Viimaks ometi puhkus - jõudsin Amsterdami

Kahjuks ei vasta kuuldused minu surmast tõele, sest umbrohule omasel kombel pole mul plaaniski hävida vaid olen hoopis kombitsad Pariisi kaudu Amsterdami ajanud. Kolm päeva üritasin koos liigikaaslaste st. teiste eestlastega autoreisida, aga ei tulnud sellest välja miskit. Täissöönud kapitalistile oamsel viisil tahan ma rahulikult kusagil tänavanurgal õllekest või veinikest libistada ja miskit head põske pista, õhtul ööeluga tutvuda jne. Ei jaksa enam vanas eas tühja kõhuga ja ilma korralikult välja puhkamata mälestusmärke ja muid vaatamisväärtusi imetleda. Tegelt isegi jaksaks, kui utoopiline ajagraafik kogu aeg tagant ei kannustaks - stiilinäitena võin öelda, et kuulsa Jersey saarel asuva Gerald Durrelli loomaaia külastamiseks oli aga täpselt 1 (üks) tund, mis on sama hea kui üritada 1 tunniga kõik Tartu pubid läbi käia ja igal pool üks õlu juua. Noh, mõnes mõttes muidugi oli tore, sest omaenese ärajoodud ajuga poleks olsanud sellistesse suurepärastesse kohtdesse minna nagu Le Mont St. Michel või seesama võrratu Jersey saar, kuhu muuseas sõidetakse samasuguse Superseacati laadse laevukesega, erinevuseks ainult see, et miskipärast ei teavitata mikrofonidest kogu aeg viinaostuvõiamlustest.
Eile otsustasin siiski, et tahaks paar päevaksest puhata ka - reisimine ei saa ju ometi olla nii ränkraske töö, ning putkasin Le Havres rongi peale, mis transportis mind läbi Pariisi turvaliselt Amsterdami (soovitan soojalt kõigile Thalys kiirronge, mis läbivad Pariis-Brüssel-Amsterdam trassi 4 tunniga ja kogu lõbu maksab ainult 100 eurikut -istusin nagu kuningakass läppariga laua taga ja kulistasin õlut, seltskonnaks VALGED inimesed - kah läpparitega ja minu meelest õnnestus neil isegi wi-fit kasutada, mina tegin minesweeperit mängides niisama tarka nägu.) Pariisis jalutasin siis täna tunnikest poolteist ja pean ausalt tunnistama, et mustade kontsentratsioon ületas igasugused inimmõistuse piirid - kõik olid kas neegrid, või siis äärmisel juhul prantslased. Muideks, ma pole elus jutukamat rahvast kohanud, kui prantsusmaalased - pea igaühel tänaval, oli minule mulle oluline küsimus esitada. Mida küsiti, kahjuks ei tea, Võibolla otsisid niisama lolli. Üks konkreetne tüüp näiteks vehkis kirjaümbrikuga ja tahtis ilmselt teada, kus lähim postkast on, Minu juhmakat nägu nähes õnneks enamasti vaabndati kohe, ilma et mul oleks tulnud kasutada oma standardavastust, milleks oli käte laiutamine. Pooleteist tunni jooksul suutis mulle kõigest 1 mees külge lüüa, mis on vist üsna nigel tulemus.
Avastasin just nimlet Pariisis mitu sarnasust Eestiga - avalikes WC-des enamasti tualettpaber otsas ning teenindajad enamasti tigedate ja tülpinud nägudega - ei viitsitud varjata põlgust minu, kui prantsuse keelt mitteoskava inimese, suhtes.

Eile öösel Amsterdamis taksoga hotelli poole sõites oli hinges selline mõnus tunne, nagu oleks koju jõudnud. Ometi üks linn maamuna peal kus minu lõuna-eesti murdega vigasest inglise keelest saadaks hoobilt aru, ilma, et ma peaks midagi 2 korda seletama. Londonis oli muideks suhteliselt sarnane keelesituatsioon, nagu Pariisis - kui ütlesin näiteks: "will you..." siis ei mõiganud keegi midagi, aga kui ma haugatasin " we je.." siis said aru küll.
Hotelliga on seekord kohutaval kombel vedanud! Nii luksuslikku ja mugavat tuba pole mul vist kunagi olnud, asukoht ka kesklinnas. Kahtlen sügavalt, kas üldse viitsin linna peale kolama minna - äkki jooks jälle niisama hotellitoas. Wi-fi on paraku pisut kõikuva kvaliteediga. Kasutada on nimelt 2 võrku: a) hotelli ametlik võrk, mis streigib b) kurat teab kelle võrk, mis streigib ka, aga tunduvalt vähem kui hotelli oma. Praegu kasutan variant b-d.