Ei mingit esimest silmapilku.

Ma ei mäleta, millal ma teda esimest korda kohtasin - ilmselt nii umbes 9 aastat tagasi. Siiski on mul TÄPSELT meeles see situatsioon, kuidas me trehvasime. Elasin toona Kyytri tänaval ning naabripoisiks oli Valdo-nimeline noormees. Yhel õhtul kogunes minu poole tavapärane kolmest naisisikust koosnev seltskond - mina, Kader ja Heili. Pärast esimeste õlude lahtikorkimist tekkis Kaderil vajadus korrus kõrgelal asetsevat Valdot kylastada (ilmselt käis midagi laenamas või taolist) ning tagasi tulles oli ta maru elevil: oi, kas te teate kes Valdol külas on - üks tunnustatud noorkirjanik. Mina polnud tol ajal vist yhtegi tema novelli läbi lugenud, aga asi pakkus huvi - et mis tyyp see nisuke on, et Kader nii sabinas. Tegin siis otsemaid kah Valdo poole asja - ettekääne ei meenu - ja seal ta siis oli. Nurgas istus üks pika patsiga kõhnuke noormees, kes luges süvenenult ajalehte. Ta ei tõstnud paberilt pilku, kui ma sisse astusin. Minus tekkis hoobilt mingisugune hasart - ma pean suutma oma jutuga nii palju tähelepanu äratada, et see poiss vähemalt yhe korra minu poole vaatab. Hakksin elavalt midagi Valdole seletama ja kildu rebima. Ma istusin seal vist pärist tykk aega. Noormees ei tõstnud kordagi ajalehelt pilku. Mitte miski tema ilmes ei reetnud, et toas oleks peale tema ja Valdo veel kedagi olnud. Lahkusin nördinult.
Meie teine kohtumine oli umbes selline, et yhel ilusal õhtupoolikul seisis ta minu ukse taga ja kysis, et ega mul juhuslikult kirvest ei ole. Mul oli kyll. Ma ei tea senini, milleks tal seda tookord vaja läks.
Aga seda, kuidas meist sõbrad said, ma tegelt ei mäletagi. Ju mul siis õnnestus ikka kunagi see tähelepanu mingi valemiga endale tõmmata. Elu on ikka paganama kummaline vahest. Aga alati kui ma sihukesi inimesi taaskohtan, tundub, et mitte päris mõttetult elatud.