Steffiku uus hüüdnimi ja pildikesi lapsepõlvest.

Mul on nüüd narkokoer ;-)
Käisime just 6ues jalutamas ning möödusime selle lasteaia väravast, kus minagi omal ajal käisin. Täiesti uskumatu, et mänguväljaku raud- ja puukontstruktsioonid on täpselt needasamad mis 26-28 aastat tagasi!!! OK, yks puumajake oli ilmselt ära lagunenud ja minema viidud ning puulabyrint kahtlaselt nukralt lössi vajunud (lastele ohtlik?), aga muidu TÄPSELT samad vidinad. Uskumatu lugu! Kuidas siis meie vinge majanduskasv on Taeblast üle hypanud. Paistab, et vallavalitsusel on lihtsalt lastest sygavalt pohhui. Kurb.
**************
Seoses selle lagunenud osmikuga meenubki järgmine lugu. Nimelt ehitaseid selle mängumaja paar ärksamat lastevanemat ning meie, tatikate, jaoks oli see ikka k6va s6na. Lasteaeda tuli uus tydruk, kelle nimi oli kah Liina. S6pru tal esialgu polnud - nagu see kollektiivi sulamine lastel käib - algus v6ib kohati raske olla. Kõik läksid siis ükskord padavai 6ue puumajakesse mängima ning miskipärast hakkasid seda uut Liinat sealt välja t6rjuma, tuues ettekäändeks: "meie isad ehitasid selle maja, a sinu isa mitte, järelikult sina ei v6i siin olla...". Mina astusin siis v66ra tydruku kaitseks välja: "aga minu isa ka ehitas seda maja ja MINA luban tal siin olla...". Jäigi nii, nagu mina ytlesin. Liinaga said meist hiljem suured s6brad - Suur Liina ja Väike Liina (no arvake ära, kumb mina olin ;-))
Muideks - tuhka see minu isa seda maja ehitas...