Söögem saia, söögem liha.

Tegelt ma tahaks möliseda küll. Trehvasin just vaatama mingisugust Maire Aunaste jutusaadet, kus oli saatekülaliseks mingi pealtnäha täitsa OK meesterahvas, kes oli kaalus 40 kilo alla võtnud. Kena kõik, aga miskipärast vajavad osad inimesed kaalulangetamise juurde mingisugust muinasjuttu, stiilis: "Jeesus Kristuse uskumatud seiklused Prostokvashinos". Olles ise Nõo RG matemaatika-füüsika eriklassi lõpetanud, ei mäleta ma nendest õppeainetest küll mitte halligi, aga kusagile ajusoppi on kirvega tahutud energia jäävuse seadus - mitte midagi ei teki ega kao, vaid ainult muudab oma olekut. A tundub, et tavainimene ei taha selle lihtsa tõdemusega leppida, et topi hammaste vahelt sisse mida iganes, aga kui söödu energeetiline väärtus jääb allapoole sinu kere poolt kulutatava energia hulka, siis kaal langeb. Vastupidi muidugi kah. Enamasti ongi vastupidi, aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid kõikvõimalikest mullipuhumistest selle lihtsa loodusseaduse ümber. Nimelt leidub teoreetikuid, kes väidavad, et kaalu langetamiseks piisab sellest, et ei tohi näiteks süsivesikuid (makaron, kartul) ja valke (liha) sama söögikorra ajal manustada - justkui tekkiks siis seal kõhus mingi eriline paksukstegev keemiline reaktsioon. Ja siis nad jägivadki sihukest dieeti ja pärast kuulutavad oma tõde kogu maailmale. No loogiline, et sel juhul, kui normaalses restoranipraes liha või kartul asendada vähekalorilise ristikõieliste suguharusse kuuluva kraamiga, jääb selle silo energeetiline väärtus kartuli+liha kombinatsiooni omale alla. Lisaks ei maitse kogu see kraam kah eriti, nii et söödava substantsi mass jääb suht pisikeseks - jälle kilod sajavad kolinal. Aga nii lihtne asi ei sobi inimloomale - vaja ehitada teooriad kartuli ja liha pH sobimatusest ning sellest, kuidas niisuguse kombinatsiooni harrastajad varem või hiljem surevad piinarikkasse surma - nagu onaneerijad keskajal.
Teine samasugune kamp on need naisterahvad, kes vinguvad: "ma ei söö absoluutselt mitte midagi, aga kilod muudkui tulevad..." - no selline jutt ajab mul harja punaseks. Mida sa siis hädaldad - mine jooksuga patendiametisse ja ürita ennast pärast Eesti Energiale maha müüa.
Eri jutt on muidugi see, et mis aineid organism veel vajab, peale energia - kas ikka paljast kapsalehest ära elab jne., aga see on omaette teema ja jääb käsitlemata, kuna internet saaks täis, kui ma jahuma hakkaks. Siinkohal on sobilik meenutada, kuidas minu hüüdnimi oli II kursusel "Vitamiinitüdruk" - nii kui tilga viina sain, hakkasin kogu seltskonda vitamiinijutugu tüütama (kuna see oli ainus asi, mis ma tol ajal meditsiinivaldkonnast jagasin).
Tänasest saatest siiski paar huvitavat tõdemust: allergia tekib sellepärast, et meie keha on mürkidest läbi imbunud (Raivo Uibo võiks üliõpilaste kottimise nuumrakkude, HLA, CTLA-4, ja muu taolise ibaga sinnapaika jätta).
Sain kasuliku vingi, kuidas ravida metaboolset alkaloosi. Senise kirjanduse põhjal on tegu suht eluohtliku seisundiga, mille ravivõimalused suht kesised (vastupidiselt näiteks metaboolsele atsidoosile, mis on suht lihtsalt korrigeeritav). Tänu Aunaste saatele tean nüüd, et tuleb lihtsalt juua klaasike vett, kuhu on lisatud sidrunimahla. Elementaarne, vatson.

Hiljem lisatud: Aga usk on teadupärast oopium rahvale. Ja oopium vähendab söögiisu. Nii et andke minna!