Minu äraolekul oli jälle postkasti pandud.

Pean tunistama, et tagasi Soome jõudes, oli minu tuubil täis postkastis kahetsusväärselt vähe koerakust imavat reklaammaterjali - enamik kaubanduslikke soovitusi trükitakse miskile vastikule libedale paberile, mida ei kõlba ei ahjus põletada, ega koerale alla panna. Kuidas siis reklaamistrateegid ära ei jaga, et praegusel juhul otsekoheselt taaskasutusse rändav paberkandja, oleks vedelikku imaval kujul, mitu päeva mulle kööginurgast vastu vaadanud ning mu ajusid peedistand. Peab ikka hakkama jälle Helsingin Sanomat e. Hesarit koju tellima, vähemalt niikauaks, kui Steffi õpib väljas asjal käima.

Taksid on kavalad.

Steffi on veel ühe uue nipi selgeks õppinud - kui ma jään liiga kauaks internetis surfama või blogima, ega pööra talle piisavalt tähelepanu, siis ta ronib laua alla ja tõmbab võrgukaabli arvuti küljest lahti, nii et ma desinternetiseerun. Siis ma olen sunnitud laua alla ronima, kust ta mulle nägu nalja täis, vastu vaatab...

Võrdõiguslikkusest mitte halli haisugi.

Täna siis puhkuse viimane päev. Sel ajal, kui virtuaalne söömaklubi oma istungit peab, istume mina Steffi ja 6 kilo külmutatud kanakoibadega Nordic Jeti pardal. Jube kahju, et ma edaspidi SuperMereKassiga reisimisest pean loobuma - seal ei lubata lemmikloomi autotekist kaugemale, samas ei lubata ka inimesi reisi ajal autotekil viibida. Sigadus. Ilmselt ei joo lemmikloomad reeglina piisavas koguses õlut, et nende nimel tasuks laevafirmal mingisuguseid omapoolseid pingutusi teha. Nordic Jet, seevastu on välja arvutanud, et lemmikloomapilet, mis maksab 10 eurikut, võrdub vähemalt 2 reisi jooksul ära joodud õlle hinnaga... lisaks saavad nad nüüd ka minu ja autopileti raha. Laevad praegu kõik pooltühjad, tasub klientide endalemeelitamise nimel pingutada küll. Lapsed ju ka ei ei joo õlut, laamendavad mööda laeva ringi, röögivad nutta ja segavad kõiki kaasreisijaid 10 korda rohkem kui üks väike kutsu, aga miskipärast ei kästa neid reisi ajaks üksinda autosse jätta...Karjuv ülekohus. Ilmselt loodavad laevnikud, et laps keerab laevapoes või mujal mürgeldades midagi lootusetult tuksi, siis vanemad plekivad.

Globaalne katastroof.

Olen tõsiselt mures maailma, eelkõige nn. euroopaliku mõttelaadi, arengu pärast. Mul on kuri kahtlus, et keelamiste, käskimiste ja muu primitiivsuse maailm jõuab enne, kui loomulik surm mind tülitab, saavutada seesuguse arengujärgu , milles on igal normaalse mõistusega inimesel viibimine seadusega keelatud.
Krt, ma tahan Kivirähu "Ussisõnad" poleks mitte ajalugu, vaid tegelikkus. Tahan olla üks viimaseid metsaelanikke! Tõotan pühalikult, mitte läbi närida kõikide muude metsaelanike kõrisid, juhul kui vaid säiliks elu metsas!

Unistan põrandaalusest elust.

Tegelt olen ma muidugi iseennast suht-koht ära kohitsenud oma piltide ja ameti avalikustamisega, mistap on mitu krõbedat teksti kustutatud enne, kui nad blogivalgust on näinud...Täna tahaks ka tegelt hoopis muust blogida, kui välja kukkus, aga pieteeditunne hoiab tagasi. Oma püsilugeja ees poleks ju tegelikult midagi häbeneda. Kaalun tõsiselt nn. suletud versiooni loomist, kus vabadus ja võrdsus kõigile, aga sissepääs ainult liikmetele.

