Sel ajal kui mina eile inimesi elustasin, pidi Steffik 24 tundi üksinda kodus istuma. Vaene loom oli haigeks jäänud ja terve köögi vere-limasegust vedelat kraami täis pasandanut. Ei tea, kas sõi liiga kauaks kaussi laagerdama jäänud toitu, või on Soome kraanivee floora ja fauna talle vastuvõtmatud? Kuts ise oli õnneks rõõmus ja ülienergiline, mingisugust "yleistilan lasku" pole senini märgata.
Võtsin siis targad internetiteatmikud ette ja täna oleme päev otsa ravinud. Steffiku näol on tegemist ülikannatliku patsiendiga. Nimelt nägid ravijuhised ette, et 10-tunnise nulldieedi järgselt võib anda riisitummi. Teises kanalis jälle õpetati "Tehobakti" nimelist probiootikumi andma. Kui olin oma elu esimese riisitummi valmis keetnud ja sinna hulka rohekat pasakarva 10-eurost pulbrit seganud, siis ma pidin pea-aegu naeru tõttu ise püksi tegema - kausis lebas mingisugune ilge khakivärvi ollus ja ma mõtlesin, et koer annab enne otsad, kui sihukest kraami maitsma soostub. Aga võta näpust! Ilmselt oli 10-tunnine näljutamine oma töö teinud ja kuts lakkus pea-aegu kogu kausi tühjaks. Pärast kõõksus nats imelikult, aga oksele ei hakanud. Usun, et tegemist on väga tõhusa arstirohuga - üks asi, mis nii hirmuäratav välja näeb, peab ju ometi aitama!!! Põhimõtteliselt toimub ravi printsiibil: sarnasega sarnast, sest ega see ollus, mis tal tagantpoolt välja tuleb, suurt teistmoodi välja ei näe, kui see , mida ma eest otsast sisse söödan...(Kahjuks ma pilte ei saa üles riputada, sest ma jätsin olulise fotoka-arvuti vahelise juhtme Eestisse - eks siis kunagi hiljem).
Igatahes ei ole mul nüüd järgneva kuu jooksul ühtegi öövalvet tulemas ja selleks ajaks on ehk Steffi jõudnud Soome oludega koheneda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar