Relatiivsusteooria.

Eile valves olles meenus ühtäkki ülikooliaeg. Nimelt oli juba meie lennus päris palju Soomest pärit arstiüliõpilasi ja üks väga tore tüdruk tegi kogu aeg eestlaste seas agitatsiooni stiilis: kas te olete rumalad, et Eestisse tööle jääte. Toona polnud meist ju keegi piiritaguse meditsiinisüsteemiga kokku puutunud ning Eesti majanduslik olukord oli ka nii nagu ta oli - (aasta siis vast 2001). Suukesed imestusest ammuli kuulasime muinaslugusid soome arstide elust, tööst ja palkadest. Kati nimeline tütarlaps siis rääkis, et kõige kõvemat pappi saavad Põhja-Soome perearstid, nimetas palganumbriks kosmilise xx xxx EEk kuus ja konstanteeris seepeale, et hoolimata valdade ülisuurtest dotatsioonidest, ei leidu ikka kedagi, kes seda tööd tahaks teha - kõik üritavad kusagile Helsinki haiglatesse 4 x madalama palga peale nihverdada. Mina ei uskunud toona sellise asja võimalikkusse - arvasin, et xx xxx krooni eest kuus võiksin ma teha mida iganes, mis selles perearsti ametis siis ikka nii hirmsat saab olla...

Aasta 2007, tegevuspaik Soome, peosas 1,5 aastat yleislääkärin töötanud inimene, kelle palk on ylalmainitud numbri kordades ületanud. Ja see inimene vannub praegu, et ei tööta enam iialgi mitte päevagi mitte üheski "tervisekeskuses" põhikohaga (äärmisel juhul mõni üksik nädalalõpuvalve, mis on sel juhul pigem nagu meenutus nendest õudsetest aegadest, kus loomakari nende räbalate peal, mis tema närvidest veel järele olid jäänud, hommikust hilisõhtuni trampis.)
Sügisest lähen haiglasse tööle ja tulevane palganumber on nii väike, et ajab praegu lausa naerma, sest nutta saan ma hiljen nagunii. Kas ma Soome TK saadud ajukahjustusest veel kunagi paranen, seda näitab aeg, praegu on oluline korralikult puhata.

Aga mis Soome TK nii kohutavat, et raske on kaadrit leida? See on pikem jutt ja eraldi postituse teema. Vaatame, millal inspiratsioon tuleb...