See aasta kevad tuligi teisiti.

No tuju ei saa olla väga sitt, kui päike paistab, sinililled õitsevad ja ma olen Taeblas. Sestap see ongi mõõdukalt sitt. Nägin täna ka tänavuse esimese liblika ära - oli kirju. Sel aastal on mul siis aastaajad pisut teistmoodi järjestuses kui tavaliselt - kuumale suvele järgneb kevad. Mulle see versioon sobib paremini, kui see, et suvele järgneb sygis. Tegelt, kui sügisele järgneks jälle suvi, mitte talv, siis oleks kah okei. Nii et järgmine lõunamaa reis tuleb planeerida detsembrisse, ytleb minu loogika. Suvel on plaanis minna Gruusiasse, sügisel Türki ja muidugi millalgi kohustuslikus korras Amsterdam... Kuna mul nagunii mitte ühtegi ühest aastast kaugemale ulatuvat tulevikuplaani pole, siis tuleb üritada oma raske tööga teenitud papp lihtsalt niisama kusagil meeleolukas kohas söögitorust alla lasta. Isegi mitte ilmtingimata iseenda omast.
Võtsin täna julguse kokku ja vaatasin oma VISA kaardi kontot - et palju krediiti siis negrud mult välja pumpasid. Tulemus oli ootuspärane, ma ütleks. Okei, kingitusi ja muid suveniire sai ju kah ostetud. Kui keegi plaanib kah Kambjasse minna, siis ma võin öelda et 2000 eurikut per naase ool inkluusiv tuleb välja, kui raha mõistlikult kasutada. Nii et tasub minna küll. Muideks, ega seal ei pea seda vaesust üldse vaatama. Võib ka ennast hotelli lukustada ja ette kujutada, et ollakse üliodavas ja neegrirohkes euroopas (normaalsed inimesed ju niimoodi puhkavadki). Kõik mis mina tegin ja nägin, oli minu teadlik valik - et silmaringi laiendada. Ma ei arva, et meie elu siin oleks nii supermegalahe, et mitte midagi muud pole tarvis näha ega kuulda. Või noh, vähemalt minu elu küll ei ole. Kui päris aus olla, siis sellist elu ma üleüldse ei tahtnudki, aga siin see nyyd on ja teha pole midagi. Või nagu perekonnafolkloor ütleb: ei ole midagi teha, pane ennast riidesse ja tuleb ära käia!

Aga sinililled on mu lemmikud. Kuigi ma ei korja ega too neid enam iialgi tuppa vaid imetlen metsa all. Ühel ilusal kevadpäeval - nii umbes 20 aastat tagasi - kui ma peod sinililli täis koju tulin, ootas mind uksel nuttev ema. Meie armas koduloom, keda kõik hoidsid - rott - oli õnnetul kombel surma saanud (jäi lahtikäidava kusheti vahele). Sinililledest sai hauapärg. Pärast seda ma ei korja neid enam.