Reede6htu Pettari moodi.

Täna pidin taas t6dema ammu teada-tuntud t6siasja, et k6ige otsem tee ei pruugi alati olla sugugi see k6ige 6igem tee. Meenub lapsep6lv, kui ma ykskord avastasin, et Haapsalu jahisadamasse on tänavat mööda liiga pikka maa ning otsustasin eramajade vahelt l6igata. Saingi otse. Mis siis, et osa teekonnast tuli balansseerida mere kohal 10 cm laiusel müüril, kätega kiviseina külge klammerdudes, et vette ei sulpsataks... Aga tagasi ma ka ei läinud kusjuures, kuigi aega kulus selle nn. otsetee peale umbes 3 x rohkem, kui ringiga minnes.
Täna siis jälle valve uues kohas - Vammala nimelises väikelinnas. Uurisin kaardilt, et kustkaudi sinna s6ita ja salakaval programm soovitas mulle otseteed, kuigi ka suur riigimaatee kulgeb suht lähedalt mööda. Kuna kodus oli ka tore olla, siis ei viitsinud ennast eriti varakult välja ajada ning autosse istudes selgus, et 80 km läbimiseks on aega täpselt 1 tund. Selle tunniga oleks isegi hakkama saanud, kui ma oleks ometi taibanud ringiga minna. Nutika inimesena valisin siiski otsetee, mis osutus mingisuguseks kitsukeseks ja käänuliseks jäärajaks. Noh, andsin siis ketsi nii et lumepilv taga ja kurve sirgeks l6igates m6tlesin, et issand kui jube, kui m6ni samasugune hull vastu tuleb. Haigla ees olin ma minutipealt kell 15.00, nagu ette nähtud. Päris hea tulemus, arvestades et kaardilugejat polnud.
Haigla ise oli siia tulemist väärt. Pisike nunnu maja räämas maja - nostalgia tuleb peale. Ma ei armasta neid suuri kombinaate, kus vetsu v6i kohvihoonesse (issand, kuidas see s6na nagu tegelikult eesti keeles oleks?) minekuks tuleb kilomeeter läbida. Esimene patsient oli eestlane. Vaene mees oli k6vasti joovastavat märjukest rüübanud ja sai paraja närvivapustuse, kui ärgates mingisugune hääl temaga emakeeles k6nelema hakkas :) P6hiline kaebus - yksindus. Mnjaa, elu v66rsil pole alati meelakkumine.