Boonusträkk viiele miinusele

Lisaks eelpoolmainituile, on mul üks äärmiselt ebameeldiv isikuomadus veel: ühel ilusal ajahetkel x + n, ei viitsi ma enam tühipalja viisakuse pärast teatud inimestega suhelda. Asi näeb välja sedasi, et mingisugusel hetkel hakkavad mulle tulevad e-mailid jääma ilma igasuguse vastuseta. Ma saan ise ka aru, et selline käitumine on kohutavalt nõme, ebaviisakas ja ma ei tea mis veel, aga samas ennast parandada ka ei suuda. Või kas üldse peakski? Kas see oleks parem, kui ma saadasksin kirja, kus ütleksin otse:"Sorry, aga ma ei ole sinuga suhtlemisest huvitatud, sest ma ei näe sellel mingit mõtet." No minu meelest on maailmas inimesi liiga palju ja minul jälle aega liiga vähe, et seda tühipaljaste viisakuste vahetamise peale kulutada, kui ikka asi mulle endale üldse pinget ei paku. Ega ma pahane pole ega miskit, lihtsalt ma näen, et tüübil on minu suhtes mingid plaanid, mida minul tema suhtes kohe kindlasti ei ole ja kaua ma ikka lolli viitsin mängida. Kuna praegu käib jutt Y-kromosoomi kandjatest, siis jääb mulle samas täiesti mõistetamatuks, mis paganama geen see sihuke on, mis ärgitab neid järjekindlalt üha uusi e-maile saatma? Isegi siis, kui ma pole üle poole aasta endast elumärki andnud ega ühelegi järelepärimisele vastanud, ikka tuleb jälle sihuke mail: "Noh, pole sinust ammu kuulnud, kuidas sul läheb?" Mitte kunagi ei ole veel tulnud küsimust: "Kuule, pole sinust ammu kuulnud, kas sa üldse viitsid minuga veel kirjutada/suhelda?" Kuna minus puudub ka teiste inimeste ära kasutamise oskus, siis ma ei viitsi ka kellegagi ainuüksi sellepärast suhelda, et mine sa tea, kus kunagi kasulikke tutvusi vaja läheb (mitu korda olen ametlikust autorendist kolimiseks masina võtnud, pea-asi et mitte helistada oma kaubikuga meestuttvale, sest selle tagajärjeks oleks see, et ma peaks ka edaspidi tema telefonikõnedele ja SMS-idele vastama).
Kui nüüd keegi juhtub lugema, kellega pole ammu kokku saanud või muidu suhelnud, siis paluks ennast mitte mingil juhul puudutatuna tunda, enamiku tuttavatega on õnneks siiski vastupidi. Pealegi käib praegu jutt inimestest, kelle puhul ma tean, et nad surmkindlalt mu blogi ei loe - peamiselt puuduliku eesti keele oskuse tõttu.
Öeldakse, et käitu inimestega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse.... Paraku see mind ei aita, sest ma tean, et kui minu e-mailile vastust ei tuleks, siis ma oleks surmkindel, et minust ei taheta enam midagi näha ega kuulda, ega julgeks seda inimest enam ilmaski omaalgatuslikult tülitada...sestap on minu sattumine sellisesse situatsiooni 100% välistatud.
Kui kellelgi on miski vastavasisuline kogemus, siis oleks muljete avaldamine igati teretulnud - minu jaoks on tegemist täiesti kroonilist laadi probleemiga.
Mul on kuri kahtus, et sellise arusaamatuse peamine tekkepõhjus on ühiskonnas laialt levinud meesseisukoht, et naised on üks ussisugu, kes ei ütle iial seda, mida mõtlevad. Noh, minu kirjutisest tuleb muidugi nii välja, et see on tõsi. Ise pidasin küll silmas seda, et miks moosimine jätkub, kui omast arust olen andnud ilmselge signaali: "leave me alone!"

Vajatakse osalise koormusega kokk-lapsehoidajat!

Steffi arvates on koeratoit kõike muud kui söödav - loomapoest ostetud spetsiaalsed taksikoertele mõeldud krõpsud maitsevad nii meie kassile (kes on ka üks igavene pirts), kui ka minu onu koerele Mukile, aga Steffi meelest võiksid need vabalt olemata olla. Ilmselt on Steffil tekkinud ettekujutus, et kuna ta öösel magab inimestele sobilikul viisil voodis ja pea padja peal, siis ei kõlba tal ometi päevasel ajal mingisuguste neljajalgsete olendite tasandile laskuda. Aga sööki kulub talle sellegipoolest üüratutes kogustes, lemmikroad on siin:
Kana-klimbisupp (klimbid maitsevad rohkem kui kana)
Veiselihastroogonov makaronidega (veiseliha matseb rohkem kui makaronid)
Kana-risotto köögiviljadega
Leib tomati-basiilikamaitselise "Merevaigu" juustuga
Aga hädaga kõlbab ka pirn, banaan, lihapirukas ja muu. Pea asi, et mitte koeravorst ega -konserv.

Viis ajukahjustuse sümptoomi.

Viitan Tiiale:


1. Edevus - ma pean blogi.

2. Hoolimatus sellest, mida teised, enamik st. ühiskond kaasa arvatud, minust mõtleb. (Pärast seda, kui töötasin Pihtipudases arstina, ilma et oleksin sõnagi soome keelt osanud, kasvas mu nahk läbitungimatuks. Miski pole koledam, kui see, kuidas kogu küla arvab, et sa oled loll ja sa ise tead, et neil on õigus.). Seetõttu olen ka üks väheseid, kes julgevad oma pilte blogisse riputada. Või tahate seda liigitada Erilise Edevuse kategooriasse?


3.Kontsentratsioonivõime ja/ehk maksimalism. Kui ma midagi teen, siis VÄGA KORRALIKULT. Või siis ei tee üldse. Miks negatiivne omadus? Sest enamik asju üldse tegemata ja unistuse tasandil. Ja siis kui ma just olen midagi tegema hakanud, peksavad juuresolijad jalaga ribidesse: "Liina, kas sa siis meie olemasolu üldse ei märka???"

4. Virisemine. Minu pinginaaber kolis mu kõrvalt minema, sest talle ei meeldinud hommikust pärastlõunani kuulata, kuidas ma mate ja füüsika õpse vihkan...

5. Siis kui ma viimati autoga pikemal reiel olin, meenus mulle veel üks jõle lahe puudus, millest oleks hea postituse saanud, kui vaid mäletaks, mis see oli.... Ilmselt on siis viies omadus: HALB MÄLU. Kehtib ka vabandusena solvumiste puhul, kus indiviididele on unuststud sünnipäevaks õnne soovimast.

Järgmisena panevad havi käsul, minu tahtel Larko, Unhealthy, Kader, Isemõtleja ja Kaunis Tundmatu (kõik võivad siia viidatata). Sorry, kui teile tundub, et olete seda juba varem teinud...

Äriidee.

Kuna Tartu kesklinnas seisvad kõrvuti 2 hotelli - üks on Tartu ja teine Dorpati nimeline, siis soovitaksin kiiremas korras samasse piirkonda rajada ka kolmanda majutusasutuse - Jurjevi nimelise.

Panin täna Savisaart.

