Reklaamiminutid ja üleüldse...

Tallegi uus pohla-ahjukana on SUPER. Sihuke enneolematult m6nus maitse, ei meetuta õiteti midagi kanamaailmas varemkogetut. Ei ole liiga terav, ega soolane, ja sobib minu ema suugustele maheda armastajatele. Samas on maiste piisavalt intensiivne. Ten points!
Ema siis loobib juba kahlasi märkuseid, et Steffik liiga kõhn. Tea, kas julgebki teda 2-ks päevaks vanavanemate hoolde jätta - esimese ööpäeva järgselt on koeral kõht punnis nagu trumm. "No ta sõi ju AINULT kaks pasteedisaia". Loom ise on ikka sama näljane nagu alati ja äsja varastas ema käekotist banaani.
Lapsevanem ise viskas enne tööe minekut minu voodisse miski paberi, mis meenutab kahtlaselt õhtulehte ja teatas: "Näe, tibi ostis BMW ja pani bambusesse - Mari-Leen..." Pobisesin vastuseks umbes midagi "Ahah" taolist ja nuputan parasjagu, et mida see ema siis nüüd arvas, et ma peaks selle lehega tegema??? Noh, õnneks minu sekretär teadis hoobilt, mis paberiga teha...

Vana armastus taas leitud!

Sada ja seened.

Minu suureks rõõmuks korraldatakse lausa suurekaliibrilisi pidusid sel nädalavahetusel ;-) Ja mis seal salata - eks mu enda karvane käpp jälle mängus kah - samuti nagu perekonnafolkloori tekkimiselgi...

Persekukkund arstidest.

Tegelt on üks postitus, mille ma oleks pidanud üleüldse esimeseks panema, seda blogi luues. Aga noh paneme nüüd ja lubame, et viimaseks see ka ei jää (jääpurikad pole vist veel nii suureks paisunud, et täna oleks minu elule otsest ohtu).
Olime üks viimastest lendudest (kui mitte just päris viimane?), kellele õpetas sisehaiguseid laialdaselt tuntud ja veelgi laialdasemalt vihatud professor V.Salupere.
Noh, tüübi on sõnum kogu maailmale oli, et on olemas 2 arvamust: tema oma ja vale.
Mina muidugi ülikooli ajal erilise loengus käimise agarusega silma ei paistnud, aga vanahärra auks ma paar korda isegi vaevusin õhtused õlled joomata jätta ja hommikul paar tundi varem üles äragata, sestap sain ma temalt eluks kaasa 2 tarkust:
1) kui tahad arstile vajaliku täpsusega uurida patsendi käest tema soole tegevuse kohta, siis tuleb küsida konkreetselt: "Kas JULGAD tulevad?"
2) onu rääkis vihast ja põlgusest pulbitsedes loo sellest, kuidas ta käis kusagil Lätis mingisugusel kolleegil külas, kes oli kah arstiteaduste professor. Noh, lätlane näitas siis Veltsile oma officet ja mingisugusel usalduslikul momendil kiskus ühtäkki töölaua sahtli lahti ja teatas: "Näe, siis on mul kaustik, kuhu sisse ma vahetevahel luuletusi kirjutan..." Ma ei tea, mis Velts seal sundmuskohal tegi siis selle uudise peale - ilmselt mitte sittagi, sest miks ta ennast muidu hiljem kogu auditooriumi ees välja elas:
"See on ennekuulmatu! Üks arst EI SAA olla samal ajal kirjanik ega luuletaja. Need 2 asja ei sobi kokku!!! Ei saa olla arstiametile pühendunud, kui samal ajal tegelt hoopis tahaks treida mingisuguseid värsse. Selline asi tuleks seadusega keelata!!!"

Kas ma peaks seda asja nüüd kuidagi kommenteerima siis. Või oleks ma arstile ebasobivalt kirjanduslik, kui ma seda kommiksin?

Tugev tuul?

Tartu on ikka üks müstiline koht - mina olen seal ka mitu korda külili kukkunud.
Saame näha, kuidas sel nädalavahetusel läheb...

Horror.

Taas killukesi laiast maailmast - .
No kui mina näeks seksivat paarikest, siis ma kas saaks kohe sydamerabanduse v6i jookseks kohutava häälega appi karjudes esimesse ettejuhtuvasse politsejaoskonda v6i kiirabiautosse. No mis on näituseks paar amputeerunud jalga v6i pea kyljest ära rebitud k6rv niiv6rd verd tarretama paneva vaatepildi k6rval, kui seda on kahe inimese vaheline seks! Eriti kui m6lemad on veel riides kah. Ma olen kuulnud, et tehakse sihukesi 6udusfilme lausa, kus k6ik on alasti ja puha.. oehh, ei taha kohe selle peale m6eldagi, mida need kylmetavad inimesed seal yle pidid elama - ebainimlik on sedasi inimesi piinata, ma ytlen! Loomakari!
Kusjuures siis kui mina olin noor, siis häbenesid seksijad sageli avalikke kohti ja tundsid ennast ebamugavalt, kui väga palju pealt vaatas. No nyyd on siis nii, et häbenema peavad hoopis need, kes juhuslikult rongiga tööle lähevad.
Äkki oleks politsei kutsumise asemel rohkem kasu olnud sellest, kui k6ik oleks nende ymber ringi kogunenud ja hakanud ergutush6igete ja naljatustega paarikest innustama. No t6stke käsi pysti, kellel niisuguses situatsioonis seisaks?

