Olude sunnil tuli täna ise IT-meheks hakata. Tõeline sõber telefoni otsas andis juhiseid kuidas safe mode`s "exe" failidest "oxe" failid teha ja asi kandis vilja. Arvuti, mis ketras restarida nagu orav rattas ja keeldus mind teenindamast, võttis tunni kestnud nikerdamise järgselt taas pildi ette. Nyyd võin hakata kõigile, kes soovivad, raske raha eest käima kodus arvutiteenust osutamas - mind pyhendati saladusse, kuidas kodumasin väga keerulisel moel sinnasamusesse kohta keerata.
Samas oli kurb see, et üks inimene, keda ma ka olin kunagi nii heaks sõbraks pidanud, et ostsin talle isegi püksid jalga, ei reageerinud abipalvele muudmoodi kui mobiili väljalülitamisega. Aga siin pole midagi imestada - ükski heategu ei jää karistamata. Ei minul, ega ka võõrastes (kulunud ja pesemata) pükstes ülbitsejal. Samas võib olla ma teen ka inimesele liiga - tegemist võib olla ka teatud vaimuhaigusega. Viiteid sellele on ka varasemas perioodis piisavalt olnud. Segu paranoislisest skisofreeniast ja obsessiiv-kompulsiivsest häirest. Normaalne inimene oleks ju lihtsalt öelnud, et kuule, mul pole aega/tahtmist sinu arvutiga tegeleda. Samas paistab, et on küll endal häbi ka...
2 kommentaari:
kusjuures rääkides sõprusest ja pükstest... kus on minu püksid? see ei tähenda, et kadri jalas :)
Küll on hea, kui mees ei tea, kust oma pükse otsida... Või lihtsalt teeb näo, et ei tea?
Postita kommentaar