50 km lubatud, aga minu kiiruseks mõõdeti 86 km/h. Protokolli läks kirja, et 33 km lubatust rohkem. Märksõnadeks veel Tallinn ja Järve Selveri vahetu lähedus. Krt, kiirus oli natuke liiga väike, muidu poleks pollar üldse nuka tagant välja karata jõudnud!
Kas see aitab, kui ma ütlen, et ma ei teinud seda sugugi tahtlikult ega teadlikult, vaid lihtsalt mõtted viibisid mujal ja uus auto on pisut äkiline? See ka ei aita, et ma ütlen, et ma muidu kunagi sellist asja ei tee - no ma ju kardan pollareid.
Oehh, miski ei aita ilmselt. Ainus variant kirjutada südanlõhestav kahetsuskiri ja loota, et piirduvad trahviga.... Kohe kuidagi ei tahaks kuuks ajaks jalameheks jääda. Paberid peaksid mul ju puhtad olema - minu andmetel varasemad karistused jäävad kusagile 10 aasta kaugusesse minevikku. Parkimistrahvid ja suulised hoiatused välja arvatud.
No loomulikult ajas politsei seal täiesti õiget asja, aga ikkagi on väga sant tunne. Ja mis seal salata - ülekohtusena tundub ka. Ilmselt just seetõttu, et ma tõesti üritan korralikult sõita ja tänane oli puhtakujuline erand - stressituatsioonis mõtted mujal jne.
Ilmselt juhtub nii kõigiga, kes ei märka kohe autot ostes korralikke liikusid teha. No homme saab see viga parandatud...

Hakkame liigutama!

Eile oli Soomes rahvusvaheline Eestlaste Kottimise Päev - seda võis märgata tolli töötajate tegevust jälgides. Nagu neil sellest veel vähe oleks, et sadam on ehitatud koha peale, kuhu pääseb vaid mööda pisikest "jaitsekamennaja dorogat", mille üks sõiduradadest on pidevalt ülesküntud olekus. Kui ma 15 minti enne laeva väljumist, keel ummikute kirumisest vesti peal, sadamasse jõudsin, seisis vaid üks auto enne mind tolliputka juures - kõik teised olid ammu pardale laaditud. Loogiline oleks, et toll oleks ennast kui mitte just kiiremini, siis vähemalt tavalise aeglusega liigutanud - aga ei. Mainitud rahvuspüha tõttu, oli minu seisev eesti numbrimärgiga maastur koos oma reisijatega liistule tõmmatud ja lömitas nigu lapik lest härraste jalge ees. Ootasin ja ootasin, siis vaatasin, kuidas eesseisva mõlemad esiuksed läksid lahti ja 2 meest vahetasid kohad. Meestest üks - see, kes tolli käsul autorooli kupatati - lonkas väga armetult vasemat koiba. Kaua ma ikka seda haige inimese mõnitamist pealt vaatan! Tõmbasin ennast siis teise, veel vakantse, putkaluugi äärde, milleks pidin, tõsi küll, autost välja ronima, kuna aken paiknes kõrvalistuja poolses küljes. Niipea kui olin onklile ID kaardi ja auto passi andnud, küsis ta neile pilkugi heitmata: "Aga kas sul ikka juhiluba on?" Vana nali, aga tuli esmakordselt esitusele Soome-Eesti suunas reisides - no mida paganat see soome tolli peaks kottima, kas ma oma kodumaal sõidan ringi lubadega või lubadeta. No ilmselt tahtsid näha, kuidas ma ümber auto kõnnin. Piirdusin seekord kõigest: "No kas minu sõidustiil on tõepoolest nii kohutav, et tekib kahtlusi juhiloa olemasolus?" Järgmine kord panen küll midagi krõbedamat, umbes nii et tänan komplimendi eest, eks ma katsun siis natuke kabedamalt kõndida... Infotehnoloogia ajastu ja ma pean iga jummala kord mingisuguse papilataka pärast oma jalad rakku jooksma - kas siis tõesti arvutisüsteemi abil ei ole võimalik inimese liiklusstaatuse kohta infi saada? Kas mina hakkan oma maksudega seda töötute armeed üleval pidama, kui piirikontroll mõne aasta pärast üldse ära kaob?
Eestis oli eile seevastu rahvuslik Tollitöötajate Palgatõusu Aastapäev - millegi muuga ei oska ma nende vennaste head tuju põhjendada. Nägin juba kaugelt, et tüsedamapoolne habemik, kes dokustaate kontrollib, naeratab kõigile autojuhtidele ja särab üleüldse nagu päikseke. Nimetatud fenomeni - naerunäoga tervitamine - olen ma varem ainult ühe eesti soost tollivennikese näol näinud, aga too tüüp tundub muidu ka sihuke poolearuline - noh, nagu heasüdamlik ullike või taolist. Eilne onku oli täiesti mõistuskliku olendi moega. Lai naeratus näol, hõikas ta mulle tervituseks: "Nooo, kuidas siis nii uhke autoga üksinda reisime?" Ma prahvatasin ka spontaanselt oma reaktsiooni kohe välja: "Paraku ma pean oma uhke autoga elu lõpuni üksinda sõitma! Mis teha, kui meest pole." Ilmselt andsin keerulisele ja sügavmõttelisele küsimusele täiesti õige vastuse, sest rohkem järelpärimisi mulle ei esitatud ning lasti mind niisama linna peale lahti, ilma et oleks juhilube või menstruatsioonikalendrit näidata palutud.
Igatahes on nüüd Mitsu liigud tulemas! Tartu, reede 24.august, "Place" (endine "Zum" ja veel endisem kohvik "Säde"), algus orienteeruvalt kell 17.00

Mida veel?