Mine või küüntega kallale...

Hoolimata oma vaimsest mahajäämusest, saan ma ühest asjast aru - Soomes ei osata ABSALUUTSELT geelküüsi panna. No parem visake oma raha otse prügikasti, kui et siin maal mõne küünetehniku juurde lähete. Hoolduse hind on täpselt kahekordne ja tulemus 5 korda sitem, kui Eestis. Soome naine läheb poodi ja ostab endale pigem rasvast nõretavat sardellikest, kui raha geelküünte peale kulutab, sestap pole siinsetel tehnikutel miski valemiga võimalik küünte tegemiseks vajalikku praktikat omandada. No eestis küünetehnikud reeglina ei tee 10-t muud asja kah, vaid panevad küüsi päev läbi. A siin teevad päev otsa a la soenguid ja siis õhtul panevad ühed küüned kah. Teine lugu on see, et kuna materjal kallis, siis ei raatsita ju seda geeli ometi paksult sinna küüne peale laotada. Mul jäi suu lahti, kui tädi mingist küünelaki purgist imeõhukese kihi küüne peale tõmas ja selle siis lambi alla käskis panna - no meil käib sihuke kiht geeli ALLA. A siin seesama kiht osutusgi geeliks (naerukoht). Tädil endal olid mingid imeõhukesed pastmassist latakad, lakk otsete pealt maha kulnunud - no mul tuli kananahk ihule, kui ma mõtlesin, et nyyd tehakse mulle kah sihukesed... Tädi muudkui kiitis õhukesi küüsi - oi kui kaua kestavad. Kestavad jee - täna Steffik natuke hambaotsaga riivas ja küüs on killustunud. Jube värk! Kõik tuleks sundkorras Eestisse koolitusele saata.



Ja oleks, nad kurinahad, siis vähemalt intelligentsed...

Very cool!

Õpiks kah sihukese kunsti selgeks, ja hakkaks elukutseliseks paroodiavideode tegijaks... http://www.youtube.com/watch?v=xkUvR_lsass

Harjutused sabale e. proovime lugejaskonna südameid võita.

Küll ma olen ikka armetu näljane sitarott. Kriu-kriu. Ja kõik maailma mehed on ilged pasavasikad, viu. Samas kui teisest otsast vaadata, siis ma olen jube lahe ka - omamoodi. Kui ma vaid ei oleks sihuke saamatu, kole ja loll. Aga süüdi on kuri saatus. Ja ma olen ikka nii jube õnnetu, et nutt tuleb peale kohe. Ja mitte millegagi ma kunagi hakkama ei saa. Öhääääää.... Ja raha mul ka ei ole mitte sentigi, sellepärast et kas te kuradi orikad teate, mis basseini kütmine talvel maksab???? Aga teate, kui ilus hing mul on? Te, tõhud, ei tea, sest ma oskan seda varjata. Sest nii ilus hing ei ole mingisuguste alatute ja ülekohtuste inimeste lörtsida. Eelarvamusi mul ei ole mitte mingisuguseid v.a. see, et kõik suure ninaga mehed on matemaatikas kohutavalt saamatud ja palk on neil ka väike.
Nüüd ma lähen ja karjun natuke oma koera peale, sest ta, kuradi debiilik, on nii rõõmus ja õnnelik kogu aeg. No ma ei või vaadata, kuidas mõnel kogu aeg hästi läheb...
Üldiselt ma muidugi tapaks ennast ära hea meelega, aga ma ei saa, sest surnud peast ma ju ei näeks, kuidas teil, faking tainapeadel, minust kahju hakkab...

P.S. Ma ei prentendeeri mitte millelegi, ega mitte kellelegi. Isegi Nobeli rahupreemiale mitte. Aga igaüks, kes ennast ära tunneb, on ise süüdi.

Moosimine käib.

Preagu on töö juures rasked ajad. K6igile tuleb diplomaatiliselt seletada, miks ma jaanuari alguses töölt lahkun. Diplomaatia puuduseks on muidugi see, et siis arvatakse nagu ma oleks veel äraräägitav. Täna näiteks hakati juba lausa palgat6usu pakkuma! Kui viitsiks, siis saaks nyyd hinda k6vasti ylespoole kruvida. Aga ma olen kauplemise koha pealt täiesti lootusetu juhtum. Mistahes hinnast on kysimus (näiteks turul), ma ei tingi kunagi. Kui hind sobib, siis ostan, kui ei sobi, siis leiame mujalt sobivama. Sama ka tööga - tingima ma ei hakka. Vased vennikesed-ylemused siin muidugi ei näeks üldse nii palju vaeva, kui and teaksid mis palganumbrit mulle teises kohas pakutakse...ma ei saa neile öelda ka, muidu nad läheks peldikusse nutma.

