse poolest kuulsad, kuigi nende puhul on tegemist haigete inimeste narrimisega. Aga kui haiged inimesed ennast ise pilastavad? Ja kui haiged inimesed hakkavad teisi inimesi mõnitama?

Ülevalolev on loomulikult puhtakujulikne fiktsioon ega viita ühelegi reaalselt olemasolevale isikule. Samas jube pahasti küll, kui mõni lugeja ennast või oma tuttavad ära tunneb.

Igaühele midagi.

Hehehe, keegi oli minu blokki jõudnud sisestades otsingumootorisse: "paksud alasti naised". Et ikka kõigi külastajate vastu ühtmoodi kasutajasõbralik olla, siis ma lisan siia midagi hingele:

Foto on muideks äravahetamiseni sarnane ühes teises blogis nähtud joonisega.

Söögem saia, söögem liha.

Tegelt ma tahaks möliseda küll. Trehvasin just vaatama mingisugust Maire Aunaste jutusaadet, kus oli saatekülaliseks mingi pealtnäha täitsa OK meesterahvas, kes oli kaalus 40 kilo alla võtnud. Kena kõik, aga miskipärast vajavad osad inimesed kaalulangetamise juurde mingisugust muinasjuttu, stiilis: "Jeesus Kristuse uskumatud seiklused Prostokvashinos". Olles ise Nõo RG matemaatika-füüsika eriklassi lõpetanud, ei mäleta ma nendest õppeainetest küll mitte halligi, aga kusagile ajusoppi on kirvega tahutud energia jäävuse seadus - mitte midagi ei teki ega kao, vaid ainult muudab oma olekut. A tundub, et tavainimene ei taha selle lihtsa tõdemusega leppida, et topi hammaste vahelt sisse mida iganes, aga kui söödu energeetiline väärtus jääb allapoole sinu kere poolt kulutatava energia hulka, siis kaal langeb. Vastupidi muidugi kah. Enamasti ongi vastupidi, aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid kõikvõimalikest mullipuhumistest selle lihtsa loodusseaduse ümber. Nimelt leidub teoreetikuid, kes väidavad, et kaalu langetamiseks piisab sellest, et ei tohi näiteks süsivesikuid (makaron, kartul) ja valke (liha) sama söögikorra ajal manustada - justkui tekkiks siis seal kõhus mingi eriline paksukstegev keemiline reaktsioon. Ja siis nad jägivadki sihukest dieeti ja pärast kuulutavad oma tõde kogu maailmale. No loogiline, et sel juhul, kui normaalses restoranipraes liha või kartul asendada vähekalorilise ristikõieliste suguharusse kuuluva kraamiga, jääb selle silo energeetiline väärtus kartuli+liha kombinatsiooni omale alla. Lisaks ei maitse kogu see kraam kah eriti, nii et söödava substantsi mass jääb suht pisikeseks - jälle kilod sajavad kolinal. Aga nii lihtne asi ei sobi inimloomale - vaja ehitada teooriad kartuli ja liha pH sobimatusest ning sellest, kuidas niisuguse kombinatsiooni harrastajad varem või hiljem surevad piinarikkasse surma - nagu onaneerijad keskajal.
Teine samasugune kamp on need naisterahvad, kes vinguvad: "ma ei söö absoluutselt mitte midagi, aga kilod muudkui tulevad..." - no selline jutt ajab mul harja punaseks. Mida sa siis hädaldad - mine jooksuga patendiametisse ja ürita ennast pärast Eesti Energiale maha müüa.
Eri jutt on muidugi see, et mis aineid organism veel vajab, peale energia - kas ikka paljast kapsalehest ära elab jne., aga see on omaette teema ja jääb käsitlemata, kuna internet saaks täis, kui ma jahuma hakkaks. Siinkohal on sobilik meenutada, kuidas minu hüüdnimi oli II kursusel "Vitamiinitüdruk" - nii kui tilga viina sain, hakkasin kogu seltskonda vitamiinijutugu tüütama (kuna see oli ainus asi, mis ma tol ajal meditsiinivaldkonnast jagasin).
Tänasest saatest siiski paar huvitavat tõdemust: allergia tekib sellepärast, et meie keha on mürkidest läbi imbunud (Raivo Uibo võiks üliõpilaste kottimise nuumrakkude, HLA, CTLA-4, ja muu taolise ibaga sinnapaika jätta).
Sain kasuliku vingi, kuidas ravida metaboolset alkaloosi. Senise kirjanduse põhjal on tegu suht eluohtliku seisundiga, mille ravivõimalused suht kesised (vastupidiselt näiteks metaboolsele atsidoosile, mis on suht lihtsalt korrigeeritav). Tänu Aunaste saatele tean nüüd, et tuleb lihtsalt juua klaasike vett, kuhu on lisatud sidrunimahla. Elementaarne, vatson.

Hiljem lisatud: Aga usk on teadupärast oopium rahvale. Ja oopium vähendab söögiisu. Nii et andke minna!