Unistuste üürikorter mul on.
Unistuste auto mul on.
Unistuste koer - olemas.
Unistuste mees jätab oma naise ja koerad hetkeks omapead ning tuleb novembri alguses mulle 10 päevaks külla. A tegelt ma ei tea ka, äkki võtab kaasa? Pole sellest juttu olnud. Parem pool muna kui tühi koor. Alguses imestasin ise ka, et mis tüübil ometi hakkas, aga elutark Marek oskas meesmõtlmise lahti seletada... (tegemist ei ole loomulikult sellesama täiskarsklasega - kas tõesti keegi arvab, et minu unistuste mees on kogu aeg kaine????). Samas ei ole ma päris kindel, et minu ideaalid on püsinud 7 aastat paigal nagu kaljud meres - äkki ta ei meeldigi mulle enam?
Suurim unistus on siiski küsimärgi all - leiaks ometi töökoha, kus oleks talutav koormus ja pinge. Tahaks õhtuti koju tulla ja olla inimene. Tahaks hommikuti tööle minnes ka inimene olla. Hetkel ma isegi kohati olen. Aga kui kauaks? Uuest töökohast on juba ilmutatud kahtlast huvi ja ülevoolavat sõbralikkust minu isiku suhtes - teada on, et personalipuudus möllab.
Üks unistus on veel - oleks mul ometi mõni sõber, kellega koos vahetevahel välja õlut jooma minna. Mitte ainult Tartusse vaid mujale ka.

Võõrutusravile?

Kuidas saada lahti halvast harjumusest kasutada veebilehitsejana IE-d? Iga jummala kord, kui see brauser on mu juhtmed järjekordselt kokku jooksutanud, ma tõutan pühalikult, et edaspidi kasutan ainult Mozillat, aga võta näpust või kust iganes - nii kui arvuti lahti teen klikkab käsi automaatselt mingisugusest (Pavlovi?) refleksist juhituna sinise e-tähekese peale... Ega jama ei tulegi ju kohe, vaid ikka mingisuguse latentsiga ja siis ma avastan ühel hetkel ennast taas meelt loopimas: "Jälle! Kui mitu korda võib samasse pange sulpsatada????"
Ei teagi kohe, mis nii sügavalt sissejuurdunud pahega peale hakata. Olen kuulnud, et teatud halbade harjumuste puhul aitab kehaosade/esemete sinepiga määrimine - korra proovid ja enam ei taha. Minu meelest tuleks aretada mingisugune selline programm, et nii kui sinise e-tähe peale klikkad, saad pisikese elektrilöögi, mis maha ei löö, aga teeb sandiks. Kui tegemist ei ole just minu lemmikfilmis "Memento" üles astuva õppimisvõimetu meestegelasega (see diabeetiku abikaasa), siis ilmselt peaks suhteliselt kiiresti õppima heal ja kurjal vahet tegema.

Stardivalud.

Pärast viis nädalat kestnud puhkust oli päris k6he tööle tulla - tundus kuidagi kohatu hakata inimestele tervist puudutavaid kysimusi esitama... Lisaks veel hirm, et soome keel vahepeal meelest läinud.
Esimesed tunnid on möödunud siiski inimohvriteta. Igavese piraka haava traageldasin patsiendi meelest kohutavalt kiiresti kokku, endale tundusid kyll käed väga kohmakad. Noh, klient on vähemalt rahul. Soome keeles midagi ikka rääkida kohman - vähemalt on suur osa inimesi seda nägu, et nad saavad aru, mida ma m6tlen. Asi läheb aga kurjaks siis, kui mul on vaja midagi soome keeles kirjutada (suurem osa tööst selles seisnebki) - ei tule toime ka k6ige lihtsamate s6nadega.
Aga tuju on hea. Need asjad, mis varem vihastasid, ajavad naerma. Eriti muidugi see, et ma olen aeglane nagu panniga pähe saanud kilpkonn. Samas, selline kummaline tunne on, nagu aitaks inimesi v6i nii...
6nneks on tegemist ajutise nähtusega - 2 töövaba nädalat ikkagi veel tulemas, veaks vaid kuidagi esmaspäevani välja...

Rõõm tõdeda,

et Soome on ikka endise koha peal ja esmapilgul pole ka erilisi muutusi märgata. Kaevamistööd Pohjoisesplanaadi peal jätkuvad - järelikult on olukord riigis stabiilne. Sommidel on vist ka mingi diil, et niipea kui mõlema "esplanaadi" mõlemad sõidurajad avatakse on "linn valmis" ja merest tõuseb miski koll, kes ujutab kogu linna veega üle...
Naabrid on vahepeal üliinnukad olnud ja minu õuest muru ära niitnud - tea, kas hakkas neil vaatevälja piirama?
Praegu kahetsen, et postkasti õhtul ära tühjendasin - oleks parem võinud hommikul vara kardina tagant piiluda, kuidas postiljon minu postkasti otsas jalgadega trambib, et kõik reklaamid ikka sisse suruda. Hämmastav, kui palju selline pisike plekk-karp tegelikult paberit mahutada suudab, kui korralikult pressida...
Ahjaa, vahepeal on mind riiklikult tagaotsitavaks kurjategijaks kuulutatud - mingi inkassofirma on järjekindlalt ähvardusi saatnud, kuna eelmises üürikorteris on tekkinud mingisugune segadus elektriarvete maksmisega. Mina isiklikult ootan juba 2 kuud, millal mulle Fortumist lõpparve saadetakse, aga miskit pole tulnud... Nüüd siis kohe inkassofirma meeldetuletused. Vihale ajab ausalt öeldes ja solvav on ka. Mul on sellised põhimõtted, et ma ei jäta iialgi ühtegi arvet maksmata, aga nagu välja tuleb, vahet pole - ikka tembeldatakse kaabakaks.
Kurb on ka üksi magama minna, sest Steffit poleks üle piiri lubatud - vaktsineerimisest ja ussirohu manustamisest pole piisavalt aega möödunud... Räägivad, et piiril võidakse selline koer konfiskeerida ja garantiini panna - jube mõeldagi! Ema väite kohaselt olevat kutsikas ilma minuta väga viks ja viisakas - ei vingu, ei tee üleannetusi, kuulab sõna. Minuga samas jonnib permanentselt - täna näiteks keeldus minu sülest maha minemast ja hakkas kohe valju häälega nutma, kui ma üritasin mingisuguseid oma toiminguid teha. Ilmselt tal oli mingi aimus, et ma kavatsen pikemaks ajaks ära minna...

