Panin kitse.

Nojah, täna sai siis ära tõestatud, et ma olen tõepoolest kaljukits. Vanas eas mööda püstloodis kaljuseina üles - no problem. Süda tahtis küll poole tee peal seisma jääda, aga mitte füüsilisest pingutusest, vaid surmahirmust. Kusjuures ise ma surma ei karda, aga hirmust Steffi surma ees.
Väike on pragu mägironimisest väsinud ja magab mul süles.... Mina nutan.
Noh, ilmselt jäävad need ilma-rihmata-olemise-harjutused siiski hilisemasse perioodi. 6-kuusel koeral ikka tite mõistus veel.
Kavatsesin täna ujuma minna, aga nüüd mõtlen, et liigne sport on ju kah tervisele kahjulik. Pealegi - mis ma siin Soomes oma hea vormiga peale hakkaks...pärlid sigade ees.