More than words

Iga jummala kord kui ma hommikul poolsoodana töölt koju sõidan, tuleb raadiost kusagil Humppila ja Huittise vahepeal seesama laul - kuigi ma kuulan enamasti erinevaid raadiojaamasid. Täna jälle. Huvitav, kas keegi tahab mulle kusagilt märku anda, et ma võiks vähem möliseda? Laul ise muidugi haakub automaaselt minu lapsepõlvega, kui me olime klassiekskursioonil Hobulaiul. See oli sihuke tore tsivisisatsioonikauge koht, kus ei olnud elektrit, aga oli palju kajakasitta ja EPT suvilaid. Klassivennal oli kaasas mingi kadestamisväärselt sheff kassettmakk, kuhu sisse käisid 6 jurakat patareid. Kuna patareid olid tol ajal hullem defitsiit kui elekter, siis loomulikult oli meie varustuses neid vaid üksainus komplekt. Taibukate lastena teadsime küll, et raadio kulutab vähem voolu, kui makilindi ketramine, aga kuna seesama laul oli nii kõva sõna, siis oli ju ikka vaja kuulata iga natukese aja tagant. Säästlikuse mõttes lasksime siis katkendeid nii umbes 30 sekundiliste juppidena. Kutt, kellele makk kuulus, sai muideks pisut hiljem - juba 14-aastasena - lapse isaks ja pidi abiellumiseks taotlema vanemate nõusolekut.... aga, noh, see ei puutu hetkel asjasse. Vist.

Legaliseerigem ajuvahetusoperatsioonid!

Lugesin just meeliülendavat kirjatükki.
Siis kui ma olin kõik liigutuspisarad ära nutnud, olin sunnitud konstanteerima:

Oma südant pole ma veel kellelegi päriseks kinkinud. Küll aga võin öelda, et üksi ma ei ela. Mu elukaaslane on koer.

Samas tekkis mul küsimus, et juhul kui elukaaslase asemel oleks mõni sõgedam tüüp, kui Steffik, et kuidas too sellistesse ajakirjandusveergudel tehtud avaldustesse suhtuks? Tõstaks mu tänavale või virutaks niisama laterna silma alla?

Või peitub vastus sõnas "eestlane"? Huvitav missuguse vahetusoperatsiooni läbi teinud?

Tsirkus Bartseloona, näitab kahte karvast looma.

Jeeeee! Ta on tagasi! Ta elab siiski! Jõulud ja jaanipäev korraga!!! Üks s- on küll vahepeal elukeeristes kusagile kaotsi läinud, aga muidu suht autentne.

Ikka prügindusest.

Tegelikult osutus tänane laevareis täitsa harivaks, sest ma sõitsin koos tarkade inimestega. Kui ma parasjagu väga januse välimusega laeva baaris istusin (4 kohvriga) ja oma aega tavapärase meelelahutusega sisustasin, milleks on inimese tagumiku laiuse ja kuju alusel tema rahvusliku päritolu äraarvamine, siis kuulsin kõrvallauast prügiteemalist diskussiooni. Nimelt, seoses uue prügisorteerimise korraga, peab nüüd iga arvutiomaniku desktopil olema vähemalt 4 recycle bin`i.

Hommikvõimlemine.

Istun pooluimasena varahommikuse Stari pardal ja üritan lahendada nelja tuntuga võrrandit:
Vuntsidega töökaaslane tellis Yleislääkäri käest 2 kohvrit longerot ja 2 kohvrit õlut. Yleislääkärile meenus kolleegi palve alles sadamas Soome tagasi sõites. Kuna hommikusel kellajal oli sadama viinapood veel kinni, oli ainus variant alkolaadung soetada laeva ahtris 7. tekil asuvast laeva kauplusest. Yleislääkäri auto ja koer olid pargitud laeva ninasse 3. tekile. Yleislääkäri kandevõime on 2 kohvrit.

Küsimus: kuidas saada 4 alkokohvrit poest autosse, arvestades et reisi ajal on autotekk suletud ning alkoholi müük lõpetatakse 45 minti enne laeva Helsinkisse saabumist.

Homsed uudised.

Soome laht: Kesköö paiku 19.01.tugevneb lõuna 14-18 m/s, hommikul ja päeval lõuna- ja edelatuul 15-20, puhanguti 25 m/s. Laine kõrgus 2-3 m, hommikul ja päeval 3 kuni 5, lääneosas kuni 6 m.
Ilmselt oleks mõistlik Steff homme õllekohvriks maskeerida - nisukese ilmaga ei tahaks teda kohe kuidagi autotekile loksuma jätta.

P.S. Absoluutselt mitte miski ei viita tormi seotusele terrorismiga.

Eestlaseks olemise eripäradest.

Huvitaval kombel ei ole ma teiste rahvaesindajate juures sihukest patoloogiat täheldanud, mis sunniks inimes pilku kinganinadele või taevalaotusesse kinnitama, hetkel kui mõni endine koolikaaslane, keda pole aastaid näinud, kusagil juhuslikult vastu tuleb. Endal teinekord kuskil poes või laevas läheb kohe silm särma, kui näen mõnda inimest, kellga ehk polnudki omal ajal teab mis lähedasi suhteid, aga näiteks käis see tüüp minuga ühes klassis/samal kursusel või taolist. Kohe tahaks juurde minna ja küsida, et näe, pole ammu näinud, kuidas käpp käib? Aga siis ma vaatan, et hoolimata sellest, et omast arust ma olen piisavalt silmatorkava olekuga, ikkagi teatud situatsioonides täiesti nähtamatu. Muideks, eestlastevahelise suhtlemise kuldreegel nr. 1 kõlab nii: 2 Soomes töötavat samal kursusel õppinud arsti tervitavad teineteist laevas ainult siis, kui kana pissib.

Koera unistus.

Steffi tahab suureks kasvades saada kokk-kondiitriks. Ma ei ole veel kohanud ühtki nelja- ega kahejalgset olevust, kes suudaks nii keskendunud ilmega söögitegemisprotsessi jälgida. Hetkel viibib ta minu ema juures köögis kokanduskursustel ja õpib pizzat küpsetama.

Toetan kahh!

Viitan Kaderile, kes viitab Wimbergile, kes lõhkus küll kunagi minu katusekohvikus pidutsedes naabri köögiakna ära, aga ikkagi. Egas jobudus ei küsi soost, vanusest ega nahavärvist, vaid tema külastab ikka neid, kes ette juhtuvad. Samas kui minu käest tulla küsima: nimetage viimase aastakümne 5 suurimat ussi, siis ühegi meesterahva nimi küll pähe ei karga. Savisaar välja arvatud, aga tema puhul kõik nagunii teavad, et ta on rongaisa (või noh, äkki ma jälle ajasin midagi sassi, aga las olla pealegi).
Täna on jälle selline mõttetu päev olnud, kus hommikul tundus, et pole nagu suurt viitsimist ärgata. Ja ei ärganudki. Pole isegi mitte plaanis.

Miks mul on vasaku kulmu sees pirakas arm.

Sest ühel ilusal päeval oli keegi, nupumees, selle ukse kinni pannud, mis oli 2 aastat kogu aeg pärani lahti olnud.

Lapsed, tulge pedofiili juurde!

Sõbralik soovitus.

Kui te lähete küünetehniku juurde ja näete, et ta kraamib sahtlist välja "Merineitsi" hoiatussiltidega tähistatud küünegeeli purgi, siis on kõige targem keerata äkilise liigutusega tema töölaud jalad taeva poole kummuli ja ise lähima väljapääsuava kaudu kiiresti-kiiresti punuma.
Aga kui gestaapo on kõik väljapääsud sulgenud, siis tuleb põgeneda sissepääsu kaudu, eksole.

Georg Ots oli tegelikult soomlane.

2 päeva ilma auto, koera ja normaalkiirusega internetita.

Kuuldused minu surmast ei vasta tõele (ikka see umbrohu värk). Siiski õnnestus mul pea 2 ööpäeva veeta kohtades, kus ali akuutne iternetipuudulikkus. Nimelt on Stari wi-fi, samuti Helsinki kesklinnas olev tasuta võrk, nii aeglased, et ma sain lahti kõikide teiste inimeste blogid v.a. iseenda oma. Ei tea, kas mul on siis blogis liiga palju pilte või on minu kirjatükkide sisu kuidagi eriti mahukas?
Kultuurisündmus ise kulges suht rahulikult ilma suuremate ekstsessideta. Esinejate esialgsed kartused, et mina olen ainus külastaja, ei vastanud tõele. Peale korraldaja oli siiski kohale tulnud veel 6 nägu. A noh, õiged inimesed olid vähemalt. Kuna kontserdipaik asus kesklinnast pisut eemal ja teatud inimestel tekkis väga äkiline akuutne unevajadus, siis ma ei hakanud üksinda kusagile välja kooserdama ja keerasin ennast kah kohe pärast kontserti varakult põhku (internetti kah pold), sestap lükkus Helsinki ööeluga tutvumine taas määramatusse tulevikku.
Aga nüüd tagasi Eestimaa pinnal ja alles laupäeval tagasi Soome... Olen endas avastanud kummalisi sõltuvusi. Noh, näiteks ei lähe ma kodust ilma läpakata välja ja igas pubis, laevas, hotellis jne. üritan ennast kusagile võrku sisse nihverdada. Kiusatusest lahti saamiseks on kõige lihtsam viis sellele järgi anda, eksole ;-)

Aga Steffik sai just kassi käest haledalt peksa...külje sees on veritsev haav. Ma miskipärast ei usu, et tema kassihuvi oleks grammikestki vähenenud ;-)

Levist väljas.

Pildil on tüdruk, kelle nimel järgmisel päeval ohverdati hammas. Tarkusehammas. Ei-ei, seda ei löödud kakluse käigus välja (tarkusehammast oleks vist suht keeruline isoleeritud kujul segamini peksta), vaid hamba-arst tõmbas...aga ikkagi. Või noh, nagu terased inimesed nentisid - põhimõtteliselt saaks iga inimene minuga koos maksimaalselt 32 korda õhtul väljas käia.

Jaanuar on soenguvahetuskuu.

Mitte just väga totaalne muutumine.

Ilm on täna täiesti käest ära - hommikul ärgates tundus, et puudub igasugune motivatsioon voodist välja ronimiseks. Külm, pime, hall, uimane jne. Lehitsesin arvutist vanu fotosid ja avastasin ühe suvepildi, kus mul olid veel leekivpunased juuksed, mis sätendasid suvepäikeses rohelise muru taustal kuidagi erakordselt kaunisti...
Nojah, ja kuna mul tänaseks oli nagunii juuksurile aeg, siis siin ma nyyd istun oma uue imitsaga, mis pole muidugi tegelikult midagi muud kui hästiunustatud vana. Ei tulnud minust blondiini, kuigi sõbrannad väitsid, et väärib järgiproovimist - pooled meesfaktorist sõltuvad asjaajamised pidavat kohe hoobilt poole lihtsamaks muutuma.

Miks mul on juba nädal aega klaasid udused.

Sest auto aknaklaasipesuvedelik maksab Soomes 14 (neliteist!!!) eurot/3 liitrit. Selline oli ühe tankla hind, kus ma äärepealt pahaaimamatult kanistri kaasa oleks haaranud. Ma ei viitsi küll pärist täpselt arvutada, aga tundub, et eestist ostetud puhta viina valamine sinna paaki suurt kallim ei tuleks. Täna külastasin siis Haapsalu Säästumarketit ja sain sealt viieliitrise kanistritäie 34 krooniga. Temperatuuriks märgitud -20 kraadi. No sel aastal pole vist küll nii kõva pakast tulekul...kuigi Lappi suusatama ei tasu selle vedelikuga minna. Noh, suusatada tasub muidugi üleüldse suuskadega, aga see selleks.

Väljateenitud puhkusel.

