Ykski heategu ei jää karistamata,

nentis Yleislääkäri, kui ta volbriööl endale patsiendi verega saastunud n6ela kätte torkas. Selle asemel, et siin 6mblusmasinat mängida, oleks v6inud parem normaalse inimese kombel ennast pildituks juua ja näiteks pea l6hki kukkuda v6i taolist.

Lolluse jäävuse printsiip.

Maailmas on kaks nähtust, mis ei kao iial: kulup6letajad ja n6rga jääga veekogule ronivad kalamehed.
Rohelistele m6tlemisaineks: äkki saaks nendest kuidagi energiat tootma hakata?

ATK Top 4.

Töötasin täna v6imsusega 6 patsienti tunnis. Ma laseks samas vaimus edasi, a pole enam mitte hingegi seal koridoris. Isegi jälgimispalat on tyhi. Sestap otsustasin koostada hoopis edetabeli. Nimelt on mulle teadaolevatel andmetel Soomes kasutusel 4 erinevat meditsiinilist arvutiprogrammi ja kuna ma olen nii paljudes erinevates kohtades valveid teinud, siis oskan ma neid k6iki mingil määral kasutada. Minu subjektiivne paremusjärjestus oleks sihuke:
1)Effica
2)Mediatri
3)Miranda
4)Pegasos

Effica meeldib mulle k6ige rohkem sellepärast, et nimes on 2 effi nigu Steffil.

Hiljem lisatud: kui mul synnib kunagi tytar, siis saab talle nimeks Effica v6i Miranda. A poisslapsele sobivad Pegasos ja Mediatri.

Muutused maikuu plaanides.

Tuleb välja, et uus kints soojale maale toimub tunduvalt varem, kui algul kavandatud. Juba 3 nädala pärast ;-) Esialgse plaani kohaselt pidin ma sel ajal hoopis Tartusse minema nädalaks, aga nyyd on projekti nimeks: "Tartu asemel Kreetale". Või Tyrki. Sihtkoht lahtine, kuigi kuupäevad paigas (läheme viimase hetke pakkumisega). Ja blondeerimisprotseduur tuleb siis kah paar päeva ettepoole tõsta. Ilmselt ma 1. korraga päris blondiks ikka ei saa...et paar kuud läheb aega.
Tegelt, puhkus on asi, mis tuleb minu töövõimele kasuks. Esimest korda viimase aasta jooksul ma praegu tõesti naudin oma tööd. Olen vana rahu ise - mitte miski närvi ei aja. Kiirustamise tunnet ei ole - võtan iga inimese jaoks piisavalt aega ja lähen tema probleemiga sygavuti, isegi kui pikk järjekord ukse taga. Täna hommikul käis üks noor abielupaar lapsega - lapsel kõrv haige. Ma siis tohterdasin hoolega (vaja oli vaiku kõrvast välja imeda jne.), aga see on sihuke juhtum, et õhtul tuleb tagasi kontrolli tulla. Isa suust siis tuli sihuke lause: "Aga kas õhtul ka on nii hea arst kui sina???". No selline kompliment tegi tõesti tuju heaks, sest soomlase tunnustus välismaalasest arstile on kõva sõna!
Nojah, igatahes tuleb mul siis ilmselt terve juunikuu looma moodi tööd rabada...
Steffi tervis on endiselt nii ja naa. Täna hommikul oli küll selline rõõmus ja elav naksik, nagu üks jahikoer olema peab, aga suurema osa päevast ikka magab. Ja nina on kuiv. Kogu aeg tahab ainult syles-kaisus olla - me oleme nagu siiami kaksikud. Rohu võtmisega saame juba päris kenasti hakkama - kolm korda päevas saab ju harjutatud.

Hiljem lisatud: üks hea külg on sellel "äkkilähtöl" veel - ma õpin reisimise nimel raha kokku hoidma. Kuu aega kartuli-makaroni dieeti, muidu soojale maale ei saa ;-) Dieedil olen ma praegu nagunii, sest puhkusega tuli mitu mahav6etud kilo jälle tagasi....samas kui õues on ilus ilm, siis ma eelistan nagunii söömisele jalgrattasõitu ning kolme nädalaga peaks 3 kilo alla võtma küll. Ainus asi, millele võib raha kulutada, on Steffi arstiarved ja rohud - selle pisikese jaoks pole iial millestki kahju. Üliõnnelik saan ma olema sel päeval, mil ma näen tema tagumikust jälle ühte kõva junni tulemas. (Just praegu näris ta mu teksapykste sääre sisse augu. Tubli koer! Ilmselt ikka tervis tuleb siis.)

Capital city või Cultural club.

Lõpukirjanditest veel niipalju, et teemal "Mis viib edasi - kultuur või kapital", oleks kah põnev kirjutada. Hoolimata sellest, et üks suur edasviiv jõud on hoopis Kultuurkapital. Eriti kaugele viis see näiteks Aavo Viioli, aga see oleks juba teemast mööda ilmselt.

