Kui kellegile jääb hämaraks, mis ma eile pisut veinisena kokku kirjutasin, siis ütlen selgituseks niipalju, et kirjutatu tähendab Yleislääkäri keeles seda, et ma olen üle pika aja jälle tööga rahul n.ö. omas elemendis. Mulle nimelt meeldib ravida HAIGEID inimesi, mitte seletada hommikust õhtuni igavlevatele pensionäridele seda, et nad on internetist ja mujalt loetud tervisealasest infost pisut valesti aru saanud ning ei vaja tegelikult sedasama uuringut, mis nende naabrimehele tehti. Ja kuna tööl on tore, siis tahaks tegelt neid tööga seotud asju kah kirjutada... Aga siin tulebki hoolega mõelda, et mida, kuidas ja kellele. Noh, selleteemalisi mõtteid olen ma vahelduva eduga ikka heietanud, kasutusele võetud sanktsioonid siiski nõrgapoolsed.
Head uudis on see, et ema ei lähegi veel täna Eestisse tagasi, kuna lükkasime reisi homsele edasi. Minu juures külaskäimisega on jah nii, et alguses ei saa tulema, aga pärast ei saa enam minema ;-)
skip to main |
skip to sidebar
Lurjus lapsest saati.
Teave minu kohta
Kirjaoskuse on omandanud:
Blogiarhiiv
-
▼
2007
(379)
-
▼
september
(30)
- Söön sõnu.
- Keenius.
- Stari pardal.
- Home alone.
- 2 taksi
- Mammutipäevad Citymarketis.
- Liituge (virtuaalse) joomaklubiga!
- Ilmajaam.
- Sekretär-asjaajaja.
- Nagu peenetes restoranides tavaks...
- Hullem kui kassile tableti andmine...
- Ta liigub siiski. Paremuse poole.
- Enam ei ole isegi naljakas....
- Türbel.
- Reedene raport.
- MSN imeb täiega.
- 2. töönädal homme läbi..
- See kes sööb, see ka ....
- Vaesed eestlased.
- .....ma ütlen!
- Kus üksindust näed laita, seal koer tuleb ja aitab.
- 3,5 kuune taks näeb välja seesugune:
- Hea elu.
- Eelneva seletuseks...
- Sureb nagu kärbseid (kärpseid)
- Käbi ja känd.
- Tunne oma koduümbrust!
- Hõiskan enne õhtut.
- Amet uus septembrikuus.
- Vanemate heateod nuheldakse nende lastele...
-
▼
september
(30)
10 kommentaari:
sa oled õnnelik inimene, sest sul ema elab veel. Kui mu ema suri, olin pikka aega (vist natuke praegugi veel) väga õnnetu, tõeline memmekas ärkas siis, kui kopsuvähk oli ta kuu ajaga ära viinud.
ja arsti asjadest kirjuta ikka, ma arvan, et sa oskad seda delikaatselt ja hästi teha. on huvitav lugeda, kuidas arts asja näeb, sest ise ikka ja alati ju patsiendi rollis...
Kui mina hakkaksin asjadest ilusti ja delikaatselt kirjutama, siis see ei oleks enam see blogi...Siis ma teeks nagu õhtuti mingisugust palgata lisatööd lihtsalt. Inimesed ei saa nagunii kunagi sellest aru, mismoodi arst asju näeb - on see hea või halb, ei tea mitte. Kolleegiga paar viiamst päev just oleme arutanud, et hoolimata sellest, et ise automaatselt pakud kõikidele patsientidele parimat võimalikku, ikkagi peetakse sind pahatahtlikuks ja kahtustatakse kõigis maailma nurjatustes.
Muideks, endal on ka vahepeal päris huvitavaid kogemusi patsiendi rollis olemisest - selline asi paneb alati sügavalt järele mõtlema ja oma käitumist analüüsima.
