Vana naine niidab muru.

Moraalselt valmistusin 4 nädalat, psühholoogiliselt 2 nädalat, aga muru ikka muudkui kasvas - varsti poleks enam läbi võilillede viinapoe akent nähagi olnud. Täna seadsin ennast valiku ette - kas istun hiliste õhtutundideni tööl ja lahendan paberipahna (see virn on AMMU lootusetult üle pea kasvanud) või lähen koju ja hakkan muru niitma. Vastust polnud pikalt kaaluda vaja - nagu katapuldist visatuna maandusin kell 16.30 oma koduõues. Tõe huvides mainin, et paar tunnikest ikkagi veel mõõtsin, enne kui lõikama asusin. Katse trimmeriga sina peale saada lõppes fiaskoga - pärast poole ruutmeetri suuruse ala muruvabastamist oli vennal jõhv küljest läind, ega isegi rõve sõim eesti keeles pannud seda uuesti trimmeri külge tagasi monteeruma. Õnneks leidsin hoovi peale laokile jäetud naabrimehe, kes mind lohutas, et temal pole ka selle trimmeriga juba 4 aastat niita õnnestunud - võtku ma parem ikka päris muruniiduk. Eks ta natuke kirvega kure püüdmise moodi tundus - minu haldusalasse kuuluv murulapp on vast maksimaalselt 10 ruutmeetri suurune, kuid alternatiivide puudumise tõttu lohistasin selle bensiinimootoriga töötava juraka oma õuele. Oma suureks pettumuseks pidin tunnistama, et muruniiduk on mõeldud spetsiaalselt meeskasutajatele! Kui vasaku käega kangi all hoida, siis jääb masina nöörist käima tõmbamiseks vabaks ainult parem käsivars. No andke andeks, aga minul küll ei ole ühes käes nii palju lihasjõudu, et suudaksin sellega teha muruniiduki käivitamiseks vajalikku äkilist tõmbeliigutust. Nii ma siis vehkisin kõigepealt pool tundi ümber masina kükke ja kätekõverdusi teha, enne kui suutsin kogu oma vaimu- ja lihasjõu ühte tulemuslikku lihaskontraktsiooni kontsentreerida. Noh, muru sai lõpptulemusena pea-aegu niidetud - masinal sai paraku bensiin otsa enne, kui jõudsin kõik võililled giljotineerida. Mina ise seevastu istun homme ilmselt bicepsi rebendiga haiguslehel. Pole halba ilma halvata.