Tõeline hapukurgihooaeg...

...on alles nüüd kätte jõudnud - ma ma vaatan, et keegi enam ei viitsi isegi blogida sellest, et hapukurgihooaeg.... mina ise kaasa arvatud. Täna näiteks hakkan blogimise asemel hoopis kurke hapendama.
Filme vaatan ja raamatuid loen ka. Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" soovitaks koolidesse kohustuslikus korras religiooniõpetuse asemel. Ise mõtlen, et kui omal ajal sellised süütud teosed nagu "Briani elu" või isegi seesama "da Vinci kood", põhjustasid teatud seltskonnas pahameelepuhangu, mis saaks siis, kui meie Andrus mõnes peenes väljamaa keeles kirjutaks...
Isegi Steffile see raamat meeldis - õnneks sain enne jaole, kui ta tagakaanest kaugemale jõudis.

Meesfantaasiatest.

Perfektne naine näitab kogu aeg kätega, KUI suure (kala) ta on äsja kinni püüdnud. Samuti selgb, et emake loodus on naistele ühe avause pisut vale koha peale disanininud.
(Soovitan klikata selle pildi peale, siis läheb suuremaks - pilt, noh!)

Uskumatu Toomas.

Kuna täna tuli meelde jeesusmuistend, siis hakkasin mõtlema, et huvitav, miks oli vaja pööblile muljet jätta, et Joosep Maarjat kordagi ei koininud? Et mis see nagu asjale juured andis? Kas sama süsteem nagu väidetavalt tõukoertega - et kui emane on korra krantsiga tited teind, siis järgmised kutsikad pole enam puhtaverelised. Ise lugesin just koeraraamatust, et sellel lollakal uskumusel on tõega sama palju ühist, kui sellel, et siis kui haavast hakkab punane jutt mööda jäset ülespoole levima, on tegemist veremürgitusega (seda "tarkust" teab ka igaüks sülelapsest raugani).

Tunduvalt targem kui tema omanik....

Kui ma uue autoga linnast koju jõudsin, olin ma kliimaseadmest kopsupõletiku saanud kuid õnnelik. Miskipärast tundsin ma ennast kogu tänase päeva nagu siga pärlikarbi ees. Seespoolt takseerides võib märgata, et tegemist on joodikule sobiliku autoga: pudeli-, purgi-, klaasi- ja tassihoidjaid on masina kõikvõimalikud ja -võimatud kohad täis pikitud. Värskelt lakitud küüntega indiviididele on sobilik ka lahendus, kus pult on küll kusagil kotis olemas, aga seda ei saa/taha/viitsi kätega puudutada - sisenemiseks ja käivitamiseks pole mitte ühtegi puldinupule vajutust ega võtme lukuauku toppimist vaja. Masin tunneb ära, kui pult on temast kusagil meetri raadiuses ja sellest piisab, et uksed või pagasnik tuleksid pelgalt lingist tõmmates lahti. Sama kehtib mootori käivitamise kohta - ära jäävad õdusfilmidest tuntud stseenid, kus mootorsaega mõrtsuka eest põgenev kiljuv naiskangelane ei saa värisevate käte tõttu võtit lukuaukku torgatud.

Täna sööme Mitsu auks lõhet, mida jagatakse RIMIS praktiliselt tasuta, kuid pika järjekorrasseismise hinnaga (odavad lõunad). Pärisliigud tulevad veits hiljem, jälgige reklaami!

Tõpraonu.

Kas see kopraonuga reklaam MITTE IIAL telekast ei kao??? Aastakümneid ketravad... Paneks rahad kokku ja telliks Colgatele uue kampaania?

Loomarstil.

2.0 kilo taksi ehk passiomanik tundub visuaalselt dokumendist väiksem olevat....

Koer läbis tehnoülevaatuse edukalt - tunnistati sõjaväe- ja muu teenistuse jaoks täiesti kõlbulikuks. Mikrokiibi paneku ja vaktsineerimise talus vapralt, ei protsesteerinud ka uue punase kaelarihma vastu. Panen tema registreerimisnumbri siia blogisse ka - mitte lugejatele, vaid oma tarbeks, juhul kui kaotan tema tehnilise passi ära.... 978000000961181

Homme lähen Tallinnasse uuele autole järgi - sünnitunnistus ja muud paberid on korras.

Kas ma ajan järjekindlalt midagi segamini?

Halb või hea enne?

Täna hommikul ärkasin selle peale, et helistas minu eks-eksboifrend, kellest ma polnud aastaid midagi kuulnud. Alguses jäi kõne eesmärk mulle pisut arusaamatuks, hiljem selgus, et tüüp tahtis mind tänada selle eet, et tänu minule sai temast täiskarsklane, kes pole juba 5 aastat tilkagi alkohoolseid jooke pruukinud.
Vot selliste tagajärgedeni võib viia liiga lähedane kontakt Yleislääkäriga.
Kuidas ma seda tegin? No jõin kõik viina ära, nii et mehele ei jäänud tilkagi ja siis kui ta olude sunnil ükskord kaineks sai ja avastas, et elu on kaine peaga omapärane kuid ilus, oligi otsus kerge tulema. Elu nagu muinasjutt.