Ahsoo, et mis haigus minul endal on? Mul on paanikahäire. Vahepeal oli mitu aastat nii, et ühtegi hoogu ei olnud, aga suvel oli jälle üks atakk, mis lööb tükiks ajaks rivist välja. Arsti juurde ma muidugi sellega ei lähe (kuigi haigusele on iseloomulik vastupandamatu soov kiirabisse helistada - nii ka minul ja eks kunagi ole seda tehtud ka), võtan niisama kodus rahustit, aga patsiente käib raviasutuste vahet sellise diagnoosiga iga päev. Neile ma ei või öelda, et teil on paanikahäire - inimene solvub hingepõhjani, et teda tembeldatakse hulluks. Ma ise tean, et see on haigus nagu iga teinegi - tunduvalt ebameeldivam kui nohu ja köha kusjuures. Ja rahustid on toesti ainus adekvaatne ravi, mis teeb olemise jälle heaks. Aga ma olen ju ääretult pahasoovlik inimeste hulludeks tembeldaja, kui ma lähen patsendile seda pakkuma, millega ennast raviksin.
Mitteasjatundjatele - paanikahäire tähendab seda, et surmahirm tuleb peale. Pea käib ringi, süda klopib, käed ja jalad surevad ära, mõni ei saa õhku ja arvab, et läbub ära jne. Noh, ise oled ühesõnaga surmkindel, et nüüd on kohe-kohe minek teise maailma. inimene võib tõesti üsna hysteeriline välja näha - minul tekib näiteks vastupandamatu soov põrandale pikali heita ja karjuda: "Kutsuge kiirabi!"
Tänu erialasele koolitusele surun ma endas kõik veidrad tahtmised maha - viimane paanikahoog nägi välja selline, et istusin pealtnäha täiesti rahulikult voodiserva peal ja konstanteerisin emale fakti, et paganama jama - paanikahoog vist tuli peale ja jube kehv on olla. Tegelt oli päris tükk tegemist, et ennast korda saada - varem on nagu kiiremini üle läinud. Siin on kah mul välja töötatud eri nõksud, kuidas ennast ka ilma rahustiteta õige mõtlemisviisi abil saab aidat. Siis hakkasingi mõtlema, et sihukese haigusega inimesed vajavad ERILIST hoolt ja tähelepanu, mitte vastupidi, sest mis seal salata - nende enesetunne on ikka VÄGA kehv, hoolimata selles, et midagi ohtlikku ega arstiabi vajavat neil ju tegelikult viga pole.
Mul on ka paanikahäire. Pole meeldiv asi.
Aga huvitab mind väga see, kas on mõni inimene selle hoo ajal ära surnud? Kui "võimas" on inimese keha?
ma pean tunnistama, et mul on ka paanikahäireid olnud. kui see esimest korda juhtus, siis oli jube kehv ja alaväärne olla. kui need kordusid, ja elu tõsiselt segama hakkasid, siis ma hakkasin mõtlema, mis olukorras ja miks need tulevad. ja ma VIST taipasin natuke, mida teha, et sellest üle saada - kui neist ise ülesaamine on võimalik, äkki polegi õige paanikahäire, aga sümptomid on küll sarnased... ma olen kogu aeg arvanud, et mul on hüpohondrilised kalduvused, aga olles näinud etv-st dokumetaalfilmi hüpohondrikutest, siis ma enam ei tahaks seda sõna üldse suhu võtta, isegi naljatoonis mitte :)
aga mulle sobib autosugestioon. ma kordan endale mõttes, et ma olen tubli ja terve ja saan hakkama ja saan sellest üle, ja huvitaval kombel nii lähebki.
