on igatahes täiesti olemas ja neid saab Tartus "Krooksust". Nimelt sai kuidagi märkamatult Vaikse Neljapäeva öisest pummelungist Suure Reede varahommik, ning enne kui ma asusin taksojuhtidele Tartu naabruses asuvaid kuppelmaastikke tutvustama, põikasin läbi eelpool nimetatud meelelahtusasutusest. Lugejaga kohtumise käigus oli eesmärgiks tankida veel mõned õlled vältimaks joomatsükli liialt varajast katkemist, ning ühtlasi sai joomakõrvaseks tellitud taldrikutäis juustuvalikuga. Lauake, kus me oma märjukest rüüpasime, asus nagu kirik keset küla, ning seetõttu oli ülevaade kogu platsil toimuvast suurepärasne. Peagi köitis pilku kahte isuäratavat kraami täis taldrikut kätel kandev ettekandja-tibi, kes otsis lauda, kuhu oma koorem laadida. Paraku ei paistnud mitte keegi vastavat tellimust esitanud olevat. Tibi käis kõik lauad läbi ja küsis "Kas teie tellisite soojad kanavõileivad?" Esimesel korral sai ta meie lauast suheteliselt ebamääraase vastuse, mis kõlas umbes nagu: "Ega vist ei tellinud...". Samas sai ta ilmselt teistest laudatest tunduvalt resoluutselmalt äraütlevaid vastuseid, sest miks muidu muutus tema ilme aina nukramaks ja nukramaks ning lõpuks asus ta teist korda kõiki laudasid läbi käima. Teise ringi ajal meie süda enam ei pidanud vastu ja me halastasime õnnetule neiule: "Meie tellisime jah leivad, andke kohe siia!". Neiu lahkus kergendatult ja meie asusime varajase hommikusöögi kallale, mis oli muideks suurepäraste maitseomadustega. Puänti lool ei ole, sest hilisemaid pretentsioone meile ei esitatud.
Samas tasuta lõunate olemasolu vajab endiselt tõestamist... Eks siis järgmine kord kui ma Tartusse tulen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar