Internetikohvikust Tallinna südalinnas.

Võimalusi jaanilaupäeva veetmiseks on palju, ja suurema osa neist olen jõudnud oma isikliku elu jooksul järgi proovida. Täna katsetame siiski täiesti uut retsepti:
Hommikusöögiks kohtumine soome liikluspolitseiga,
Lõunasöögiks shoppamine Viru lihakeskuses,
Õhtusöögiks blogimine Tallinna kesklinna internetikohvikust , kus neegrikontsentratsioon ületab ebageomeetrilise kaarega inimmõistuse piiri.

Ammutan rõõmuga suutäisi petukirjade lättelt. Samas ootan põnevusega suulisi ettepanekuid , teha tagasihoidlik ülekanne koloraadomürgitusse sureva vanaisa pangakontole.

Kummalisel kombel küsib arvuti MINULT tähekombinatsiooni sisestamist....

Seep.

Täna rääkis kolleeg järgmise loo: tuleb vastuvõtule 1943. aastal sündinud naispatsient väikese umbes 3-aastase lapsega. Kollega siis niisama jutujätkuks küsima: "Noh, kas oleme täna koos vanaemaga tunud..." Saanud eitava vastuse uuris ta vaikselt edasi, et kas mingi suvaline laps tänavalt kaasa haaratud - pole ju võimalik, et tegemist ema ja lapsega. "Ei, laps kuulub ikka perekonda...".
Noh, tegemist oli lesbipaariga, ja laps pärines partneri eelmisest suhtest (no ilmselt mitte lesbilisest). Nii et põhimõtteliselt oli siis laps oma isaga (mitte bioloogilisega).

Iseenesest pole ju asjas midagi imestamisväärset, lihtsalt naljakas oleks ise samasuguses situatsioonis olla - sellise lahenduse peale ju oma mõistusega ei tuleks. Piinlik vist oleks ka oma lollide küsimuste pärast.

Elu ja keerulised suhted nagu ladina-ameerika seriaalis, kus siis, kui tütarlapsest sirgub naine, tuleb päevavalgele kohutav tõde: "Sinu isa ei olegi tegelikult sinu isa, vaid hoopis sinu kasuema!"

Komplimendikunstist.

Professionaalsete moosijate rusikareegel on teatavasti: "Ilusatele naistele tuleb öelda, et nad on targad, ja tarkadele naistele tuleb öelda, et nad on ilusad." Aga mis tuleb sel juhul öelda rikastele naistele? Et nad on ilusad ja targad. Aga kui see on juhuslikult tõsi? Siis on naine nii enesekindel, et tehke oma komplimente parem kusagil mujal - nagunii ta arvab, et teda tahetakse moosida.

Laupäevane ekstreem.

Täna nautisin enneolematut kogemust - kuidas piltilus meesolevus mulle saapaid jalga paneb.
Nimelt tegin avastuse, et vaatamata aukartusäratave vanusele, pole ma veel elu sees ühtegi luud murdnud. Teine asi mis mul meenus, oli see, et üks asi, mida ma kunagi ära ei õppinudki, oli rulluiskudel pidurdamine. Neist kahest mõttekillust ajendatuna, sai minust eelpool mainitud poemüüjast noormehe abiga, rulluiskude õnnelik omanik. Kuna mulle meelis, kuidas mees mul saapanööre seob, siis tegin ennast meelega hästi totakaks ja lasin tal endale 4 korda näidata, kuidas rulluiske jalga kinnitatakse. No rinnahoidja seljast võtmine on selle kõrval igatahes käkitegu.
Aga poest koju sõites ja teeäärseid mägiseid rattateid vaatades vajus ikka süda sinnasamasse rulluisusaapa säärde küll...Igaks juhuks võtsin, lisaks keha pehmustavate vahendite komplektile, kasutusele ka kiivri - äkki läheb kunagi tulevikus ajusid veel vaja. Praegu peeglisse vaadates meenutan ma igatahes ühte filmitegelast - nimelt kandis samasugust kostüümi laps, kellel oli ravile allumatu langetõbi.
Noh, kui ma peaksin kunagi veel tagasi tulema, siis hakkan küpsetama Juubeli tordipulbril põhinevat kirsi-kohupiimakooki, mis mõjub soomlastele nagu palderjan kassidele. Homne päev vajab tähistamist!

