Käbi ja känd.

Käesoleval nädalavahetusel on mul au võõrustada oma ema, kes praegu minu lahkel loal köögis nõusid peseb...Tänu välismaa õhkkonnale on temas avaldunud seni vaguralt vaka all püsinud humoristikalduvused. Nüüd ma siis tean, kellelt ma TEGELIKULT oma naljasoolika olemasolu eest tänu võlgenen - seni olid minu kahtlused asjatult isale langenud. Esimese naljaga sai lugupeetud ema hakkama juba Tallinna sadama D-terminaalis, kus tal õnnestus täiesti pretsedenditul kombel hakkama trikiga, milleni mina pole 2 aasta jooksul hoolimata meeleheitlikest katsetest, kordagi küündinud. Nimelt pääses lugupeetud daam laeva ilma check in-i läbimata ja piletit registreerimata. Ainus paber mida ta Eesti poole peal näitas, oli suvaline internetist välja prinditud broneeringukinnitus, mis pealegi ostetud minu exboyfrendi kliendikaardiga (mul on vanast ajast paralleelkaart) ja kinni maksud minu poolt. Kuidas see tal õnnestus? Tänu inimeste heatahtlikkusele ja missioonitundele. Kui ema Rimi Supermarketist, kus ta oli mingisuguse suure eluka kuivatatud hingetorusid ostes aega parajaks teinud, sadamasse jõudis, oli piletite registreerimine juba lõpetatud. Suure ehmatusega ei tulnud vaesel vanainimesel muud pähe, kui "Appikene, kust koha pealt see laev ometi väljub?" ja pistis tuhatnelja mööda koridori aknast paistva Superfasti poole plagama. Spurti komplitseeris asjaolu, et tema teksapyksid, mis olid kuu aega kestnud intensiivse poemüüjatööga kohutavalt laiaks jäänud, kippusid jooksu ajal pidevalt üle puusade alla vajuma - eks sa katsu kihutada, kui teksad põlveõnnaldes tolkenevad. Keel vesti peal rippudes laevaukseni jõudes kohtas ta otsi kokku tõmbavat (st väravaid sulgevat) asjameest, kes teatas, et ilma registreerimata nüüd küll laevale ei pääse. Õnneks tuli kusagilt veel mingisugune tibi, kellel hakkas vanainimesest kahju. Ema olevat seltanud, et ta on maalt ja hobusega (mis on tõsi) ja tuli pealinna bussiga, mis hilines teeremondi tõttu (kah tõsi, aga buss hilines 15 min, tema oli Rimis 45 min)...jne.jne. Noh, üldiselt ma usun, et ta nuttis ja nägi välja selline, et on kohe-kohe paanika tõttu suremas (mis polnud jälle sugugi teeseldud), mistõttu tibi eelistas kiirabi kutsumise asemel jänese pardale võtta. Ülemuse käest küsiti telefoni teel luba alles siis, kui laev oli ankru hiivanud ja küttis Helsinki poole. Ema ise kommenteeris hiljem: "Noh, siis ma vaatasin, et vist läks õnneks - ega nad mind üle parda ju ometi heitma ei hakka..." Igastahes tegi Tallink hea diili, sest muidu kokkuhoidlik ja igat senti arvestav pea-aegu täiskarske emps põrutas esimese asjana baari ja lasi seal omale ühe dringi valada.
Nali number kaks on minu ema ja soome keel - tema keeleoskus on samal tasemel, kus minu oma oli 2 aastat tagasi st. enne, kui käisin esimestel algajate kursustel. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et näeb kusagil tuttavat silpi ja siis mõtleb sellele täpselt sihukese tähenduse nagu endale parasjagu kõige paremini sobib. Stiilinäide:
Täna teenendas meid poes väga kena mittesoome päritolu tõmmu noormees, kelle nimi oli kirjutatud rinnasildile: Alonzo. Poest välja tulles hakkas ema surmtõsiselt arutama, et näe kui huvitav, see poiss polegi Soomest pärit, sest SINNA oli kirjutatud, et ta on pärit Aasiast...Alguses ma ei jaganud üldse matsu ära, aga kui jagasin, siis olin naeru tõttu pool tundi kõnevõimetu. Ema pidas silmas rinnasilti, kuhu oli kirjuatud "Asiakaspalvelija Alonzo" (asiakas = klient) ja mõtles TÕEPOOLEST, et sinna on kirjutatud: "teid teenindab asiaat Alonzo" või taolist. Anekdoodid sünnivad otse elust ja meie silme all, oli mul taas võimalus konstanteerida.
Noh, eks me näe, mis homne päev toob...plaanis oli ujulasse minna, aga ema unustas ujumistrikoo maha. Kas kellelgi on Soomes kogemust uimapukude laenutamisega - kas neid on tarjolla ja mis hinnaga? Õhtul sokutan lapsevanema jälle .....APPPPPIII!


Sel ajal kui mina siin blogimiseks sobivat momenti kasutasin - Steffik hetkeks ema hoole all... tormab korraga uksest sisse paanikas lapsevanem. "Liina, tule kähku - Steffi kadus ära! Läks suurde põõsasse ja enam välja ei tulnud!". (Siinkohal mainin, et MINAei lähe IIALGI Steffikuga ilma rihmata välja, sest ma kardan, et seesugust võiks juhtuda. Ammugi siis kottpimedas.) Sööstsin sokkide väel läbi märja rohu taksiotsingutele ja paari minuti pärast ilmus Steffi väga põõsakaugest suunast rahulikult löntsides nähtavale... Lõpp hea, kõik hea... Ema kommentaar: "Mul on närvivapustusest kõht lahti - mõtlesin selle peale, mis sina ütled, kui Steffi kadund...". Nojah, OMA lapse pärast muretsetakse ikka kõige rohkem (kehtib ka minu ja Steffiku kohta).

Ma ei parem üritagi enam seda lugu kuidagi moodi lõpetada... Lähen metsa vitsasid tooma. Viha jaoks. Saun on juba köetud.

P.S. Tegelt meil on siin jube lahe kahekesi... Kahju, et ta rohkem vabu päevi ei saanud ja homme laevaleminek....:(