Amet uus septembrikuus.

2. päev uues töökohas ja juba sain pärastlõunal ametikõrgendust - nimelt langes mulle osaks au olla tund aega kogu maakonna sisehaiguste "ylilääkäri" (tõlgiksin selle siinkohal "peaspetsialistiks", sest meil vastav ametihierarhia/systeem puudub), kuna tegelik "yilääkäri" läks golfi mängima ja kõik ülejäänud natukenegi siserstide nägu tegelinskid olid kah kusagile laiali pudenenud, või pigem polnud neid üldse kunagi olemas olnudki, sest seitsmest arstikohast on minu kaasabil tervelt kolm tükki täidetud. Sisuliselt tähendab seesugune peaspetsialisti amet seda, et kogu maakokonna "yleislääkärit" ehk siis üldarstid, oleksid võinud mulle probleemsetes ravisituatsioonides helistada ja nõu küsida. Noh, õnneks seda siiski ei juhtunud - taskutelefon vaikis taktitundeliselt.
Nüüd ma olen tähtsusest kohe-kohe lõhki minemas ja kaalun parasjagu, kas mitte muuta blogi pealkili "Ylilääkärin päiväkirja-ks" ;-)
No loomarsti mõõdu annan ma igastahes välja küll, sest Steffik oli järgmiseks päevaks laastavast pasanteeriast täielikult tervenenud. Ilmselt sain ma vajalikud oskused juba enne sündi või siis emapiimaga - nimelt eostati mind sel perioodil, kui mu ema õppis EPAs veterinaariat.
Üleüldse sai peni täna esimakordselt komplimendi osaliseks - nimelt avaldasid suvalised möödajalutanud soomlased arvamust, et tegemist võiks olla taksikoeraga. Senini on rotveileriks peetud, aga nüüd hakkab õllebloki kujuliseks venima. Samas tuleks mul ilmselt ettevaatlik olla, et ta pärismaalaste kujuliseks ei muutuks, sest täna avastasin, et talle maitseb ka maksalaatikko (maksa-riisivorm) ja veriohukainen (veripannkook - meenutab maitse poolest meie verikäkki).