Äikeselised müüjad Päikesekampaania vankri ees

Mõnevõrra üllatuslikult tabas mind seekord Eestisse saabudesse kultuurishokk valusamini, kui ehk mõningatel varasematel käikudel. Asi puudutab peamiselt teeninduskultuuri ja seda eelkõige toidukaupluste tööliste osas (teenindajateks ega müüjateks ei sobi neid nimetada). Kunagi ammu, umbes paar kuud tagasi ma isegi veel vihastasin ja pidasin epistleid - ühel Haapsalu kaubamaja kulinaarleti töötajal on senini iga kord kohutavalt palju toimetamist grillahju kallal (selg leti poole), kui ta näeb järjekordselt minu varju poe uksest sisenemas. (Nojah, eks neile tuleb samasuguse shokina, kui keegi hakkab ebaviisaka nähvamise peale moraali lugema - eestlane ju kannatab vaikides kõik ära). Nüüd teeb asi aga pigem juba nalja - ei mõista enam pahandada ka, sest asi läheb ikka kohati absurdini.
Nonäiteks eile, kui ma olin Järve Selveri kalaleti töötajale mitu minutit püüdlikult naeratanud ja vastutasuks saanud aina vihasemaks muutuva morda ("Türa raisk, ostad siin 3 erinevat kala ja veel irivitad ka!!") ja lõpuks kassaletini jõudnud, tervitas mind seal tugeva vene aktsendiga noorik. Kui nähti minu 2 kassalindile laotud veinipudelit, topiti mulle ilma sõnagi lausumata ostude vahele mingisugune raamat, mis lähemal tutvumisel üllatuslikult ei osutunudki alkoholi kahjulikest mõjudest pajatavaks hoiatusbroshüüriks, vaid hoopis Selveri veiniatlaseks. OK, no see selleks, ei jaksa iga liigutust kommenteerida, las olla! Enne kui ma maksma hakkasin kysis noorik midagi, mis kõlas nagu "Prr-prr?". "Kuidas palun?" "Kas Teil partnerkaart on, kurat!" (Ok, viimane sõna kõlas küll ainult mõttes, aga kuna blogis ei saa hääletooni edasi anda, siis ma üritan seda rääkimistiili meeleolu sõnade abil edasi anda). "Ei ole...", mispeale mind vaadati nagu debiilikut. (Kuulge, mis seis Tallinnas on, kas tõesti kõigil, kes Selveris käivad on see kaart olemas ja mina olen ainus kellel pole????) Maksmine läks sujuvalt, aga enne kui ma tavaari kotti pakkima hakkasin, küsis müüja. "Kas te soovite ..... klepsusid?" "Kuidas palun?" "PÄIKESEMÄNGU klepsusid!!!!! Türa, maevõi..." Eemaldusin pelglikult: "Oh ei, mis te nüüd..."
Siinkohal vabandan kõikide müüjate ees, et ma olen selline õndsalt naeratav debiilik, kes pole midagi kuulnud Päikesemängu kampaaniast, ja kellel pole isegi partnerkaarti mitte. Ma tõepoolest käin ainult korra kuus Eestis.
Nalja teeb aga see, et ilmselt on poe omanikud ja PR meistrid seda Päikesekampaaniat, Partnerkaarti ja veiniatlast mõelnud kui magneteid, mis peaksid kliente juurde tooma, mitte eemale peletama. Selliste poetööliste repertuaaris esitatuna, aga annab see kampaaniatele just vastupidise efekti: "Kuradi raisk - kas tahad neid päikesekampaania klepsusid!!! Kui tahad, siis ma pistan nad sulle p...sse!"