Kints läbi.

No reis ühesõnaga. No seda muret meil Amsterdamis igatahes ei olnud, et uks oleks ootamatult sneprisse klõpsatanud - nimelt õnnestus meil viibida suurepärases kiviaegses hotellis, kus vaatamata munnikujulisele võtmehoidjale, snepperlukkudest, või hoidku jumal- magnetkaartidest, polnud midagi kuuldud. Lisaks koerakuutti meenutavale dushiruumile, kuulus hotelli võlude hulka ka konditsioneeri puudumine ja permanentne kanepisuitsu hais koridoris. Samas oli seal väga rahulik ja odav ka - kes tahab uut autot osta, peab natuke muu arvelt koonerdama (mis loomulikult lõppkokkuvõttes ei õnnestunud nagunii, aga hea, et inimene vähemalt planeerib midagi).
Põnevaid seikasid oli mitmeid, paraku ei tea ma pärist täpselt, missugused neist blogivalgust kannatavad. No näiteks sõlmisin ma juba saabumisõhtul sõprussuhteid sitsiillasest restoraniomanikuga (Kader ristis ta kyll "itaalia täkuks") , kellel on kodus suur paks vana kuri naine ja palju lapsi. Nimetatud fakti kuulmise ajendil kadusid minu prillid jäljetult, ega ilmunud välja enne kui järgmise päeva lõunal. Seda, kas sitsiliaanost endast ka midagi muud peale natukese pulbri järgi jäi, ma ei tea, sest edaspidi hoidsin ennast sellest kvartalist igaks juhuks kaugemale. Ja kui Amsterdamis üldse millestki puudust on, siis kindlasti mitte restoranidest!!!
Teise päeva õhtu veetsime me Indoneesia roogasid nautides. 10-palli süsteemis saab koht hindeks toit: 10 palli, teenindus 12 palli ja hind 20 palli. Igatahes oli seal üks shokolaadimehike eraldi selle töö peal, et seisis ukse kõrval ja määris kõikidele lahkuvatele klientidele lusikaga mett moka peale. Minule põhjustas peamurdmist, kas fakti eest, et kelner terve õhtu õlise naeratuse saatel minu rinnahoidja kinnituskohta patsutas, peaks ma jootraha lisama või hoopis vähendama.
Kolmandal õhtul pidin siiski söögikoha teeninduse tasemes pettuma - kelner ei kutsunud mind kohtama ega patsutanud kuhugi. Lihtsalt tassis meile toitu viisaka naeratuse saatel. Mage värk. Veinikastmes valmistatud lõhe siiski natuke kompenseeris madalat profiili. Kohting ka muidugi ära ei jäänud, kuigi head nahka sellest ei tulnud - mina arvan et Türgi ei ole veel küps EU-ga liitumiseks, las arenevad, siis vaatame taotluse uuesti läbi.

Erilisi kiidusõnu ja äramärkimist vajab muidugi ilmastik, siinkohal müts maha hollandlaste ees. 20 kraadi sooja ja hein rinnuni maikuu alguses, see on tase milleni meie omad ei küüni kohe kuidagi. Samas, lootust on et hiljemalt jaanipäevaks ka siin midagi sarnast tekitatakse.
No kõik eredad seigad ei tule isegi esimese hooga meelde, peab natuke mõtlema. Las Kader ka blogib midagi - näiteks seda, kuidas hollandi mehed kanali peal paati parandasid, või siis seda, kuskohast hollandlaste meelest kõik krediitkaardid läbi võib tõmmata. Või sellest, kuidas Amsterdamis elatakse antisantitaarsetes tingimustes - kanali ääres einestades on igastahes soovitav vette mitte vaadata. Kahjuks pole Askol blogi, muidu ta võiks pajatada selest, kuidas ta naistekarja maha raputas ja üksinda punaste laternate rajooniga tutvus ;P