Et kõik ausalt ära rääkida.

Eile juhtus selline kahetsusväärne lugu, et lisaks sinisest klaasist küünlajala lõhkumisele (loe ka: killud, õnn jne.) petsin ma kõigi nende kallite inimeste ootusi, kes on piisavalt lollid, et minule loota. Ma ise näiteks ei usaldaks endale isegi mitte tugitoolis istumist, aga inimest petta on lihtsam kui baktereid tappa. Ühesõnaga, anti mulle ühiskondlik kohustus, sõbranna mees ööklubisse meelitada. Mind jäeti temaga lausa kahekesi koju - et mõjusfääris ei tolkneks radarite tööd häirivaid segajaid jne.
Lõpptulemus on nii nördimapanev, et ma parem ei kirjutaks, kui kibe kahetsuspisar ei seaks kunstripsmete elu ja tervist hädaohtu: ma ei jõudnud ise kah ööklubisse.
Atlantis, Maasikas,Tsink Plekk Pang ja Zavood - ma loodan et te andestate mulle selle hetkelise nõrkuse ja ma luban ennast täna parandada. Elagu reede!!!
(Õhtu algab kesklinnas õpetajate sünnipäevapeoga ;-) Loodetavasti on neil palju viina ja vähe lugusid lollidest arstidest.)