Aga teisest kyljest - yleislääkäri ja diplomaatia on kah sihuke s6napaar, mille peale need inimesed naeravad, kes mind tunnevad ;-) No yhes6naga, kui ma just kedagi otseselt perse ei saada, siis ma olen juba ylidiplomaatiline. Täna ma ei ole kohe YLDSE leplikus ega kompromissialtis meeleolus...

Sensatsioonilised uudised.

Artiklit paraku ei lugenud, aga pealkiri oli muljetavaldav.
Ma siis kelgiks ka väheke, et mitte sita pealt riisutuna näida: ma ükskord s6in v6ileiba telekat vaadates. Aga see pole veel sugugi k6ik: ma tean lausa yhte meest, kes sai sydameinfarkti herneid süües...

Rikkiläinud grammofon.

Täna viskas totaalselt kopa ette tööjuures l6unasöögilauas. Nimelt on arstidel heaks tavaks pärast roa manustamist niisama väheke veel istuda ja juttu puhuda - no ega ju mujal kolleege suurt ei näe, kui just seal sööklas l6unavaheajal. Minu ylemusel on selline komme, et IGA JUMMALA kord ta siis l6puks ohkab ja ytleb sellise vaikse m6tiskleva häälega: "Na joo, pitäiskö sitten nyt mennä.... " ja siis vastav töö nimetus mida ta tegema läheb. Erandeid ei ole. Sama lause iga jummala päev samas kohas sama inimese suust. Samasuguse näoilme ja intonatsiooniga. Mitte yhtki k6rvalekallet iialgi. No kas teda ennast ära ei tyyta, vabandage väga???

Najooo, tea kas ma peaksin nyyd ka blogimise asemel tööle hakkama...

Hiljem täiendet: Mis puudutab Soome juhtimisstiili yleyldisemalt, siis selle kohta ma kirjutan eepose ykskord.

Lapsemõistus sünnist surmani.

Tänu Postimehe inimestele, sain täna jälle kõva kõhutäie naerda. Soomlane on ikka soomlane.
No miskipärast tuli mulle meelde lapsepõlv. Nimelt olin ma umbes 5 aastane, kui kõndisin Taebla vahel ringi ja üritasin koeri teineteisest lahutada. Nimelt olin ma jummala veendunud, et isane koer teeb emasele suurt ülekohut, kui tollele selga ronib ja seal koogutama hakkab. Omast arust ma päästsin emast... kuigi tundus kummaline, et miks too nii rahulolev on... No õnneks polnud toona lastel mobiiltelefone, mine sa tea, äkki oleksin muidu kah 112 helistanud...

Õnneliku lõpuga lugu.

Üks lugu jäi mul kunagi lõpetamata... ja seda selgelt omaksupüüdlikul süül. Nimelt pole ma 100% veendunud, et arvutite garantiiremondiga tegelevad tüübid kogemata mu blogilehekülgedele ära ei eksi.
Steffik oli suutnud nii tõhusa lühise tekitada, et arvuti ei võtnud mitte ühtegi laadijat taha enam. Garantiiremonis muidugi sellest ei kõssatud, et laadija juhe läbi näritud ja asi õnnestus - läpparil vahetati emaplaat välja ilma kõige pisemagi mokakobinata, tasuta ja suht kiiresti (nädalake läks vist).
Steffiku soetamise otsesed kulud olid 2600 krooni. Arvutage ise, mis võiksid olla taksi soetamise kaudsed kulud juhul, kui läppar ei kuulu garantiiremonditavaks ;-)
Mis on selle loo juures aga kõige suurem õnn - Steffik elus ja terve. Kuulsin tuttavalt, et üks taks oli hiljuti surnud juhtmenärimissurma...Mitte küll kohe, aga 2 päeva pärast elektrilöögi saamist - ilmselt südamekahjustuse tõttu.

Panin kitse.

Nojah, täna sai siis ära tõestatud, et ma olen tõepoolest kaljukits. Vanas eas mööda püstloodis kaljuseina üles - no problem. Süda tahtis küll poole tee peal seisma jääda, aga mitte füüsilisest pingutusest, vaid surmahirmust. Kusjuures ise ma surma ei karda, aga hirmust Steffi surma ees.
Väike on pragu mägironimisest väsinud ja magab mul süles.... Mina nutan.
Noh, ilmselt jäävad need ilma-rihmata-olemise-harjutused siiski hilisemasse perioodi. 6-kuusel koeral ikka tite mõistus veel.
Kavatsesin täna ujuma minna, aga nüüd mõtlen, et liigne sport on ju kah tervisele kahjulik. Pealegi - mis ma siin Soomes oma hea vormiga peale hakkaks...pärlid sigade ees.