Mart Kull In Memoriam

Siinkohal olen ma kurva uudise t6ttu sunnitud oma Kambja saaga katkestama ja välja kuulutama leinaseisaku.
Minu esimene kohtumine professor Kulliga leidis aset kõrvakliiniku opitoas. Patsient oli kenasti magama pandud, kui uksest tormas sisse käbe natuke Karlssonit meenutav onkel, kes hakkas kohe usinasti toimetama ise kogu aeg naerdes ja kildu loopides. Ma mäletan isegi seda nalja, mis ta tookord tegi: "Ma leiutasin just uue kirurgilise abivahendi - nimetagem see "Kulli Tampooniks". Soomlaste jaoks peame vist küll mingi muu nime välja mõtlema...". Tyypiline! Mart pidi kogu aeg mingisuguse uue meetodi/teooriaga lagedale tulema, mis oli enamasti ristivastupidine kõikide senituntud-aktsepteeritud seisukohtadega. Temaga ei pruukinud ju alati nõus olla, aga sellegipoolest oli tema mõttearendusi alati huvitav kuulata. Näiteks oli tal teooria selle kohta, miks eestlaste rahvustoit on sült sinepi ja äädikaga. Sellepärast, et karmi külma kliima t6ttu on meie ninad pidevast nohust nii kahjustatud, et lõhna nagunii ei tunne, sestap jäävad kõik peened nina teel saadavad aistingud meile kättesaamatuks ning ainus asi, mida me toidu juures tajume on keelega tuntavad 4 maitset - kibe, hapu, magus ja soolane. Samal põhjusel pidavat me ka erinevalt lõunamaalastest nii vähe järglasi saama, et nina ei võta õhust õigeid lõhnasid kinni (siin on ka seletus sellele, miks me eelistame blogimist abiellumisele ?). Kahjuks ei saa me nüüd enam Mardi käest küsida - temal oleks vastus kindlasti olemas.
Isiklikest mälestustest eredaim on loomulikult 6. kursuse lõpueksami järgne pidu, mis lõppes sellega, et ma tutvustasin lugupeetud professorihärrale, mis koht on Zavood, aga see selleks - talle seal väga ei meeldinud. Kui ma ei eksi, siis pidas tema ka meie lõpuaktusel kõne (see toimus alati üliõpilaste palvel/valikul). Kurb, et tihtipeale see, kes elab kiirelt, sureb noorelt. Arstiteaduse taevas on nyyd üks särav täht vähem.