Juba hakkab peale....

Inimestele ei mahu pähe, et kuidas on v6imalik, et minu puhkus kestab 2 kuud. Aga vot sellepärast, et ma pole juba 3 aastat kordagi yle 2 nädala jutti puhanud. Formaalselt poelgi ju tegemist mingi ametliku puhkusega, vaid yhes kohas tööleping l6ppeb ja teise kohta ma ei lähe enne kui 2 kuu möödudes. Algne kavatsus oli tegelikult isegi veel pikem paus pidada, aga vaadates neid paluvaid nägusid, kes kysisid " No MILLAL sa ometi tööle tuled?", ma härdusin ja kirjutasin uuele töölepingule alla.
Nurumine hakkas peale juba vanas töökohas juuni alguses: " Kas sul on T6esti 2 kuud täitsa vaba? No kas sa ikka kuidgi ei saaks meile augustis veel tulla tööle? No kasv6i nädalaks, veelparem kaheks. Kuu aega oleks eriti tore! " Mina jälle olen kohutavalt kehv äraytleja. Ma tunnen alati räigeid sydamepiinu, kui keegi kysib näiteks, et kuule, kas sa ei saaks seda valvet tegema tulla, hädasti oleks vaja... Isegi kui ise olen väsimusest v6i haiguset v6i millest tahes poolsurnud, ikkagi ei suuda "ei" öelda. Tagajärjeks ylalmainitud 3 aastat... No seekord hingasin kergendatult, sest vettpidav sydametunnistuspiinu leevendav vabandus oli olemas - ma ei ela augustis enam siin linnas ja 90 km on liiga pikk vahemaa igapäevaseks töölkäimiseks.

No paar nädalat sain rahus olla. Täna siis tuli esimene tervitus uuest töökohast - ylemus saatis s6numi, et kas ma ei v6iks juba augusti keskel tulla... et kindlasti mul ei ole mitte midagi targemat teha jne.
Mina olin viisakas, ytlesin et jajah. kaalume, vaatame, m6tleme. Enne 19. augustit te kindlasti minust midagi ei kuule...

Aga nyyd kasutan sobivat v6imalust blogilehekyljel aur välja lasta:

MINGE TE K6IK METSA!
ENNE SEPTEMBRIT EI NÄE TE MINU VARJUGI.

Issand jumal, kas keegi T6ESTI arvab, et mul on tööpuudus vä? Tulgu ja vaadaku minu viimaste aastate töögraafikuid...