tallinna kilud, rootsi kardinad ja soome bürokraatia

Üle pika aja leidis täna aset kauaoodatud taaskohtumine Soome bürokraatiaga. Olin juba mitu kuud viibinud magusa pettekujutelma küüsis, et tänu suht-koht korralikule määgimisoskusele ja keskmisest soliidsemale ametikohale, õnnestub Soomes asju ajada ilma suuremate kultuurielamusteta. Täna kohtusin oma eksboifrendiga, et teha ühiselt internetiga lõpparve. Seoses sellega tekkis ka kiusatus, vormistada tema nimel/minu kasutuses olev mobiiltelefoninumber ametlikult ümber ainult minuga seostatavaks. Siinkohal pistut taustainformatsiooni Eesti halvaoluühiskonna liikmetele:
Soomes on eraisikul õigus saada mobiilioperaatori (Elisa, Sonera) kliendiks juhul, kui ta on elanud Soomes püsivalt 2 aastat. Juhul, kui potentsiaalne klient on Soomes viibinud alla 2 aasta, siis küsitakse tema käest lepingu sõlmimisel garantiiraha 200-300 eurot. Mitte ettemaksu, ei-ei!! Garantiiraha, mille saab tagasi umbes aasta möödudes lepingu sõlmimisest - juhul kui arved on õigeaegselt makstud. Olles küll rikas, kuid ääretult kuri ja pahatahtlik inimene, pole ma siiski raha peale kogu aeg vihane, ega soostu nii suure kasumiga firmadele nagu Elisa ega Sonera aastaks laenu tegema - katsugu nad parem palgapäeval vähem juua! Seetõttu hakkasin otsima alteregot, kelle nimele number vormistada. Kus häda kõige suurem, seal oma boifrend kõige salakavalam - tegi interneti kaudu liitumistaotluse ja sai juba järgmisel päeval postiga uue SIM-kaardi kätte, ilma ei keegi oleks poole sõnagagi midagi tagatisrahast maininud. Proovisin minagi sama nõksu ja tulemusena tuli koju vaid teade, et kahjuks me ei saa teile enne lepingut teha, kui olete 300 eurikut garantiiraha plekkinud, kuna meie andmebaasi kohaselt pole te piisavalt kaua Soomes elanud, et kohalikega sarnaneda. Kummastavaks tegi asja seik, et minu ex oli toona Soomes elanud 1 kuu, mina seevastu juba 4-5 kuud ja meie sissetulekute vahe oli samuti vähemalt kahekordne (sugugi mitte minu kahjuks). Ei aidanud ka korduvad telefonikõned klienditeenindusse, kus ma firmasid soolises ja rahvuslikus diskrimineerimises süüdistasin - vastuseks öeldi, et garantiiraha küsimise aluseks on elukohamaa, mitte rahvus - väidetavalt ka välissoomlastele mõõdetaks sama puuga. Reegel on reegel, ega ametniku pea pole mõtlemiseks! Noh, ega meiegi pikemalt mõelda viitsinud, tellisime aga teise telefoninumbri samuti minu boifrendi nimele, panime minu kasutajaks, ja nii see töötas kuni tänaseni. Nalja muidugi sai, kui keegi juhtus avalikust telefoniraamatust minu numbrit kontrollima ja sai vastuseks, et telefon kuulub sutenöörile, aga õnneks siiski sellised seigad minu lahutusjärgset seksuaalelu oluliselt ei mõjutanud.
Täna tegime siis ineternetile 2 Elisa teenindaja-tibi abiga nii sujuvalt 1:0 ära, et tekkis idee proovida telefoninumber ametlikult minu nimele ümber vormistada. Nimelt olen ma ju tegelikult aasta aega kasutaja olnud, ega pole kordagi arve maksmisega päevagi hilinenud, Soomes elatud 1 aasta ja 8 kuud, tulumaksu näol soome joodikuid ja penskareid doteeritud 2006 aastal 17 000 (seiteteist tuhat ) euro (EUR) suuruses tagasihoidlikus summas. Äkki jäävad uskuma, et ma tõepoolest jaksan iga kuu telefonimaksu maksta, ega putkagi pärast 1000 eurost kõnet erootikatelefonile esimese laevaga jäädavalt Eesti suunas? Äkki ma tõesti tohin Soomes moobilifirmade klient olla? Äkki ma tohin neile iga kuu 75 - 100 eurot maksta! Palun! Anun lausa põlvili!