Tindinikkumisest.

Tänavused lõpukirjandite teemad mulle meeldivad. Näpud hakkasid kohe sygelema lugedes teemat "Kas olla nagu kõik või jääda iseendaks", aga seal on veel asjalikke.
Keskkooli ajal ma ei sallinud kirjandite kirjutamist. Mitte et ma poleks osanud - oh ei. Minu kirjandeid loeti isegi tihtipeale näidiskirjanditena ette. Õpetaja möönis - kõik on täpselt nii nagu peab, kuigi natuke igavavõitu. Asi selles, et ma vihkasin seda, et ma pean ennas õpetaja ees alasti kiskuma - keegi võõras tädi loeb ja arvustab minu mõtteid. Hindab 5-palli systeemis, kas minu aju töötab niimoodi, nagu ühiskond ette näeb. Öäkk. Iseasi, kui arutlevate kirjandite asemel oleks tohtinud jutustavaid kirjutada - siis ma oleks saanud asja huumoriga võtta. Pealegi - 18-aastasena polnud mul tegelikult maailmale midagi öelda.
Ma ise kirjutasin vist lõpukirjandi teemal "Teater minu elus" või taolist. Miskipärast suutsin ma näpuvea teha sõnasse "režissöör" (täiesti uskumatu lugu - tol ajal polnud mul õigekirjaga probleeme ning "režissööri" ei olnud minu jaoks keerulisem sõna kui näiteks "õun"). Üleüldse oli see lõpukirjand üks halvemaid, mille ma kunagi olen valmis treinud - valmistasin pettumuse ka oma õpetajale, kes lootis, et mina olen üks väheseid, kes võiks "5" saada (meil oli ikkagi reaalkallakuga kool, eksole). Nii et "4" oli minu jaoks sama mis läbikukkumine. Mõnevõrra paremini esinesin ma ülikooli sisse astudes kirjutades teemal "Viinakatk", sel ajal kui kõik teised kirjutasid "Eutanaasia - poolt või vastu". 8 palli 10-st oli suht arvestatav tulemus. Kui sellele lisada veel maksimumpunktid saksa keele eest, siis polnudki vaja keemiat osata, et arstiteaduskonna uksed valla läheksid.
Kuna eeskujuliku kirjandi lõppsõnas tuleb sissejuhatuse juurde tagasi põigata, siis ütlengi lõpetuseks, et endaksolemise palk on üksindus, sest lollide ja keskpäraste päralt on maailm. Aamen.

Patenteeritud eesnaha eemaldamise masin.

Tänapäeval pidavat moodsamat sorti kambjalased oma võsukesed selle protseduuri jaoks siiski haiglasse toimetama, aga kas sealsed arstid kah sihukesi kostyyme kannavad, läks meelest kysida. Pilt on tehtud muuseumis.

Grillhooaeg algas nii.

Sel ajal, kui ema ja isa suures toas omavahel grillisid, grillis poeg õues liha. Yleislääkäri sõi liha, yritas kõiki maha rahustada ja oli yleyldse niisama purjus.
A kui nyyd raffas siia tuleb, siis teeme nii nagu peab - mul on maja ees grillsektsioon olemas - koos korralike puust pinkidega, kust saab isegi hea õnne korral pinnu perse.

I Was Told There'd Be Cake

Totaalne muutumine.

Taksi asemel elab nüüd minu korteris pasknäär.

Tõestisyndinud anekdoot (Vammala).

Patsient läheb arsti juurde, võtab iset. Arst võtab patsiendi haigusloo, avab selle ja purskab ohjeldamatult naerma. Patsient on shokeeritud. Arst siis kohe vabandama: "Ega ma teie yle ei naera, aga öelge mulle, kas te käisite 2 kuud tagasi dr. Y. vastuvõtul?" "Käisin küll." "Kas saite abi?" "Sain küll." "Nojah, dr.Y. on selle visiidi kohta kirjutanud haiguslukku järgmist: "Potilas kävi. En muista, minkä takia kävi, mutta kiva oli, että kävi."
Siia otsa sobib kohe üks teine lugu. Nimelt olevat kusagil ülikoolis olnud üks vana ja auväärne professor, kelle sõnavõtte kõik alati imetlusega kuulasid - küll räägib ikka tarka juttu. Siis jäi professor haigeks ja peast tehti kompuutertomograafiga pilt. Tuli välja, et mehel on raskekujuline ajuatroofia (maakeeli ajude kärbumine). Nii et juba viimased 5 aastat poleks tegelt üldse kannatanud kuulata, mida mees suust välja ajab.

Muideks, ma pole kunagi aru saanud, miks inimesed alati nii kangesti tahavad, et nende ajusid pildistatakse?

Beverly Hillsi vanasõna.

If it walks like a duck and quacks like a duck, it is a duck.

Vabandus varnast võtta.

