Ma ei pane enam iialgi konna tüdrukutele telki...

...ega ütle enam kunagi ühtegi halba sõna oma naabrite kohta. Nimelt on lennuki väljumiseni jäänud loetud tunnid. Sain kõik tavaari pakitud, kui ostustasin korra veel 100 m kaugusel oleva rahaautomaadi juures käia. Hetkel kui uks sneprisse klõpsatas, kontrollis teine käsi taskut - kas uksevõtmed ikka on seal. Nojah, tasku oli tühi. Isegi mitte moblat polnud kaasas, et kuhu tahes helistada (hädaabi, Eesti saatkond, president, ema, lennujaam, korteriomanik).
Südameinfarkti eelses seisundis kõmpisin ymber maja naabri ukse taha uksekella tilistama. Ise veel mõtlesin, et kui teda kodus pole, siis löön oma korteri akna kasvõi kiviga sisse, aga Amsterdami pean pääsema.
Õnneks oli naabril puhkus ja ta näitas mulle, kuhu on varuvõtmed peidetud. No ärge lootkegi, et ma selle siia kirja panen.
Lõpp hea, kõik hea.
Elagu naabrid!!! Ma toon tädile Amsterdamist kommi (või midagi kangemat). Ausõna!