Kevad Soomes

Avastasin, et seoses läheneva rannahooajaga on ujulad ja juuksurisalongid täitunud soome meestega, kes üritavad ilmseltt kiiruga suveks midagi saialaadset valmis mätsida. Samas ei ole nende seas näha soome naisi! Huvitav, minu mälu järgi oli Eestis vastupidi. Mul tekkis kohe 2 teooriat:
a) soome naised näevad peeglist, et asi on nii lootusetu, et ujula ega juuksuriga midagi ei päästa
b)soome naised näevad, et soome mehed on nii lootusetud, et juuksuri ega ujulaga nagunii midagi ei päästa, seetõttu pole mõtet ka ise rabeleda

Nali naljaks, aga midagi kummalist on siin riigis soorollidega lahti küll. No ega mul vist ei jäägi muud üle, kui osta lõppkokkuvõttes ikkagi maastur ning hakata siis juuksurisalongist väljuvaid pystiste tukkadega poisse sõitma meelitama.

P.S. juuksur oli ka meesterahvas - püstise tukaga loomulikult

Ennustan tulevikku lõusta pealt.

Kurvastusega pean ma tõdema, et taas on kamp lillekesi pasamerre sattunud. Nagu ikka, süüdi perverdid. Meie Tervisekeskuses on küll kõik arstid selgeltnägijad. Näiteks, kui uksest astub sisse mummeli, keda ma näen esimest korda elus, siis ilmub mulle ette samasugune ekraan nagu Terminaatorile samanimelises filmis - kõik diagnoosid ja hommikuti suu kaudu sisse minevate tablettide nimed jooksevad tabelina prilliklaaside sisepinnalt läbi. Nii et tasub ilma pikema jututa kohe, kui mitte esimese, siis vähemalt teise lausena ukselt hõigata "Mistä tämmöinen johtuu???" ("Millest selline asi tuleb???") Noh, umbes sama hea, kui te olete just pannud DVD mängijasse ja vaadanud algustiitrid ära, kui tuleb kõrvalruumist seltsimees ja kysib "Noh, kas lõpus see Frizt ikka lasti maha?" Kui teie esimene reaktsioon on "Missugune Fritz?", siis saab vennike kohe joosta kusagile ennast välja elama, kuidas teatud elukutse esindajad on sünnist saadik vaimse puudega. Teine lemmikrepliik, mille kuulmisest ma iialgi ei väsi, on see, et kui küsida inimeselt, mis on kirjutatud selle paki peale, millest ta on 10 aastat igal hommikul ja õhtul kommikesi krõbistanud, siis saab vastuseks : "Eikös se siellä koneella näy??" ("Kas seda siis sealt arvutist ei näe??"). Sellise hästi vaenuliku ja kahtlustava häälega, mis muidugi on igati põhjendatud, sest see osa ajast, kui minu ruumis pole yhtegi patsienti, ma sisustangi sellega (kui kohvi kõrvalt aega üle jääb), et kustutan kõikvõimalikku infot arvutist. Võrdlekisin situatsiooni sellega, kui teil on vaja KIIRESTI teada, kes on Sairi peaminister ja teie kõrval istub neeger Sairist. Kuigi te istute arvuti taga ja lahti on parasjagu tekstitöötlusprogramm (näiteks Word), mitte mõni brauser (näiteks Internet Explorer), ja siis asja kiirendamise huvides küsite neegri käest : „Kuule, kes teie peaminister on?” siis neeger vastab „No kas seda siis tõepoolest sealt arvutiekraanilt ei näe????” Sellisel juhul ei teki muidugi kunagi kahtlust, et äkki on neegril mäluhäired – ei tea oma peaministrit ja hiilib vastusest kõravle, vaid loll on ikka jälle küsija. Samas ka siis, kui sukeldun arvuti taha midagi süvenenult otsima, ei sütti inimeste silmades vaimustusetuld. Siis saab minna koju ja viriseda, et ei suheldud vaid klõbistati arvutis.
Siinkohal vabandan kõigi Sairi neegrite ees, juhul kui neil on monarhia mitte parlamentaarne riigikord, ma ei viitsinud järgi kontrollida.

Armastusest.

Paistab et minu elu mõte on nüüd taas leitud. Tegemist on, kui nii võib öelda, ma ütleksin armastusega esimesest silmapilgust. Just nimelt silmapilgust, mitte kohtumisest, sest esimene tutvus toimus ajakirja vahendusel, kus ma Tema pilti nägin. Aastaid on vahepeal mööda läinud ja elu teeb vahepeal kummalisi lükkeid. Näiteks tegi ühe lükke kits, kes kargas 13. veebruaril minu auto ette, põhjustades sellise südmuste ahela arengu, mis viis mind kokku uute ja huvitavate eksmplaridega inimlooma riigist. Nüüd on minu ammune unistus täiesti käegakatsutavas kauguses ja tõenäoliselt kolib suve alguses minu juurde elama. Pilti näete siit.