Helistas just anonüümse numbriga Anu-nimeline tips - tahtis mulle mingit puhastusysteemi maha myya. Enne kui ta jõudis täpsustada, kas sissepritsega või ilma, kobisesin vastuseks umbes taolist: "Äää, ma olen Soomes...". "No aga kuna tagasi tulete?" kõlas reibas kretiinne müügihääl. "Ääää, tegelt ma ikka kohe täitsa elangi Soomes ja üleüldse Eestis käin väga harva..." "No selge, siis vabandame!"

Töl, varssa ei tule.

Meeleolu hakkab paranema ja jõuvarud taastuma. Tekkis isegi üks aastast kaugemale ulatuv tulevikuplaan.
Üle hulga aja on tahtmine jälle tööd teha. Ja üleyldse olen ma yhest lollist harjumusest vabanenud. Samas kui hoopis teine on asemele tulnud. Vaarikamoosiplekki saab muideks jummala edukalt eemaldada maasikamoosiga! Eriti, kui tegemist on tegelikult hoopis vaarikaplödiga.
Muideks, kohe varsti täitub aasta sellest, kui ma viimati armunud olin. Selle õnnetuse tulemusena ma hakkasingi palju naljakaid tekste tootma, mille tulemusena ma sattusin kogemata blog.tr loetevuse tippu jne. Praegu mulle tundub, et vaja oleks uut tõuku.
Paraku on maailmas üsna vähe inimesi, kes minu tähelepanu väärivad. Kuigi mõni vist kujutab endale aeg-ajalt kurat teab mida ette.

Hiljem lisatud: avastasin oma telefonist SMSi, mille peale läks isegi minu kalk syda haledaks. Ilmselt mängis rolli ka see, et ma väga sageli ei kuule mehi nutmas, ammugi siis veel minu pärast. Tunnen ennast sea ja tõprana, nagu alati, mis on ka tõsi, nagu loomkatsetes korduvalt kinnitatud.
Teine inimene jälle tähtis mulle hoopis varahommikul laulda, aga ma olin öövalve järgselt liiga uimane, et telefonihelinat kuulda.
Valida on siiski rohkem, kui kahe mängija vahel.
Muideks, maikuus tuleb Tamperes suur laulu- ja tantsupidu. Osa laevapileteid olla juba broneeritud.

Asi mis mulle muret teeb, on hoopis Steffi kõht. Helistasin just loomaarstile - sedakorda Soomes. Hmmm, dieedist kinni pidamine on meie põhiprobleem (just nimelt MEIE, sest minul v6iks ju oidu peas olla - teoreetiliselt).Tuleb välja, et mul tuleb iga päev riisi keetma hakata :( Elu nagu Aafrikas, ainult et ilma tshillipipra ja Domoda kastmeta.

Ei mingit esimest silmapilku.

Ma ei mäleta, millal ma teda esimest korda kohtasin - ilmselt nii umbes 9 aastat tagasi. Siiski on mul TÄPSELT meeles see situatsioon, kuidas me trehvasime. Elasin toona Kyytri tänaval ning naabripoisiks oli Valdo-nimeline noormees. Yhel õhtul kogunes minu poole tavapärane kolmest naisisikust koosnev seltskond - mina, Kader ja Heili. Pärast esimeste õlude lahtikorkimist tekkis Kaderil vajadus korrus kõrgelal asetsevat Valdot kylastada (ilmselt käis midagi laenamas või taolist) ning tagasi tulles oli ta maru elevil: oi, kas te teate kes Valdol külas on - üks tunnustatud noorkirjanik. Mina polnud tol ajal vist yhtegi tema novelli läbi lugenud, aga asi pakkus huvi - et mis tyyp see nisuke on, et Kader nii sabinas. Tegin siis otsemaid kah Valdo poole asja - ettekääne ei meenu - ja seal ta siis oli. Nurgas istus üks pika patsiga kõhnuke noormees, kes luges süvenenult ajalehte. Ta ei tõstnud paberilt pilku, kui ma sisse astusin. Minus tekkis hoobilt mingisugune hasart - ma pean suutma oma jutuga nii palju tähelepanu äratada, et see poiss vähemalt yhe korra minu poole vaatab. Hakksin elavalt midagi Valdole seletama ja kildu rebima. Ma istusin seal vist pärist tykk aega. Noormees ei tõstnud kordagi ajalehelt pilku. Mitte miski tema ilmes ei reetnud, et toas oleks peale tema ja Valdo veel kedagi olnud. Lahkusin nördinult.
Meie teine kohtumine oli umbes selline, et yhel ilusal õhtupoolikul seisis ta minu ukse taga ja kysis, et ega mul juhuslikult kirvest ei ole. Mul oli kyll. Ma ei tea senini, milleks tal seda tookord vaja läks.
Aga seda, kuidas meist sõbrad said, ma tegelt ei mäletagi. Ju mul siis õnnestus ikka kunagi see tähelepanu mingi valemiga endale tõmmata. Elu on ikka paganama kummaline vahest. Aga alati kui ma sihukesi inimesi taaskohtan, tundub, et mitte päris mõttetult elatud.