Kui Maie ja Arnold ühte heidaksid...

Täitsa jube kui 2 imbetsilli teineteise leiavad. Kui mõlemal olid enne teatud alaväärtuskompleksid, mis võimaldasid neil isegi pealtnäha täiesti normaalsete ühiskonnaliikmetena funktsioneerida, siis pärast seda, kui mõttekaaslane leitud, loksub asi ikka igasugustest piiridest väljapoole. Mingisugune idiootne mõte, mis enne keerles ringi nagu hernes tühjas kastrulis, leiab ühtäkki partnerilt mõistmist ja äratundmist ja siis põrutavad juba 2 hernest kilina ja kolinaga ikka sealsamas pimedas urkas. Igasugune au ja häbitunne kaob, tekib kõikvõimsuse tunne - mulle on kõik lubatud. Mis veelgi hullem - kui siis teised inimesed võtavad vaevaks puhtteaduslikust huvist nende haiguslooga tutvuda, siis arvatakse - me oleme suured kirjanikud, kellel on palju lugejaid. Maie Parrik ja Arnold Oksmaa arvavad kah, et nad on oma lauluoskuse poolest kuulsad, kuigi nende puhul on tegemist haigete inimeste narrimisega. Aga kui haiged inimesed ennast ise pilastavad? Ja kui haiged inimesed hakkavad teisi inimesi mõnitama?

Ülevalolev on loomulikult puhtakujulikne fiktsioon ega viita ühelegi reaalselt olemasolevale isikule. Samas jube pahasti küll, kui mõni lugeja ennast või oma tuttavad ära tunneb.