Tõprana sündinud.

Tulin eile Turust koolituselt (jälle paar uut knihvi, kuidas inimeste elu totaalselt ära rikkuda, iseendast seejuures võimalikult lolli muljet jättes) ja viskasin hetkeks voodisse siruli, et teha väike lõunauinak, enne västitavat reedõhtut. Siinkohal jätan ma vahele selle, kuidas naaber majaseina (piilu?)auke puuris ja jätkan sealt, kus ukse tagant kostis kõvahäälne soomekeelne lalin. Võpatasin voodist pysti tungiva uksekellahelina peale. Kuna mul üldiselt ette hoiatamata käivad külas vaid Jehoova tunnistajad, siis ma väga ei kiirustanud ka hommikumantli selgatõmbamisega. Enne kui jõudsin uksele kobida, kõlas veel teinegi nõudlik kellahelin, mispeale minu kurgust pääses, mitte just kõige malbemahäälsel toonil, soomekeelne ebatsensuurne väljend. Ukse taga seisis aga teine naaber, tatt himuralt suunurgas vahutamas, küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta:" Kas see on sinu külaliste kaubik, mis siin hoovi peal seisab???". Vedasin suule kõrvuni ulatuva keepsmile ja teatasin, et pole mul ei kylalisi ega kaubikut. Tädi nägu vajus pettumusest üsna loperguseks, kui ta vabandussõnu pobisedes minu vaateväljast eemaldus. Olen süüdi, olen! Selles, et mind ei saagi ABSOLUUTSELT KÕIGIS soome pensionäride probleemides süüdistada. Eks ma kujutan ette, kuidas tädid on ära jaganud, et mul meest pole - ju nüüd tuukase uusi kandidaate lausa kaubikute viisi kohale.