Ise nuputan praegu, et mis vanarahva tarkus selle peale ütleb, kui üle-eelmised mehed helistama hakkavad? Tuleb vihma?

Parim asend magamiseks.

Takjas.

Ma ei ole elus kohanud üksindusepelglikumat looma kui Steffi. Niipea kui ta sülest maha panen, läheb valju kisa lahti. Vetsus ja poes käime kahekesi, dusshi alla ta siiski kaasa ei tulnud vaid vahtis vannitoa põrandal. Mul on kuri kahtlus, et praegu toimub räige looma ärahellitamine ja seda sildi all: "vaene loom on pärisemast lahkumineku tõttu õnnetu." Aga äkki kõik kutsikad vinguvad aeg-ajalt?

Pray for me.

Kusjuures, mulle tundub, et kuts annab andeks pooled sigadused....
(Annaks ilmselt andeks ka TERVED sigadused, lastagu vaid magada ja kõrvu närida.)

Yleislääkäri naerab,

sest lõpuks ometi on tal peenike pihus.

Peenike taksikoera kutsikas pihus.

Kuidas käituda närvivapustuse saanud rästikuga?

Ostsin omale igaks juhuks raamatu "Sõber koer ja tema tervis" - teatavasti on kahe jala peal kõndivate olendite terviseprobleemid mõnevõrra teistsugused, kui 4 koiba liikumisvahendina kasutavate tegelinskite omad. Oma üllatuseks pidin tõdema, et raamatus käsitletakse võimalikku koera ja rästiku konfliktsituatsiooni liialt ühe osapoole huvidest lähtuvalt:

"Kui madu on koera hammustanud, tuleb ta kõigepealt maha rahustada, toimetada jahedasse ja jälgida hingamist."

Kas kusagil korraldatakse rästikute maharahustamise kursuseid?

Titendusest.

Kõik olulised oskused on koeral selged - nagu huvi kingade vastu ja oskus valjuhäälset seakisa tõsta, kohe kui ta sülest/voodist maha pannakse. Samas pole ma ka kunagi aru saanud, miks koer peaks kusagil mujal magama, kui voodis....

Paistab et Steffi vanematekodus oli siiski kord majas - kutsikas on juba noores eas õppinud kollase loiguga lõppevaid vajadusi rahuldama eranditult vaid vastavaotstarbeliste ajalehepaberite peal. Nii et koristamismuret suurt ei ole. Samas möödunud öösel magada suurt ei saanud ja hommikuks olid mu kõrvad narmendavaks näritud nagu auväärsel kolhoosi seal.

Stephanie e. Steffi

Suur tänu kõgile nimesoovituste eest! Eriti muidugi Päikesejänkule, kes pakkus välja koguni pika loetelu. Paraku on õllenimede seas tuhandeid poisslapsele sobilikke nimesid, tüdrukute osas jääb valik kesiseks. Shandy on ju mingi mõttetu lurr mitte õlu - samuti nagu Magus Mary.

Seega saab koera nimeks Steffi. Sündinud 25. mai 2007.

Mustad valge daami päevad.

Maailma kõige olematuma teeninusega kõrtsi nägin ka ära. Nimelt peaks tuntud "Aafrika" nimelisele klubile nimeks andma hoopis "Personalipuudus". Põhimõte oli selles, et janusel ja näljasel rahval, kes järekorras lookles, polnud isegi mitte kedagi sõimata, sest letitagune oli pikka aega päris tühi. Asjale lisas pikantsust tõsiasi, et eestikeelset menüüd polnud saadaval - oli vaid soomekeelne. Võõrkeeli oskava inimesena, et teinud ma asjast suuremat numbrit ja oskasin vajaliku söögipoolise kenasti ära tellida. Leti taga uimerdav tibi muideks ise jälle soomekeelsest tellimusest aru ei saanud, nii et tema jaoks ma pidin ikka toidu nime eesti keelde ümber tõlkima (tal oli spikker ka). Mõni nõudlikum klient seevastu nõudis keeleseadusele viidates söögiloetelu kohalikus keeles. No sedasama klienti ma nägin poole tunni pärast endiselt sama targa näoga leti ääres seismas... Kui ma lõpuks löögile pääsesin, siis tundus 1 õlle ostmine kuidagi nadivõitu, mistõttu ma võtsin ikka varuga, et järgmise õlle nimel ei peaks kaua sabas seisma. Jõin mis ma jõin, aga suureks ööbikuks ikka ei õnnestunud ennast juua, mistõttu karaoke osas piirdusin teiste talentide vaatamise ja kuulamisega. Olematu kõrtsikultuuri tõttu langes minu taksoga koju laekumise aeg ebatavaliselt varasele kellaajale, mistõttu mul jäi piisavalt aega oma õllekohvri, youtube ja skype abil pidu jätkata. Nagu blogist võib näha, külastas mind mingisugusel kellaajal ka suur sõnameister.
Kes mul täna külas on, võite ise arvata. Kui ära ei arva, siis vaadake siit vihjet.

Tüdruklapse nimi?

Kas ma peaksin taksikutsule Olvi või Sandels nimeks panema? Koff ja Karhu on kuidagi lamedad nimed ühele kenale mäyräkoirale.

