Pildikesi arsti elust.

On öö, kell nii umbes kaks. Ärkan sygavast unest selle peale, et padja all telefon heliseb. Unesegasena pobisen torusse oma nime. "Kas sa oled arst v6i?". "Olen kyll..." (ja lisan m6ttes juurde "vist"). Edasi hakkab yks ärev hääl hingeldades seletama, kuidas k6ik kohad on verd täis ja pea on l6hki, syda seisab ja mis k6ik veel. Unesegasena kuulan seda juttu, ise samal ajal silmadega ymbrust takseerides - kus paganama kohas ma olen? Telefonitorusse pobisen umbes : "Ahhaaa, jajaja, nonoh, vot siis...". Yritan välja m6elda, et kes seal toru otsas siis nyyd on ja mida minult tahetakse, kui inimene on ometi juba surnud - kylm nagu kivi, millele ta veri ja ajud on pritsinud. Hääl muudkui aga kirjeldab k6iki surma tunnuseid ja j6uab l6puks pupillide juurde, mis on laiad ega reageeri valgusele. K6neleja hääles on kogu aeg selline ootav noot - nagu ta tahaks minult veel midagi peale "ahah, jajah" välja pinnida. L6puks ei pea ta seal teispool toru enam vastu ja kysib otse. "KAS MA V6IN ELUSTAMISE L6PETADA????". "Ja-jah, v6id kyll.". "Aitäh, kuidas su nimi oli?" Ytlen nime ja veerin tähthaaval ette, kuidas seda kirjutatakse. "Aitäh ja head ööd!"
Kiirabi anaalidest v6ib selle kohta pärast lugeda sihukese lause: "Elustamine dr. Pettari loal l6petatud".