minu meelest arstil peabki olema väga hea huumorimeel. olgu see siis kasvõi must huumor. sõbranna rääkis, kuis teda viidi sapikivide lõikusele, ja siis oli mingi jutt tagasitulemisest, ja med. töötaja mainis, et "no kui te veel tagasi tulete üldse!" :) väga hea motivatsioon ja hirmust üle saamise viis mu meelest :)
heh, aga kirjuta siis nii nagu sa oled kirjutanud siiani. see on jumala mõnus lugemine - muidu ju ei roiguks siin :)
mul oli ka kunagi paanikahäire, tuli koos sünnitusjärgse stressiga, mida tol ajal ei osatud ravida ja ega isegi ei diagnoositud...ja ma sain ainult iseenda mõttetööga asjast jagu. kuigi jah, ei tea, mis tüsistused sellel tegelikult on. aga vb olla ma poleks praegu see, kui poleks ka seda katsumust läbi teinud...praegu mind kindlasti ravitaks. de Hokkanen, kes mul siin soomes, annab isegi väiksema väsimusega depressioonidiagnoosiga haiguslehe...
Keegi pole kunagi ära surnud - vastupidi. Kõik elulised näitajad on superhead. Noh, näiteks kui inimene tegelikult ka minestama hakkaks, siis oleks vererõhk madal. Paanikahoo puhul on vererõhk enamasti normaalne või siis stressi tõttu pisut kõrge. Kui tegelikult kah surema hakkaks, siis oleks ikka mingi muu haigus, kui paanikahoog. Arstina me ju tegelikult uurime kõik korralikult läbi alati ja välistame muud võimalused peale paanikahoo. Mina tegelt vana kalan ütlen diagnoosi kohe ära, nii kui patsient esimese lausega oma kaebusi kirjeldama hakkab, aga ega ma selle kõhutunde järgi toimida ei või (ja ega ei tohikski mingil juhul!) - pärast lihtsalt hea konstanteerida "No seda ma kohe arvasin" ;-)
Õige mõtlemine ongi kõige tähtsam. Mind tabas viimane hoog aastate pikkuse pausi järgselt nii ootamatult, et ma olin kõik nõksud ammu unustanud...Peamine on kontsentreeruda vägisi millegile muule - kasvõi põrandal vedelevale purukübemele ja kasvõi kõva häälega hakata arutama, et huvitav , mis paganama jama siin põrandal vedeleb, kust see on pärit? Jummala eest ei tohi mõelda sel hetkel oma enda tervisliku seisudi peale.
Miks ma sellest kõigest räägin - just sellepärast, et inimestel on miski veider ettekujutus, nagu see haigus oleks millegipoolest teistsugune kui gripp, südamepuudulikkus või sapikivid. Et kui arst ütleb, et tei on paanikahäire, siis see tähendab seda, et ta ütleb: te olete napakas simulant.
Samas eititi just Soomes on ka väga hästi informeeritud ja asjalikke patsiente, kes tulevad ja ütlevadki kohe: mul sihuke diagnoos kah olemas, kas tänased vaevad on ikka seesama vana paanikahäire või on miskit uut ka juurde tulnud. Noh, siis selgitame selle ilusti välja ;-)
tahaks ka sellist arsti, kes "väikese depressiooniga" annab välja haiguslehe. ma saaksin siis konstantselt haiguslehel olla, kuna mul on "suur depressioon". samas lugedes kommentaare, unustasin selle, millest sissekanne vestles ja ei pea vajalikuks originaalteksti kommenteerida. kas pohmelliga saaks ka haiguslehe, stiilis, et olen "haige"?
Haiguslehtede andmine on sügavalt konkreetses arstis kinni - lisaks üldistele reeglitele, igaühel oma maailmanägemus ja eet(r)ilisred tõekspidamised. Mina tean näiteks sellised psühhiaatreid, kes annavad ka pohemalli diagnoosiga haiguslehtesid. Ise olen seda meelt, et depressioon on haigus nagu iga teinega - sageli annab tõepoolest põhjuse pisut pikemat aega kodus närve puhata. Haiguslehe andmise kuldreegel on aga see, et puhkusel oldava aja jooksul pab ka mingi ravi toimuma. Sellist asja ei ole, et niisama istume ja ootame, millal üle läheb (kui just tatitõvega pole tegu).
Postita kommentaar