No titles

Kui ma nov.2006 oma boifrendist lahku läksin, siis ma arvasin, et enam iial ei sütti mu näos põlema heldimustüra, mille mõjul ma ennast alandlikult selg tahapoole konksu keeraksin. Tagamaks endale õigus hommikuti kaua magada meenutan
kuidas röökis alateadvus
tra, sa kepid naist kelle mõtetest sul pole aimugi...
tra, see naine sind kepib...
tra, me aint keppimise pärast kepime...
krt, sa pole isegi parim mees kellega ma keppinud olen...
krt, ma võin iga kell parema naise leida.....

ja nii see läks


(meest sarvest


härga sõnast)

Viinamarjad ei ole hapud.

Nad on kõigest poolhapud.

Yleilääkäri valgustab oma suhteid lastega:

"Mind see ei huvita, kelle sigitatud sa oled, pea-asi et kannad endas põnevaid geene."

Enamik elab vastupidises vaimus: "Pea-asi et MINU, tühja neist geenidest..."

Muidu oleksin dilemma ees, aga ema ja isa õde vaidlevad teemadel: kes juhib juhet ja kes tõmbab nööri .

Vahel on vahe vahel.

Kohati on lihtsam leida muud, kui muusikalistes seisukohtades ühist joont.

Taksikutsu olemas!

Emane ja must kutsikas on leitud, vaja ainult esmaspäeval järgi minna. Üks aga kogu selle loo juures siiski on - kuna ma elan üürikorteris, siis on hädavajalik korteriomaniku nõusolek. Hetkel ei saanud ma seda üldjoontes sõbralikku naisterahvast telefoni teel kätte - normaalsed inimesed ilmselt laupäevahommikuti magavad sel kellaajal, ega aja mööda ilma kutsikaid taga... Hoidke mulle pöialt, et tädil oleks hea tuju! Eks ma plekiks ju võimalikud korterikahjustused kinni, kuigi ega ma ninasarvikut ei kavatse pidama hakata....

Hiljem täiendatud: perenaine oli nõus - tal endal 4 koera olnud ja ütles, et korterid sh. üürikorterid on ette nähtud elamiseks, mitte võõrastele näitamiseks või mingisuguseks muuks dekoratiivseks eesmärgiks. Nii et esmaspäeval pärast seda, kui olen käinud kunstinäituse avamisel www.lux.ee/exhibition, tuleb uus pereliige majja! Tütarlaps on pealinnast ja maksab.

Screensaver mode.

Hoolimata mõnest üksikust kamikaadsest on Taeblas liiklemine Jürka ministriksoleku ajal kujunenud ääretult turvaliseks ettevõtmiseks. Nimelt passib pea iga päev täpselt ühe ja sama põõsa taga kohalik politseipatrull, kes tegeleb usinalt kiiruse mõõtmisega - nimelt on mainitud tsoonis lubatud pedaali sõtkuda maksimaalselt 50 km/h. Paraku on siinseltel teedel suvisel ajal palju mittekohalikke, kes on nii naiivsed et hakkavad ikkagi tulesid vilgutama, kuigi patrulli varitsusaeg ja koht on kõigile ammu teada. Ise tabasin ennast eile näiteks sellelt, et asulasse sisenedes oli mu kiirus 60 km/h juba ammu enne 70 km piirangu algust tähistavat märki.
Tõeliselt palju nalja sai aga siis, kui ma ükskord hakkasin asulavahel kõrvalteelt peateele keerama. Auto seisis seega paigal (kiirus 0 km/h) ning kohalt minekuga samaaegselt sooritasin ma 90-kraadise vasakpöörde. Politseinik oli oma radari minule suunanud, ning mõõtis silm punnis ja keel suunurgast ripakil, minu kiirust kogu selle manöövri jooksul. No ma tahaks näha inimest, kes paigalt minnes ja täisnurkset pööret tehes suudaks arendada kiiruseks üle 50 km/h. Tea, kas ma näen eraelus välja nagu Urmo Aava? Pigem kahtlustan seda, et kui poitseinikul on radar käes, siis tal on aju mingisugusele energiasäästlikule rezhiimile lülitatud - inimene teeb tööd ja tal pole aega samal ajal mõelda. Või kujutas noormees hoopis ette, et mängib pätti ja võmmi ning on parasjagu revolvritoru ohtlikule kurjategijale suunanud....

Fleetwood Mac Gypsy

Veel üks bänd, millest kuulamisest ma kunagi ei väsi. tekitab sellise tegusa meeleolu, et tahaks veel samal õhtul kanakuudist kogu sita välja vistata (Oklahoma).

Lubatud, tehtud.

Palun väga, siin on 2 mustikakooki, otse ahjust. Retseptid leiate lehekülgedelt:http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=3469&k=1 (superhea kolme degusteerija arvates!)

ning

http://www.toidutare.ee/argitoit.php?id=6&k=1 (pole veel jõudnud maitsta, aga ääretult lihtne valmistada ja välimusel pole ka viga).

Järgmisel hommikul täiendatud: 2. kook on teatud inimeste arvates isegi veel parem kui esimene! Soovitan soojalt ka värsketele marjadele tärklist lisada, nagu ma ise targu taipasin teha - tänavu on marjad suhteliselt vesised.

Tähelepanu!

Kõik inimesed Lääne maakonnas - kähku tuppa ja tekk üle pea! Minu ema läheb praegu proovisõidule!!!!
Meel on nii must, et jooks ennast masendusest juba täna täis, aga siis läheks homne päev vett vedama (nii otsese kui kaudses mõttes). Lähen parem mustikakooki tegema ja kuna retsepte on palju ja meel ikka väga must, siis teen kohe 2 tükki.

Sõpra ikkagi tahaks....