Tasuta hommikusöögid

on igatahes täiesti olemas ja neid saab Tartus "Krooksust". Nimelt sai kuidagi märkamatult Vaikse Neljapäeva öisest pummelungist Suure Reede varahommik, ning enne kui ma asusin taksojuhtidele Tartu naabruses asuvaid kuppelmaastikke tutvustama, põikasin läbi eelpool nimetatud meelelahtusasutusest. Lugejaga kohtumise käigus oli eesmärgiks tankida veel mõned õlled vältimaks joomatsükli liialt varajast katkemist, ning ühtlasi sai joomakõrvaseks tellitud taldrikutäis juustuvalikuga. Lauake, kus me oma märjukest rüüpasime, asus nagu kirik keset küla, ning seetõttu oli ülevaade kogu platsil toimuvast suurepärasne. Peagi köitis pilku kahte isuäratavat kraami täis taldrikut kätel kandev ettekandja-tibi, kes otsis lauda, kuhu oma koorem laadida. Paraku ei paistnud mitte keegi vastavat tellimust esitanud olevat. Tibi käis kõik lauad läbi ja küsis "Kas teie tellisite soojad kanavõileivad?" Esimesel korral sai ta meie lauast suheteliselt ebamääraase vastuse, mis kõlas umbes nagu: "Ega vist ei tellinud...". Samas sai ta ilmselt teistest laudatest tunduvalt resoluutselmalt äraütlevaid vastuseid, sest miks muidu muutus tema ilme aina nukramaks ja nukramaks ning lõpuks asus ta teist korda kõiki laudasid läbi käima. Teise ringi ajal meie süda enam ei pidanud vastu ja me halastasime õnnetule neiule: "Meie tellisime jah leivad, andke kohe siia!". Neiu lahkus kergendatult ja meie asusime varajase hommikusöögi kallale, mis oli muideks suurepäraste maitseomadustega. Puänti lool ei ole, sest hilisemaid pretentsioone meile ei esitatud.
Samas tasuta lõunate olemasolu vajab endiselt tõestamist... Eks siis järgmine kord kui ma Tartusse tulen!

Kuidas blogi abiga mehelesaamist vältida.

Kes tahab teada, lugegu järgnevaid postitusi ;-)
Samas, väidetavalt olevat ka vastupidiseid eksmplare.

Heaolust ja hügieenist vol. 2.

Täna tuli patsient, kelle tulekupõhjuste kohta oli eelinformatsioonina vihjatud varba põletikule. Tavaline soomlane istuks kingad jalas ja kirjeldaks oma kirjeldamatuid kannatusi pool tundi, ilma et talle tuleks pähe, et äkki ma tahan varvast näha. Korduvate tungivate palvete peale soostuks ta ehk kinga jalast võtma, ning kysiks seejärel ääretult umbuskliku näoga: "kas ma pean soki ka ära võtma?" Mina juba ammu enam ei imesta.
Tänane patsient oli erand. Marssis julge sammuga uksest sisse, istus toolile maha ja kukkus kingi jalast võtma. "Ära muretse, ma käisin dushi all ja panin puhtad sokid ka!", ütles ta oma tegevust kommenteerides, enne kui jõudsin midagi haiguse kohta küsida. Nojah, kui säärane tegevus kord aastas aset leiab, siis on lugu tõepoolest mainimist väärt. Loomulikult tahaks igale esimesele vastutulijale hõigata: "Ma käisin dushi all!!!!" Mina olin muidugi nii shokeeritud, et unustasin kontrollida, kas ta oli ikka teise jala ka igaks juhuks puhtaks pesnud, või läks kindla peale välja, et ainult haiget koiba uuritakse.

Keeramine.

Tänu suveajale üleminekule jäi tänane pühapäev tervelt tunni võrra lühemaks. Seoses sellega tekkis huvi selle isiku olemuse vastu, kes nii nurjatu plaani välja mõtles - ilmselt oli tegemist töönarkomaaniga. Minu ettepanek järgmiskes aastaks oleks selline, et kella keeramine toimuks argipäeval ja tööajal. Kell 15.00 oleks sobiv näiteks keerata kõik kellad tund aega edasi ja minna koju pikka valget õhtupoolikut nautima.

Tõprana sündinud.