Nonii, see nädal siis puhkame. Vaatasin just üle minule laekunud kirjalikud ja suulised taotlused seoses pisikese õhtusöögi ja veinijoomisega ning kuna avaldusi oli laekunud täpselt 1, siis on valiku tegemine suhteliselt lihtne (nagu nõuka ajal - saab aint hääletada) ning sestap ma hängin homme Tallinna pubides (klubides vaevalt tantsin, aga kuna ma olen koos noorsooga, siis mine sa tea kah). Kolmapäeva lõunaks pean ma igatahes autojuhtimiskõlbuliku seisundi saavutama, et tagasi Helsinkisse mitte just tööle põrutada. Tegin muideks huvitava avastuse: praegusel aastaajal on lumivalged käekotid letialune kraam - mul õnnestus endale just soetada terve Haapsalu linna ainus eksemplar. Noh, loomulikult läks ka hoobilt laristamiseks valgete nahkkinnaste näol. Valged saapad on mul olemas. Kuna tänavaasta on lumega nii nagu on, siis otsustasin, et midagi helget ja säravat võiks ju selles poris olla.
Meeleolu on mul viimasel ajal kuidagi kahtlaselt hea olnud ja täna mulle tundus AUSÕNA, et õhus on tunda kevadet. Noh, mitte veel kevade lõhna, aga taevas kumas kuidagi kahtlaselt. Siinkohal meenub muidugi Kaderi hoiatav luuletus: kevad, mis mul peale jõulu algab juba, võib keset märtsi järsku lõppeda... Ilmselt on minu meeleolu paranemises süüdi see, et kuna ma olen loomu poolest öökulli tüüpi, siis mulle lihtsalt sobib praegune töörezhiim - hommikuid pole olemas ja põõna kaua tahad. Samuti tundub kõik uue elukohaga seonduv kuidagi lootustandev. Kolimispäevaks on praeguse seisuga 2. veebruar.

Mingi error.

Härra Ilves on avastanud kohutava netiperverdi ja sestap juhin minagi teie tähelepanu yhele äärmiselt hirmuäratavale lehekyljele. Vaadake ja värisege, keegi meist ei tea, kas just äsja kopsudesse veetud suutäis 6hku ei jää mitte viimaseks...

Aja surnuks peksmine.

Nujah, 6 tundi veel jäänud rasket tööd ja siis saab mitte ainult koju, vaid lausa kodumaale. Ei teagi kohe millega see aeg sisustada...m6tlesin et hakkaks memuaare kirjutama, aga heal juhul j6uaks selle aja sees valmis esimese peatykiga. Und mul kah ei ole, sest suurem osa päevast on horisontaalasendis veedetud (kuulasin arstide toas viimast "Olukorrast riigis"). Keskmedpersonaliga kah enam lobiseda ei viitsi, sest öövahetusse tulid uued (minule täiesti v66rad) näod ja hakka siis nyyd jälle otsast peale, et kust ma tulen ja kuhu ma lähen ja miks ma eesti aktsendiga räägin. Käisin naljaviluks ja keerasin yhel patsiendil natuke hapnikukraani kinni.... ja siis jälle viimasel hetkel lahti.... jne. Aga ära tyytas see mäng ka. Kaasa v6etud proviant on k6ik ammu naha vahele pandud ja joodud kohvist syda puperdab. No minu fantaasia hakkab ausalt öeldes otsa l6ppema. Aga tänu sellele mittemidagiytlevale postitusele on jälle 20 minti vähem aega järele jäänud - ikka j6ulude ja surmani.

Komplemendisysteem ja faktor C3b.

Seoses moosimisteemalise diskussiooniga hakkasin m6tlema (!), et tegelikult m6jub ju sihukene otsene seebitamine mingil määral usutavalt ainult väga noorte meeste suust. Samas ma ei oska päris täpset vanusepiiri öelda, kust maalt asi oma siiruse kaotab...Kindel see, et yle 40-aastase mehe suust k6laks selline pärl-kompliment ylimalt naljakalt v6i lausa kuritegelikult, sest sel juhul on enamasti tegemist t6epoolest mingi elukutselise naistemanipulaatoriga. (Mul on kusjuures au olnud sihukest venda kohata. Samuti on mul au olnud kohata naist, kes temasse ära armus. Ilmselt siis on ikkagi viga minu küünilises iseloomus, mitte komplimentide tegijates.)
Mis puutub soome meesolevustesse, siis tegin just avastuse, et just seet6ttu nad k6ik ongi nii m6ttetud ja igavad, kuna nede poolt pole iial oodata Rževski-taolist lähenemist. K6ik peab olema etteaimatav ja seaduslik, loomakaitse lendaks kohale ja Rževski kutsutaks arenguvestlusele, kus talle määratakse isiklik psühholoogia alane n6ustaja ning tööv6imetuspension. Koer saadetaks samuti kriisiabi keskusesse psyhholoogilist tuge saama jne.
Kurb, et piiri tagant vaadates tundub m6nele, pealtnäha isegi täitsa m6istlikule, eesti mehele see asi isegi positiivne!!!! Nojah, seal kus meid ei ole, on alati parem.

Reis ümber Soome jätkub.

Täna mängime jälle spiooni! Vihjeks niipalju, et tegemist keskhaiglaga, mida näeb ka töötingimustest: minu ees laual on 3 (kolm!) arvutit, aga patsiente mitte ühtegi (esimese 2 tunni jooksul).

Hiljem täiendet: kui ma oma tuppa magama läksin, leidsin voodi k6rvalt veel neljanda ka. Nett on see-eest nii aeglane, et ennem tuleb m6ni patsient, kui mina m6ne soovitud lehekylje lahti j6uan teha. No minu meelest nad v6iksid haigla motoks ja arengukava pealkirjaks v6tta: "Pigem vähem aga paremini!" v6i siis "Terves arvutis terve vaim!"

