Miks onu Gena joob...

Tänu oma emale, on mul au omada kaksikvendadest onusid, kelle iseloomustamiseks piisab fakti nentimisest, et ühemunakaksikutele sobilikul kombel on antud eksemplaride puhul ühe mehe mõistus kahe mehe peale ära jagatud (kusjuures, see, kelle oma jagati, ei olnud just vaimuhiiglane) Ühe onukese elus on vaid üks periood - pidev ja süstemaatiline joomine hommikust õhtuni. Teise onkli elus on kahesuguseid perioode: 1) vaata esimese kaksikvenna permanentse perioodi kirjeldus 2) täieliku kainuse periood, kus ei võeta mitte tilkagi. Teisena mainitud perioode on tema 47 aastase elu jooksul olnud tervelt 2 tükki , kogukestusega 4 aastat ja 7 kuud.
Nüüd on mul siis taas rõõm tõdeda, et sedakorda ei vasta kuuldused onu Gena kainusest enam tõele. Ja süüdi on ARMASTUS, nagu ta ise praegu nuttes minu emale telefoni kurdab (alkoholiseerunud olekus loomulikult). Tegemist ei ole paraku isamaa-armastusega, ega isegi mitte armastusega kolme apelsini vastu. Ise ka tõenäoliselt lukustaks ennast nuttes koos viinapudeliga peldikusse, kui ühel ilusal päeval selguks, et ma olen armunud 48-aastasesse õllekõhuga naisterahvasse, kes näeb välja vähemalt 60-ne ja kes ühe sõõmuga neelab alla 0,75 liitrit Saaremaa haljast.
Huvitav, kui mina saan 48, kas siis ikka on piisavalt onu Genjasid veel maamuna peal? Või peaksin ma tõepoolest nii tegema, nagu inisev ninahääl Super Seacati pardal soovitab - ostma järgmine kord alkoholijuomadele lisaks natuke kommi ka... Samas ma võin kihla vedada, et praegu minu pärast meeleheitepisaraid valavate meesterahvaste arv on umbes sama suur, kui nende inimeste arv kes Tartumaa metsades iga aasta metsikute sokkude rünnaku läbi elu kaotavad. (See arv oli paar aastat tagasi kusagil 0-ringis.)Nii et areneda on ainult ühes suunas. Proosit!

Vot sellised mõtted tulid pähe siin vanematekodus igaõhtust tasuta telefonikuuldemängu jälgides.