Alzheimeri algus.

Läksin täna sahtlist korrektorpliiatsit otsima ja suur oli minu üllatus, kui leidsin sahtlinurgast 700 eurot, mille olemasolekust mul polnud õrna aimugi. Ometi meenus mulle kohe, et olin selle raha sinna ise täiesti kaines olekus ja omaalgatuslikult tallele pannud. Ma saaks aru, kui mul oleks raha nii palju, et mõni sada ikka kuskil sahtlinurgas vedeleb - aga vastupidi, sain just õnnelikult kogu konto tühjaks pumbatud ning ootamatute autoremondikulude katteks laenasin vanematelt, kuniks sommid oma maksmata jäetud palga yle kannavad (vaata eelmised postitused). Olin kyll juba varem veidi imestanud, et deebet-kreebet nagu hästi ei klapi, aga pidasin seda liigse Stockholmis priiskamise süüks. Kuigi ilmselt on tegemist salakavala ajukahjustusega, paistab et õnneks healoomulisega - selle asemel, et kogu raha maha juua, olen ma midagi sahtlisse peitnud.
Ahjaa, korrektorpliiatsit ma loomulikult ei leidnud.