Kuidas naisi ära rääkida.

Elukutselised moosijad, kõrvad kikki! Ma kuulsin täna raadiost lauset, mis peaks töötama: "Kas su vanemad on merikarbid? Sa oled ju nagu pärl."
No miskipärast assotsieerus mule selle fotoga...Ma ei tea, mida ma seal õitsen nii kangesti - ilmselt on vein oma töö teinud.

IP-geenius.

Aga ma ei ytle teile, kus haiglas ma täna öösel valvan - siis ma saan niimoodi teie blogisid lugemas käia, et te ei saa halligi aru, mis v6i kes. No täitsa uus koht on.

Jälle pidu!

Seekord siis nõndaviisi. Kahtlemata selle aasta parim kontsert siinpool lahte.

Yleislääkäri hea elu valem.

Minu elukvaliteet on seeläbi oluliselt paranenud, et seoses uue töövormiga, pole hommikuid enam olemas (Ilvesest inspireerituna tehtud avastus).

Minu aadress on Tampere!

Täna käisin siis pakutavat korterit silmitsemas ja olen ausaltöeldes rohkem kui rahul. No ma olen täitsa sillas kohe. Vaimustuses!!! Võtmed on mul peos, hea meelega hakkaks kasvõi kohe kolima. Pemiseks takistavaks faktoriks on lihas- ja veojõu defitsiit. Bilanss on negatiivne, noh.
Aga korteri positiivsete omaduste hulka kuulub näiteks see, et parkettpõrand on just sobivalt kulunud välimusega - keegi ei saa hiljem milleski Steffikut süüdistada. Ja kuigi jätab armsa ja puhta mulje, ikkagi on mujal kah sobivasti sellist kulunud hõngu - kohati lausa nõuka nostalgilisustki. Äge! Koerapidaja unistus. Saunast uks otse rõdule, kuhu mahub lahedasti kogu mu aiamööbel. Koeral kusemisplats otse maja kõrval (kooli ees).
Kummalisel kombel pole keegi juttu teinud asjast nimega vuokrataku e. siis vakuus. Võtmed anti pihku ilma igasuguse taku või vakuta. Omanikud on mõlemad yle 80-aastased penskarid, ju nad unustasid ära. Mulle sobib - 1000 euroga muudki peale hakata, kui kusagile aastateks hoiule anda. Ilmselt saab teoks ka minu ammune unistus (kohati tundus juba et täitumatu) - nõudepesumasin. Noh, riistapuu tuleb küll ise osta, aga vähemalt mulk, ehk siis avaus on olemas, kuhu see toppida. Lepingusse pidavat siiski sisse tulema punkt, et mind tõstetakse välja, kui üüri ei maksa.
Tampere kui linna kohta ei tea ma muidu mitte halligi, kui et kõik teed viivad mind alati miski baari juurde raudteejaama lähistel, mille nimi on Soul Cafe või Cafe Soul võimisiganes taolist. Tööandja kontor asub kah baariga samas majas. Ja siis on seal veel miski kõrts, kus ma olen korra käinud, aga selle ma leian ainult purjus peaga üles.
Hea õnne korral tulevad järgmine nädal isegi esimesed soolaleivalised, nii et ilmselt oleks mõistlik kiiremas korras saunalavale miski madrats hankida - kärab ajutiselt voodi asemel küll!!!

Fekaalinaljad jätkuvad.

Eile öösel, kui ma patsientide voost ära väsisin, siis läksin ennast personali WC-sse lõbustama. Väga raske on nimelt uinuda, kui parasjagu itsitad. Peldiku seinas oli järgmine teadaanne: Kui oled viimane, kes tualettpaberirulli lõpuni kulutab, siis ole hea ja hoolitse selle eest, et tualettpaberihoidjas oleks uus rull - et järgmisel vetsukülastajal "häda kätte" ei tuleks.

Porivaatlus.

Poril elavad ikka päris vinged sellid. Nokast puhuvad 4.25 promilli, ise näevad sealjuures veel suhtkoht kained välja. Haigla on suur ja hirmuäratav, targa moega arste täis. Tunnen iga keharakuga, et olen j6udnud lugupeetud inimeste keskkonda. Kirurgia poole peal valvab miski soomlase kohta päris kobe poiss, aga juba väga tähtis persoon - nina vaatas igastahes taeva poole. Käisin mingit röngenpilti tema nina all liputamas, vahtis ja vahtis, aga l6pptulemusena ikka sama loll kui mina. Noh, vähemalt tegi sellele äratundmisele j6udmine teda minu vastu natuke s6bralikumaks. Magada siin ilmselt ei saa ja kui saakski, siis oleks piinlik silma looja lasta - tunnipalk on lihtsalt niiv6rd k6va....Issake, keegi hull saadab mulle SMS öösel kell pool kolm! M6ttekäik läks kohe katki selle koha peal.

Elu ja olu.

Käisin ujumise teel kehas pulbitsevat adrenaliini kulutamas ja nüüd on täitsa hea olla. Samas autoga uimahalli poole sõites olin ma veel soome ametnike peale nii kuri, et keerasin isegi autoraadio kinni, kuna sealt tuli soomekeelset mulinat (sellise tähtsa ja ülespuhutud häälega). Noh, ma katsun kah edaspidi oma töös ära unustada, et iga inimene on eraldi isiksus ja vajab personaalset lähenemist - viskan patsiendile ankeedi ette ja pärast paari punkti läbivaatamist teatan: "Ei ole lootust terveks saada. Side lõpp."
Tegelt muidugi käändus asi tänu ajalehekuulutusele ikka õigesse suunda - korteriomanikud võistlevad nüüd minu pärast, mitte vastupidi. Sain veel 2 päris mõistlikku pakkumist - nendest üks muideks Nokial. Hatanpää/Hervanta pakkumisele siiski võrdväärset pole leidunud.

