Who, the fuck, is Tiit???

Armastusest Aura vee vastu tangin ma seda iga kord Eestis käies oma auto pagasniku täis. Kohusetundliku inimesena ei viska ma Soomes mittetagastamisele kuuluvat taarat prügikasti, vaid laon sinised plastpudelid kenasti auto pagasnikusse, et siis järgmise Eestimaakülastuse ajal vahetuskaupa teha. Sadama Citymarketisse ma loomulikult oma pudeleid pakkuma ei lähe, piisas sellest, kui ükskord müüja häbelikult naeratades teatas, et ega neil ei olegi kohta kus taarat vastu võetaks. Kuidas selline asi seadusega kooskõlas on, näitsik ei seletanud. Seega siis esimene peatus pärast Statoili - Laagri Maksimarket, kus on minu mäletamist mööda üks taaraautomaat. Aga ebaõnn - just siis, kui mina uksest pudelikoormaga sisenen, hakkab automaat mingisugust veateadet edastama ja noormees, kes parasjagu pudeleid sisestas, seisab nõutu näoga. Kuigi on kohe selege, et pudelite tagastamise võib unustada, jälgin huviga, kuidas noormees patseerib 200 m hiigelkopli teises otsas asuva infoleti juurde ja varsti kostab mikrofonist "Tiit, mine taaraautomaadi juurde!". Ootan veel mõne minuti ning kuna Tiitu ei paista kuskil, viin oma pudelid autosse tagasi (võideldes kiusatusega anda need ukse juures valvavatele elukutselistele õlidele), ning asun poes shoppama. Tubli 15 minutit olen riiulite vahel käruga ringi traavinud, kui kõlab teine käsklus: "Tiit, palun mine taaraautomaadi juurde!". Kui on veel teinegi vähemalt sama pikk jupp aega möödunud, tervitatakse mikrofonist veelkord: "Tiit, palun mine KOHE taaraautomaadi juurde!". Kui ma pärast pooletunnist kassajärjekorras seismist poest minema pääsen, seisab taaraautomaat endiselt nukralt veateadet plinkiva ekraaniga ja näeb sangar Tiitu ainult unes.
Kuu aja päras olen jälle Eestis. Trajektoor sama. Olen veendunud, et vahepeal on automaadile mingisuguseid meetmeid rakendatud. Ometi miskipärast ma ei üllatu, kui kohale jõudes selgub, et probleem on sama: automaadi ekraanil palutakse poe personaliga ühendust võtta. Seekord ma pikemalt ei moluta - pudelikott pagasnikusse ja poodi vajalikku söögikraami hankima. Ega palju aega ei möödu, kui ruuporist kõlab püüdlik tibihäälne korraldus: "Tiit, palun mine taaraautomaadi juurde!".
Kui nüüd keegi lugejatest seda salapärast mr. Tiitu kusagi näeb, kes on suure tõenosusega mingisuguse alternatiivse orientatsiooniga, sest Maksimarketi tibide korduvad palved teda ei kõiguta, palun edastage talle ka minupoolsed tervitused, ja paluge aeg-ajalt, kui aega leidub, taaraautomaadi juurest läbi astuda. Kõiki Maksimarketi kliente aga kutsun üles mõlgutama mõtteid, kuidas muuta taaraautomaat Tiidu jaoks atraktiivseks?