Äkker.

Eile otsustasin filmiõhtu, või õigemini küll filmiöö, korraldada. Sihukestel puhkudel ma olen alati pruukinud SF Anytime nimelist neti-videolaenutust. Maksab sama palju, kui tavalisest lenutusest võtmine, ainult et kättesaadav kellajast sõltumata ning DVD-ga heegeldamine trassil linn-kodu-linn jääb ära. Valisin filmi välja ("Half Nelson"), maksin raha ära ja... yllatus-yllatus. Vahepeal vennikesed oma saiti apdeitind ja selle asemel ei kinu näidata, masin muudkui aga pillub mulle mingisugust ruudukest kolme valikuvariandiga: kas ma soovin microsofti kodulehekülge külastada, minna microsfti kodulehele, või mitte kumbagi. Kolmanda valiku klikkamise korral viskab kusjuures sama ruudu uuesti lahti. Laua-arvutis sama lugu kui läpparis. Minu inglise keele alaste ja arvutialaste teadmistega on lood nii, nagu nad just on, ja seetõttu oleks võidud mind põhimõtteliselt sama hästi ka karu perse mustikale saata. Paraku jäi programm suulisele veenmisele kurdiks, mistõttu mul ei jäänd muud üle, kui minna microsofti kodukale ja hakata sealsete juhendite järgi oma media pleierit apgreidima. 1,5 tundi müttasin, ise vahepeal vihast ja meeleheitest otsi andmas (4 eurot makstud, aga filmi vott nii palju!) ja ära tegin. Põhiline viga, miks nii kaua läks oli see, et ma ei lugenud pisikest joonealust märkust: apgreidimise ajal on soovitav media pleier sulgeda ;-) Läppari sain niisiis toimima, aga kui ma üritasin sama laua-arvutis teha, siis põrkasin ma loomulikult vastu mingisuguseid tohutuid turvamüüre, mis minu ex on sinna kunagi installeerinud (kui arvuti käis paranduses, siis väitis remondimees, et FBI turvaseadmed on selle kõrval ilmselt lapsemäng), millega ma parem ei üritanudki maadlema hakata.
Lõppkokkuvõtteks olin ma sellest kammajaast siis nii väsinud, et jäin poole filmi peal magama...

Täna hommikul avastasin tänu Kaderile, et ma olin vahepeal kogemata oma blogi kommentaaride tsenseerimise maha võtnud - ja seda just hetkel, kus on suuremat sorti jama oodata, kuna keegi on mind peldikuseinale linkinud. Kuigi ma olen üldiselt otsustanud päevakajalistel teemadel sõna mitte võtta, on emotsioon minust teinekord tugevam. Või noh, keda me lollitame. Emotsioon on nagunii minust alati tugevam.