Täna avastan ma Soomemaad ja sõidan esmakordselt elus Porile. Mitte küll külla Jürile vaid ikka tööle, tööle, kurekesed. Automakis laulab mulle Vaiko Eplik "Sul on imelik lööve...." ja siis tuleb veel see lugu ka.

Korteri otsingul.

Kuigi mul sõnu ei ole, üritan ikka kirja panna. Soomes siis selline tore portaal nagu etuovi.com. Leidsin mina siis sealt ühe korteri, mis tundus sobilik - lemmikloom lubatud jne. Kuulutuse juures tekst, et täitke ankeet (hakemus) ja saatke meile, me õunte pealt vaatame, kas kutsume teid arenguvestlusele. Täitsin siis mina ankeedi, kus küsitakse isikuandmeid ja brutopalka, samuti laste ja abikaasa kohta. Koerte kohta pold ankeetis sõnakesti. Vastasin ausalt, palju ma kavatsen edaspidi kuus eurikuid välja teenima hakata ja postitasin ankeedi. Vastus tuli maru kiiresti:
"Kiitos hakemuksestasi. Emme valitettavasti voi hyväksyä hakemusta, koska
tulosi ylittävät valtion määrittämät tulorajat. Yksin asuva henkilö saa
ansaita korkeintaan 3100 euroa kuukaudessa."
Mitte midagi ma sellest asjast aru ei saanud. (Kes saab, võib mulle ka seletada). Asi pole soome keeles - ma võin selle asja ise kah ära tõlkida: "Kombekohane viisakusavaldus, mis ei tähenda mitte persetki. Kahjuks me ei või teie taotlust arvesse võtta, sest sinu tulu ületab riigi poolt määratud lubatava tulu määra. Üksinda elav inimene tohib teenida kõige rohkem 3100 eurot kuus."
Nomaitea. ma ei ole sellisest seadusest midagi veel kuulnud. Ma olen kogu aeg rohkem palka saanud. Kas mul on nyyd oodata, et ühel ilusal õhtul seisab ukse taga ametnik, kes võtab mul käest ära kõik raha, mis ma sellest piirmäärast rohkem olen teeninud? Või määratakse mulle siis nyyd kohustuslikus korras keegi siia korterisse elama - mõni penskar või asotsiaal? Või veelgi enam - kas Soome riik võtab nyyd ise minu mehelemineku ja seemendamise oma hingeasjaks?

Noh, kuna ma korteri olen ilmselt siiski juba leidnud (ja palju parema ning soodsama hinnaga, kui antud koht, kuhu ma selle totaka ankeedi saatsin), siis saatsin ma sellele tädile meili vastu:

"Anteeksi, jos olen jotain väärin ymärtänyt - puhuin bruttopalkasta. En asuu yksin vaan mäyräkoiran kanssa, joten kaikki on lain mukaisesti - puolet ansiot vaan minulle, puolet sille.
Uuden asunnon olen itselleni kuitenkin juuri löytänyt, eli en tarvitse enää kenellekään omista tuloista kertoa (aiheuttaa katellisuutta).
Kiitos viestistasi ja työniloa!"

e.k. tõlgituna siis:
"Vabandust, kui olen millestki valesti aru saanud - rääkisin brutopalgast. Ma ei ela üksi vaid koos taksikoeraga, nii et kõik on seaduslik - pool palgast minule, pool temale. Olen omale siiski just uue korteri leidnud, nii et tulevikus pole mul vaja enam kellelegi oma palgast rääkida (põhjustab kadedust). Moepärane viisakus, mis tähendab tegelt, et mine perse ning ühtlasi viitab ka tema poolt tehtava töö kvantiteedile (kinnisvaramaakler)."

Vott. Aga kolin vist Rantaperkiöle (Hervanta?). 550 eurikut kuus, 3 tuba, oma saun jne. Panin nimelt Aamulehte kuulutuse (tänases ilmus) ning juba helistati ja pakuti häid asju...

Hiljem täiendet: kuna ma senini olen aint kahetoalistes elanud, siis paistab, et uues kodus saab Steffi endale oma toa.

Kodukirjand: Sport minu elus.

