Harjutused sabale e. proovime lugejaskonna südameid võita.

Küll ma olen ikka armetu näljane sitarott. Kriu-kriu. Ja kõik maailma mehed on ilged pasavasikad, viu. Samas kui teisest otsast vaadata, siis ma olen jube lahe ka - omamoodi. Kui ma vaid ei oleks sihuke saamatu, kole ja loll. Aga süüdi on kuri saatus. Ja ma olen ikka nii jube õnnetu, et nutt tuleb peale kohe. Ja mitte millegagi ma kunagi hakkama ei saa. Öhääääää.... Ja raha mul ka ei ole mitte sentigi, sellepärast et kas te kuradi orikad teate, mis basseini kütmine talvel maksab???? Aga teate, kui ilus hing mul on? Te, tõhud, ei tea, sest ma oskan seda varjata. Sest nii ilus hing ei ole mingisuguste alatute ja ülekohtuste inimeste lörtsida. Eelarvamusi mul ei ole mitte mingisuguseid v.a. see, et kõik suure ninaga mehed on matemaatikas kohutavalt saamatud ja palk on neil ka väike.
Nüüd ma lähen ja karjun natuke oma koera peale, sest ta, kuradi debiilik, on nii rõõmus ja õnnelik kogu aeg. No ma ei või vaadata, kuidas mõnel kogu aeg hästi läheb...
Üldiselt ma muidugi tapaks ennast ära hea meelega, aga ma ei saa, sest surnud peast ma ju ei näeks, kuidas teil, faking tainapeadel, minust kahju hakkab...

P.S. Ma ei prentendeeri mitte millelegi, ega mitte kellelegi. Isegi Nobeli rahupreemiale mitte. Aga igaüks, kes ennast ära tunneb, on ise süüdi.