Tulin eile Turust koolituselt (jälle paar uut knihvi, kuidas inimeste elu totaalselt ära rikkuda, iseendast seejuures võimalikult lolli muljet jättes) ja viskasin hetkeks voodisse siruli, et teha väike lõunauinak, enne västitavat reedõhtut. Siinkohal jätan ma vahele selle, kuidas naaber majaseina (piilu?)auke puuris ja jätkan sealt, kus ukse tagant kostis kõvahäälne soomekeelne lalin. Võpatasin voodist pysti tungiva uksekellahelina peale. Kuna mul üldiselt ette hoiatamata käivad külas vaid Jehoova tunnistajad, siis ma väga ei kiirustanud ka hommikumantli selgatõmbamisega. Enne kui jõudsin uksele kobida, kõlas veel teinegi nõudlik kellahelin, mispeale minu kurgust pääses, mitte just kõige malbemahäälsel toonil, soomekeelne ebatsensuurne väljend. Ukse taga seisis aga teine naaber, tatt himuralt suunurgas vahutamas, küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta:" Kas see on sinu külaliste kaubik, mis siin hoovi peal seisab???". Vedasin suule kõrvuni ulatuva keepsmile ja teatasin, et pole mul ei kylalisi ega kaubikut. Tädi nägu vajus pettumusest üsna loperguseks, kui ta vabandussõnu pobisedes minu vaateväljast eemaldus. Olen süüdi, olen! Selles, et mind ei saagi ABSOLUUTSELT KÕIGIS soome pensionäride probleemides süüdistada. Eks ma kujutan ette, kuidas tädid on ära jaganud, et mul meest pole - ju nüüd tuukase uusi kandidaate lausa kaubikute viisi kohale.

Arstikoolitusest üldisemalt.

Kes meist ei oleks kuulnud sellest, kuidas arstid peavad õppima 6+5 aastat, enne kui spetsialistiks saavad jne. Samas teavad vähesed, mida see koolitusprogramm endas tegelikult sisaldab. Siinkohal võin pisut kergitada saladuse loori, mis varjab pääsu lõpmatusse raha ja pillerkaari maailma.
Kõigepealt tuleb läbi teha sisseastumiskatsed, kus selgitatakse välja:
a) kas sa oled piisavalt loll, et arstiks õppida
b) kas sa oled piisavalt nurjatu, et arstiks õppida
Selleks tehakse mitmesuguseid eksperimentaalseid katseid - näiteks näidatakse videosid haigetest inimestest ja kes siis naerma hakkab, saab maksimumpunktid. Kysitakse, et mis jõuga veri kehas ringi käib - õige vastus on: tsentrifugaaljõuga jne.
Katsetel läbipõrunud võivad heal juhul kõlvata poliitikuteks, arstiteaduskonna uks jääb neile siiski suletuks.
1. kursusel peamiselt käiakse niisama koos kohvi joomas ja suitsu tegemas - et yksteisega tutvuda. Paar laipa nylitakse ka ära - niisama naljaviluks. 2. kursusel juba on kõik kohvipausid ravimfirmade kulul. Katseid tehakse elavate loomade peal. 3. kursusel käivad mõned aktiivsemad juba haiglates inimesi mõnitamas, suurem osa ajast kulub siiski majandusalaste teadmiste hankimisele - loengud tuntud lektoritelt teemadel "Kuidas ravida inimest nii, et ta kunagi terveks ei saaks" ja "Tillist tõmbamise kunsti põhialused". 4. kursusel käiakse 5-10 liikmeliste gruppidena haigevoodite ääres ja kes kõige paremini mõnitada oskab, saab ravimfirma kulul reisi Kuubasse ylemaailmsele konverentsile "Kuidas suurendada haigete inimeste osakaalu ühiskonnas. Tavaline või elektrinuga?" 5. kursusel lähevad farmakoloogia alased loengud üsna rafineerituks - tuleb omandada kunst, kuidas inimesele valesid ravimeid sisse sööta nii, et ta just päris maha ei kärva, aga et kogu aeg oleks piisavalt sitt olla. 6. kursusel toimub õppetöö peamiselt ringides ja omandatakse kaitset - kuidas igast sigadusest puhta nahaga välja ujuda.
Kahju tõesti, et yhiskonnas on nii vähe piisavalt lolle ja nurjatuid inimesi, muidu poleks mingit kaadriprobleemi.

Perverdi pihtimused.

Otsustasin perverdiameti maha panna ja kirjanikuks hakata. Minule tundub, et praegast olemasolevad kirjanikkud ei kirjuda sellepärast, et neil midagi öelda oleks, vaid ainult seetõtu, et kultuurgapitali käest raha välja norida. Pole ammu lugenud yhtegi kirjatykki, kus võiks aimata et autorile läheks põrmugi korda mida lugeja tema üllitisest arvab - eesmärk on ainult lõputult pappi oma taskudesse ajada, ükskõik kas siis vaese lugeja taskust või KULKA käest. Isegi kui mõni kirjanik oma elu jooksul mõne raamattu läbi on lugenud siis ei jaga ta ikkagi kirjandusest mitte muffigi. Mina seevastu olen Kitsbergi loomingu suur austaja lapsest saadik, ja eriti meeldis Katku Villu kuldne tsitaat: "Tee tööd ja nää vaeva, siis tuleb ka armasdus".