Minu sportlasekärjäär algas juba varajases nooruses, ning osutus tänu minu füüsilisele eripärale kohutavalt edukaks. Nimelt oli mul õnn omada eakaaslastest 3 x suuremat keret, mis andis mulle juba 12-aastasena täiskasvanu mõõtmed. (See ei tähenda muideks, et ma praeguse seisuga mingi hiiglane oleks - ma polegi sellest ajast saati enam mitte sentigi pikemaks kasvanud, kaalust seevastu olen alla võtnud umbes 30 kilo). Miskipärast oli aga kombeks lapsed võitlema panna vanuseklasside, mitte keresuuruse, järgi rühmitatuna. Sestap saatis mind alguses tohutu edu kergejõustiku aladel, eriline tegija olin kaugushüppes, kus D-klassi tüdrukute rajooni rekord oli aastaid minu nimel. No trenni pold vaja teha - kui minusugune pomm kiiresti jalgadega sibades hoo sisse sai, siis mütsatas muidugi päris kaugele sinna liivakasti. Õnnetuseks mütsatas ükskord nii õnnetult, et tekitas omale parema põlve meniskivigastuse ja sellest ajast oli jalgadele maanumist nõudavate aladega lõpparve tehtud. Sportlase hing aga vajas võistlustules põlemist ka edaspidi, sestap keskendusin järgmistele aladele: kuuliheide, kettapaiskamine ja odanarrimine. Noh, ma loodan, et teil tekkis selle põhjal arusaamine minu tehnilistest oskustes. Vaatamata sellele osutusin ma ikkagi ääretult edukaks. Taebla kooli rekord tüdrukute D-klassi kuulitõukes püsis 15-aastat puutumatult minu nimel - alles hiljuti avastasin, et aastal 2005 on sealkandis toimetama hakanud vägilane, kes on minu tulemuse haledalt purustanud. Kettapaiskaja karjääriga oli aga selline lugu, et ühel ilusal päeval astus minu, kui kuulitõukajana kuulsust kogunud isiku, juurde kehalise kasvatuse õps ja ütles: "Liina, homme on rajooni meistrivõistlused kettaheites, sul tuleks osaleda." "Nojah, aga ma olen ju senini ainult telekast näinud, mismoodi ketast heidetakse...". "Ei ole midagi, siin on sulle ketas - võta koju kaasa ja harjuta täna õhtul natuke." Noh, näitas mulle ette kah, kuidas asi käib. Mina siis õhtul usinalt hirmutasin kettaga lambaid kusagil aiamaa taga põllu peal ja järgmisel hommikul olin Haapsalu staadionil kohal. Selgus, et minu vanuseklassis oli tüdrukute kettaheites täpselt 2 võistlejat: mina ja krõllivaras (jummel kui palju rolle sellel mutil minu elus on olnud!). Noh, mina paiskasin seda ketast konkurentsitult palju kaugemale kui kaasvõistleja, õnnetuseks aga ei maandunud minu ketas mitte kordagi selleks ettenähtud sektorisse. Pärast keka õps tuli ja ütles: "Lollakas, sa oleks võind viimase katse kasvõi 2 m visata, pea-asi et sektorisse. Siis oleksi finaali pääsenud ja saanud veel 3 katset. Hea õnne korral oleksid ära võitnud ja rajooni meistriks tulnud!" Noh, aga nagu sportlasel ikka, olid ka minul mõistusega sellised lood, nagu nad just olid ja sestap jäin ma ilma isegi auhinnalisest II kohast. Kettaheites ma siiski hiljem õppisin selle nipi selgeks küll, kuidas aeg-ajalt sektorile pihta saada. Samas oli ka kehvemaid päevi: ükskord Märjamaa staadionil õnnestus mul pöörlev ketas püstloodis üles paisata, nii et see lendas otse üle kaitsevõrgu ning maandus võre taga oleva publiku sekka.
Oda kohta pole mul muud öelda, et kuidas ma ka ei ponnistanud, lendama see minu käes kunagi ei hakanudki. Kusagil trennis olen ma ka vasarat loopinud, aga õnneks sel alal tüdrukutel võistelda ei lastud.
Lõppkokkuvõtteks võin öelda, et kuigi ma Olümpiamängudele ei pääsenud, pälvisin ma tänu spordile endale gümnaasiumi-päeviks hüüdnime: Kuulitõukaja. Noh, koolis oli miski tüdruk, kes mäletas mind võistustelt ja tema mulle selle hüüdnime andis.
Aga II järk on mul spordis küll - nimelt kabes.

Mina ja minu loojad.

Pildil on siis näha need isikud, keda võib syydistada Yleislääkäri tekkimises. Fakt ise igaks juhuks kah pildi servas kenasti esile toodud.

Kes tähelepanelikult silmitseb, võib märgata minu vasakus silmas ägeda põletiku tunnuseid.

Keda suudleksid sina?

Endale täiesti tahtmatult olen sattunud väitlema TÕELISELT emastega. Siinkohal tekkis veel kange tahtmine ära mainida, et minus isiklikult pole mitte kunagi ükski lapsolevus tekitanud sellist tunnet, et ma tahaksin talle musi anda. Üle 18-aastased poisslapsed välja arvatud. Teatud koeri, (eriti taksikoeri), seevastu musutan täitsa vabalt.
Nojah, asi võib olla ka selles, et ma kasvasin üles koerte, mitte laste seltskonnas. Kogu suguvõsa mäletab, kuidas ma 5-aastaselt vanaema puukuuris koerale puujalga treisin (kuts oli enda käppa vigastanud ja lonkas).

Olukorrast Nokial.

Viimane öövalve Nokial möödus igati viisakalt. Inimesed ajasid rahulikult oma hädasid kodudes ja mina põõnasin terve öö nagu imik. Pärast valvet tulin koju ja hakkasin pasale. Ja niimoodi päev otsa. Ei usu, et süüdi on see kloorimaitseline kohv, mida ma endale hommikul keetsin.

Koerakoolituse algoritm.

Teha kõike, mida koer tahab, aga mitte kunagi siis, kui koer seda tahab.

Praktikas näeb see välja niimoodi, et mina istun seljaga vastu suure toa ust - et koer sisse ei pääseks. Steffik vingub ukse taga nigu segane. Käib kahevõitlus: kummal närv enne üles ütleb. Minul juba jalg tõmbleb vahepeal - kohe, kohe enam ei jaksa siin kügeleda ja teen ukse lahti. Põhimõte selles, et ma tohin ukse avada ainult siis, kui koer on täitsa vakka jäänud ja mitte ühte piuksu ei tule. Aga koer muudkui ketrab ja ketrab, kohe saab juba pool tundi seda nutulaulu... Oehh, no lõpuks ometi väsis ja ma pääsen suure toa põrandalt: "Tubli koer!" ja komm kukub.
No tund aega ujumist on koeratreeningu kõrval käkitegu, ma ütleks.

