Persekukkund arstidest.

Tegelt on üks postitus, mille ma oleks pidanud üleüldse esimeseks panema, seda blogi luues. Aga noh paneme nüüd ja lubame, et viimaseks see ka ei jää (jääpurikad pole vist veel nii suureks paisunud, et täna oleks minu elule otsest ohtu).
Olime üks viimastest lendudest (kui mitte just päris viimane?), kellele õpetas sisehaiguseid laialdaselt tuntud ja veelgi laialdasemalt vihatud professor V.Salupere.
Noh, tüübi on sõnum kogu maailmale oli, et on olemas 2 arvamust: tema oma ja vale.
Mina muidugi ülikooli ajal erilise loengus käimise agarusega silma ei paistnud, aga vanahärra auks ma paar korda isegi vaevusin õhtused õlled joomata jätta ja hommikul paar tundi varem üles äragata, sestap sain ma temalt eluks kaasa 2 tarkust:
1) kui tahad arstile vajaliku täpsusega uurida patsendi käest tema soole tegevuse kohta, siis tuleb küsida konkreetselt: "Kas JULGAD tulevad?"
2) onu rääkis vihast ja põlgusest pulbitsedes loo sellest, kuidas ta käis kusagil Lätis mingisugusel kolleegil külas, kes oli kah arstiteaduste professor. Noh, lätlane näitas siis Veltsile oma officet ja mingisugusel usalduslikul momendil kiskus ühtäkki töölaua sahtli lahti ja teatas: "Näe, siis on mul kaustik, kuhu sisse ma vahetevahel luuletusi kirjutan..." Ma ei tea, mis Velts seal sundmuskohal tegi siis selle uudise peale - ilmselt mitte sittagi, sest miks ta ennast muidu hiljem kogu auditooriumi ees välja elas:
"See on ennekuulmatu! Üks arst EI SAA olla samal ajal kirjanik ega luuletaja. Need 2 asja ei sobi kokku!!! Ei saa olla arstiametile pühendunud, kui samal ajal tegelt hoopis tahaks treida mingisuguseid värsse. Selline asi tuleks seadusega keelata!!!"

Kas ma peaks seda asja nüüd kuidagi kommenteerima siis. Või oleks ma arstile ebasobivalt kirjanduslik, kui ma seda kommiksin?