Kaks naistepäevakingitust ehk IT-meestest nii ja naa

Olude sunnil tuli täna ise IT-meheks hakata. Tõeline sõber telefoni otsas andis juhiseid kuidas safe mode`s "exe" failidest "oxe" failid teha ja asi kandis vilja. Arvuti, mis ketras restarida nagu orav rattas ja keeldus mind teenindamast, võttis tunni kestnud nikerdamise järgselt taas pildi ette. Nyyd võin hakata kõigile, kes soovivad, raske raha eest käima kodus arvutiteenust osutamas - mind pyhendati saladusse, kuidas kodumasin väga keerulisel moel sinnasamusesse kohta keerata.
Samas oli kurb see, et üks inimene, keda ma ka olin kunagi nii heaks sõbraks pidanud, et ostsin talle isegi püksid jalga, ei reageerinud abipalvele muudmoodi kui mobiili väljalülitamisega. Aga siin pole midagi imestada - ükski heategu ei jää karistamata. Ei minul, ega ka võõrastes (kulunud ja pesemata) pükstes ülbitsejal. Samas võib olla ma teen ka inimesele liiga - tegemist võib olla ka teatud vaimuhaigusega. Viiteid sellele on ka varasemas perioodis piisavalt olnud. Segu paranoislisest skisofreeniast ja obsessiiv-kompulsiivsest häirest. Normaalne inimene oleks ju lihtsalt öelnud, et kuule, mul pole aega/tahtmist sinu arvutiga tegeleda. Samas paistab, et on küll endal häbi ka...

Valimistest siin ja seal.

Soomlastel siis valimised varsti tulemas. Kuigi telereklaame on ka põhjanaabritel okseleajamiseni palju, torkab siiski silma kampaaniate mõningane erinevus. Nimelt jäi eestis valimispropagandat vaadates mulje, et eesti valijat peetakse lolliks. Soomes jääb mulje, et valija ongi loll.

Täna ma ei räägi haridusest ega kultuurist.

Täna räägime heaoluühiskonna liikmetest ja hügieenist.
Patsient tuli protseduurile. Võttis riided seljast ja kuhjas põrandale hunnikusse. Ütlesin talle, et vabu toole ju on sealsamas kõrval - ei pea pesusid põrandale laotama, pärast tuleb need ju uuesti selga panna. " Noh, ega need riided nüüd nii puhtad ka ei ole...", lohutas mind patsient.
Nojah, ma ei hakanud siiski vastu kobisema, et muretsen peamiselt põranda pärast.

Jälestan eestimaist.

Millegipärast jääb mulle TALLINKI broneerimiskeskusega suheldes alati mulje, et Hunt ja Pant on tunduvalt tähtsamad kui klient. Näiteks arvatakse, et ma võiksin vabalt sõita keset tööpäeva 120 km kaugusele Helsinkisse piletit kassast välja ostma. Internetipanga ülekanded, mis muidu toimivad kõikjal sekunditega, ei toimi sel juhul, kui klient tahab Tallinkile raha üle kanda, isegi 24 tunni jooksul mitte. Kui poleks sundolukorda, ennem läheks ujudes kui Tallinki laevaga. Vähemalt luban pühalikult, et protesti mõttes ei kuluta reisi ajal sentigi - võtan oma võileivad kaasa.

Alzheimeri algus.

Läksin täna sahtlist korrektorpliiatsit otsima ja suur oli minu üllatus, kui leidsin sahtlinurgast 700 eurot, mille olemasolekust mul polnud õrna aimugi. Ometi meenus mulle kohe, et olin selle raha sinna ise täiesti kaines olekus ja omaalgatuslikult tallele pannud. Ma saaks aru, kui mul oleks raha nii palju, et mõni sada ikka kuskil sahtlinurgas vedeleb - aga vastupidi, sain just õnnelikult kogu konto tühjaks pumbatud ning ootamatute autoremondikulude katteks laenasin vanematelt, kuniks sommid oma maksmata jäetud palga yle kannavad (vaata eelmised postitused). Olin kyll juba varem veidi imestanud, et deebet-kreebet nagu hästi ei klapi, aga pidasin seda liigse Stockholmis priiskamise süüks. Kuigi ilmselt on tegemist salakavala ajukahjustusega, paistab et õnneks healoomulisega - selle asemel, et kogu raha maha juua, olen ma midagi sahtlisse peitnud.
Ahjaa, korrektorpliiatsit ma loomulikult ei leidnud.