Kuna mul ei ole ette näidata mõne teise mehe poolt sigitatud titte, siis on ka minu lootused endale vastassoost elukaaslane leida, suhteliselt nullilähedased. Minu mudilashuvi ei ole paraku nii suur, et omaalgatuslikult tahaks mingisugusele tatikale ilmtingimata enda sitad geenid kinkida, seetõttu ei tule minust ka iialgi üksikema. Kas keegi teab, kust saab taksikoera kustikaid? Tahaks musta värvi ja emast.

Tervishoiuministeerium hoiatab!

Liiklemine esmaspäevast reedeni, kella 6-7 hommikul ja kella 13-14 pärastlõunal, Taebla-Uuemõisa vahelisel teelõigul, võib olla ohtlik teie ja teie lähedaste tervisele! Võimaluse korral on soovitav mainitud teelõiku vastavatel kellaaegadel vältida.

(Minu ema hakkab autoga tööl käima. Hahahahaaaa.)

Ära tegin!

Ühest töökohast helistati ja küsiti, kas ma ei saaks nädalavahetusel tööle tulla. Kuna vabatahtlikke ei leidu, siis on töötasu tõusnud kosmilisetsse kõrgustesse ning korvaks isegi ülemäärase laevasõidu. Teatasin resoluutselt "EI!". No natuke muidugi kripeldab, aga aitab enese tapmisest! Praegusel juhul eelistan kokkuhoidlikumalt elada (mida see veel tähendab?) kui tööd rabada.
Kokkuhoid muidugi algas sellega, et helistasin automüüjale ja küsisin, et kas ma ei saaks 1-2 kuud samaaegselt kahte autot liisida, kuna haige vanaema raviletransport ei ole bussiga võimalik. Automüüja ütles, et saab muidugi, aga vana mitsu turuhind ilmselt selle aja jooksul langeb. Egas miskit - lähedase inimese tervist ei saa ju rahas mõõta.

Minge te kõik....

....metsa mustikale!
Tänavu on mustikad suured ja neid on palju. Isiklikult ei mäleta, et viimase 30 aasta jooksul oleks nii rikkalikku saaki olnud. Mina olen muideks lapsena sellise kiiksu külge saanud, et üks meelistegevusi on marjakorjamisprotsessi nautimine - lõppresultaadist pole ma konsumeerimise seisukohast võttes sugugi huvitatud, kes tahab, võib kõik mu marjad endale saada. Laske mul ainult korjata! Roobitsemiskiirused on mul ka muidugi suhteliselt kosmilisteks arendatud - ema ja isa said eile närvivapustuse , kui tõdesid, et pärast pooleteistunnist tööd ületas minu poolt korjatud marjade hulk selle koguse kahekordselt, mis nemad kahepeale olid noppinud (4 x tavainimese kiirus). Kardan, et minu tädi lööks mind siiski ka koriluskiiruses pika puuga. Homme tuleb muideks seesama tädi meile külla ja vaevalt, et me seekord marjanoppimises võistlema hakkame - mul on kohver õlut ja kolm liitrit veini igaks juhuks valmis varutud (pärast igasuguseid keelamisteemasid on mul kast õlut ja kanister veini alati igaks juhuks autopagasnikus - et keskerakondlikule linnavalitsusele tünga st. könti teha).

Aga kui keegi teab mõnda erakordselt hea mustikakoogi retsepti, siis öelgu mulle ka, palun!

Ei ole olemas nobedamat ja töökamat inimest...

....kui eestlane, kui tal on vaja kliendi taskust papp oma taskusse saada. Nii pank kui automüüja tegutsevad nii kiiresti, et minusuguse Soomes asju ajama harjunud inimese pikk meel küll järgi ei jõua. Eile hommikul sain meili, et auto tuleb, hakka tegutsema. Pangal polnud kusjuures minu autovahetussoovist õrna aimugi. Pärastlõunaks olid kõik paberid jutti aetud - leping ootas vaid allkirjastamist ja tagasihoidlik rahasumma ülekandmist. Minul jääb üle vaid järgmine nädal autole järgi minna. Boozhe moi! Soomes ma oleks sama asja vähemalt 2 kuud teinud. (Soomes poleks mulle muidugi ükski pank laenu andnud ka, sest kõik mittesoomlased on teadupärast üks ohtlik bande. See ajab muideks harja eriti punaseks , seoses näiteks autovero teemaga - isegi kui ma tahaks seda kohusetundlikult maksta, ei oleks autoliising Soomes nagunii võimalik, sest ma pole puhtrahvuslikel põhjustel nii usaldusväärne, kui suvaline soome asotsiaal.)
Aga eestlaste nobeduse ees müts maha, ma arvan et see on kogu maailmas ainulaadne nähtus.
Minu kliendihalduri nimi on muideks seesugune, et ta võiks vabalt olla mõni nooremat sorti kotkas , paraku ei tea minu tutvusringkonnast keegi, kas Marekil üldse venda on ? ;-)

Pakkumine 4-le sõbrale.

Kuna minuni jõudsid äsja kuuldused Outlanderi saabumisest järgmisel nädalalal, siis paluks kõigil, kes soovivad oma nime tehnilisse passi kasutajate lahtrisse, saata mulle oma nimi, isikukood ja aadress ;-)
Paistab et lähinädalateks tegevust jätkub, kaalun juba tänase mustikalemineku edasilükkamist. Ja siis tulevad ju liigud!

Vanas eas hakkasin veelgi vanema naise fänniks:

Video tähelepanelikul jälgimisel selgub, et mõni probleem on siiski veel vanem, kui meie kõik... (Algava anoreksia ilminguid võib muideks kah juba märgata.)