Elu ja olu.

Käisin ujumise teel kehas pulbitsevat adrenaliini kulutamas ja nüüd on täitsa hea olla. Samas autoga uimahalli poole sõites olin ma veel soome ametnike peale nii kuri, et keerasin isegi autoraadio kinni, kuna sealt tuli soomekeelset mulinat (sellise tähtsa ja ülespuhutud häälega). Noh, ma katsun kah edaspidi oma töös ära unustada, et iga inimene on eraldi isiksus ja vajab personaalset lähenemist - viskan patsiendile ankeedi ette ja pärast paari punkti läbivaatamist teatan: "Ei ole lootust terveks saada. Side lõpp."
Tegelt muidugi käändus asi tänu ajalehekuulutusele ikka õigesse suunda - korteriomanikud võistlevad nüüd minu pärast, mitte vastupidi. Sain veel 2 päris mõistlikku pakkumist - nendest üks muideks Nokial. Hatanpää/Hervanta pakkumisele siiski võrdväärset pole leidunud.

Täna avastan ma Soomemaad ja sõidan esmakordselt elus Porile. Mitte küll külla Jürile vaid ikka tööle, tööle, kurekesed. Automakis laulab mulle Vaiko Eplik "Sul on imelik lööve...." ja siis tuleb veel see lugu ka.