Steffikule koduõpe.

Huh-huh. Täna sai siis jaanuarikuu töögraafik paika pandud. Otsustasin, et sobiv töötundide määr 1 kalendrikuu kohta on 135 tundi - kas keegi, totakas, arvas et rohkem?
Uudis pole muidugi hea Steffiku jaoks - seoses ääretu hulga vabade päevadega olen ma arhiivist üles otsinud kõik viimase hooaja "Sõber koer" saated ja usin õpe käib. Noh, esialgu õpin küll ainult mina - koerte treenimise teooriat nimelt. Varsti saab aga Steffik praktikat omal nahal tunda.

Kommionu.

T6ELISELT usaldusväärse psühhoasjatundja portree leiate siit. Johhaidii, no NII lollid ei saa ju isegi ameeriklased olla, eksole.

Koer on valetama õppinud!

Istub ukse juures ja vingub, nagu ta tahaks õue sellepärast, et on kakahäda. Kui õue saab, siis teeb näo nagu otsiks sobivat kohta, aga tegelt ei situgi. Hoopis haugub (enamasti kujutletavaid) möödakäijaid. Ei teagi kohe, mis teha - kas lugeda talle nüüd seda muinasjuttu tiigrist ja kellukese helistamisest...

Jahihooaeg võib alata!

Panin oma jahikoerale talvekummid alla ja vahetasin piduriklotsid ära - seekord peaks õnnestuma! Ma olen kuulnud, et osad naised pidavat hoopis ilusalongides ja aeroobikasaalis käima, aga eks igaühel oma strateegia ja taktika. Noh, okei, ma tegin kah paar kükki, et vorm ikka säiliks.

Nokia uudised.

Uuel aastal uue hooga. Kui senini maadlesime sellega, et paska tuli kiiresti ja suurtes hulkades, siis täna öösel istun yleval seet6ttu, et yhel tyybil paska ei tule kohe mitte terakesti. Nokk kinni, saba lahti, ma ytlen!!! Oot-oot...kas siin mitte ei peitugi ravijuhised? Heureka! Ma lähen annan oteskohe patsiendile teabe edasi, et kui nokk kinni pidada, siis läheb sabaalune lahti.

Kui soovite head uut aastat, ärge unustage ennast tutvustada.

No nyyd lähevad need uustaastasoovid kyll juba natuke liiale! Eile helises mu vanematekodus telefon. Kuna arvasin, et nagunii minu ema helistab, laususin torusse tavapärase enda tutvustuse asemel lihtsalt "Jaa!". "Head uut aastat!!" k6las telefonis reibas tervitus. "Head uut aastat Teile kah!!!", laususin omamata vähimatki aimu, kellele torust kostev naishääl kuulub. Ilmselt oli ka minu hääles miskisugune v66rastes naistes ebakindlust tekitav noot, sest miks muidu kostus torus pisut pettunult: " A kes räägib?". "A kes kysib?" oli mul vastus kohe varnast v6tta. Kuna seepeale kostus torust mingit ebalevat mökitamist, siis halastasin vase heasoovija peale ning tutvustasin ennast ees- ja perekonnanime lausudes. "Ääää, no see ei ole jah see...". "No aga head uut aastat ikkagi!!!" laususin ma liigagi reipal toonil toru hargile asetades.
Natukese aja pärast tuli telefoni kolaki MSN täiesti tundmatult numbrilt: "No head uut aastat sulle!". Nime all ei olenud, aga miski soome number oli, kuigi tekst eestikeelne. No mis ma oskasin teha? Saatsin vastu s6numi: "Head uut aastat!" Nyyd m6tlen, et kui oleks teadnud, kellega tegu, äkki oleks midagi veel lisada olnud...Aga imelik nagu kysida ka, et kuule, kes sa sihuke oled? Pärast tuleb välja et mingi marulähedane s6ber ja solvub hingep6hjani.
Oehh, raske on olla diplomaat, eksole.

Silmapõletik jätkub uuel aastal uue hooga.

Koer virutas mu antibiotsitilgad kah ära ja peitis kuhugi...sama tegi ta muideks täna ka ema insuliinisüstlaga, aga selle me leidsime üles. Ema küll ähvardas seepeale, et vargal käed raudu (4 jalga siis) ja Rummu vanglasse, aga minu silmatilkasid ju ikka tagasi ei saaks...Pealegi ei tasu lapse peale pahandada - ilmselt ta kujutab ette, et mängib arsti (see oli omal ajal ka minu lemmikmäng).
Nii et põnevad seiklused nägemispõõsastega inimeste maailmas jätkuvad.
Otsustasin täna, et edaspidi proovin õnne endast vähemalt 6 aastat nooremate meestega. Noh, mis ühele õnn, võib loomulikult teisele õnnetuseks osutuda...

Moja.

Maja ljubov, rebjata....

Delfinõ Russalka....

Mina luban uuel aastal olla lollim ja koledam ja vähem konnatundlik.

Sa ise oled keeleväärastus.

IBMETSILL on suur klassik. (Niikaua, kui ta elus püsib.)

Teie interpretatsioon?

.....keelelisest väljendist "ruma mulku"?
Ma tean, et Ilves oskab ja saab (kui viitsib), aga teised ka ?
Mh, ah?

Mille peale ma tegegelt solvusin,

Õhtul MSN:

"Ossa kallinunnu, tipu-tapu"


Hommikul blogis:

"Vestlusest ibmetsillidega:
kasutaja:
salasõna:
"

Samaga ma kindlasti ei vasta(nud).

KES VEEL ARU EI SAAND:

Minge te ka perse.