Läks kismaks.

"Umbrohi ei hävine", lubasin ma täna MSNis yhele s6brale ja äärepealt oleks järgneva tunni jooksul pidanud s6na murdma. Kuigi elu on karm, aga eba6iglane, oleks minu jaoks ääretult Darwinlik surra koerte poolt l6hkipuremise näol, kuna oma elu jooksul olen ma kokku lappinud kindalsti vähemalt 100 loomade poolt katkitehtud inimest.
Pargis läks nimelt naiste kätshiks - yks väike paks emane t6ukoer, ässitas teise suure emase krantsi minu pisikese Steffi kallale (kuulsin ainult, et valetas miskit koera keeles). Seffit eluka l6ugade vahelt ära kiskuma sööstes ei tulnud mulle oma elu ega tervis kyll meelde ja kui oleks tuld - täitsa suva. Kummaline oli see, et v6itluse hetkel ma ei tundnud yldse, et oleksin s6rme vigastanud - paganama k6va valu tuli alles 5 minti hiljem.
Intsidendis ainsad syydlased loomulikult kolm soome vanurit, kes jalutasid vastava kasvatuseta kutsusid ilma rihmata.
Hiljem lisatud: äkki jalutasid hoopis koerad vanureid? ma ei täpsustanud.