No mis ma oskan tulemuse osas muud kosta, kui et mobiiltelefoni osas jätkub olukord: " havi käsul/minu tahtel ". Boifrendiga lepppisime kokku, et kuigi meie suhte puhul altari ette jõudmisega läks nii nagu läks - kes jõudis ja kes mitte - kohtume siiski aasta pärast Elisa klienditeeninduse leti taga, et pidulike tshellohelide saatel allkirjastada moblalepingu omaniku muudatuse taotlemise ettepanek. Tagatisraha ei nõustu ma igatahes PÕHIMÕTTE PÄRAST maksma - pigem kuulan juba mustas kastis Beethoveni kaheksandat.

Samas lohutan end teadmisega, et olukord oleks kordades hullem, kui ühel ilusal päeval iga somm hakkaks tõepoolest oma peaga mõtlema või tegutsema. Eesti asub ju pagana ohtlikult lähedal ka...

Tervitused tervele mõistusele - kui sellist kusagil leidub.

Seoses rästikuartikli kommentaariga panen lausa eraldi postituse, kuna see on nüüd koht, kus mul vererõhk tõuseb, ja süüdi on asjatundmatud ajakirjanikud (tervitused!), kes aastaid tagasi käivitasid Eestis mingisuguse kampaania, kus üks vale ajab teist taga ja reaalsusel on sellega sama palju pistmist, kui sellel, et päike tõuseb läänest. Küsi ükskõik missuguse eestlase käest: "Mis on inimese normaalne pulsisagedus?" või "Mida teha kõhulahtisuse puhul?", ja ta ei osaka sulle reeglina midagi vastata. Aga iga eestlane sülelapsest raugani teab, et maakonnahaiglates pole rästikumürgile vastuseerumit, sest: 1) see on kallis ja raha arvestatakse iga arsti isiklikust palgast maha 2) arstid lihtsalt on sead ja tõprad, ega raatsi inimestele seda seerumit manustada - palju lõbusam on pealt vaadata kuidas piinleb 3) maakonnahaigla arstid on lisaks veel nii lollid ka, et nad pole seerumist midagi kuulnud. Teine samasugune fakt, mida igaüks teab, on see, et kui haavast hakkab punane jutt möödä jäset ülespoole ronima, siis on tegemist veremürgitusega - pole näinud inimest, kes seda idiootsust ei teaks.

Mõttetu on rääkida kuuesajandat korda kurtidele kõrvadele, aga OK:

1. RÄSTKUMÜRGI VASTUSEERUM ON OLEMAS IGA MAAKONNAHAIGLA ESMAABIKAPIS JUBA AASTAID. ISE TÖÖTASIN PAIDE HAIGLAS TÄPSELT SEL AJAL, KUI AJKIRJANDUSES RÄSTIKUKISA TÕSTETI JA VEENDUSIN OMA SILMAGA PEAARSTI JUURESOLEKUL, ET MEIE HAIGLA KAPIS ON SEERUM OLEMAS.

2. SEERUMIT MANUSTATAKSE AINULT ELUOHTLIKUS SITUATSIOONIS, KUS INIMESEL TEKKIB ÜLDINE MÜRGISTUS EHK SHOKK. SEERUMIT EI MANUSTATA KUNAGI MINGISUGUSE JALA VÕI KÄE PAISTETUSE KORRAL, KUI SELLEGA EI KAASNE RASKET ELUOHTLIKKU SEISUNDIT

3. KUI MA MANUSTAKSIN SEERUMIT INIMESELE, KELLEL ON JALG VÕI KÄSI HAMMUSTUSEST PAISTES, KUID POLE RASKET ÜLDSEISUNDIT, SIIS SEE OLEKS KURITEGU

Ja seerumi hind ei mängi kogu selle asja juures mitte kõige pisematki rolli. Kui huvi oleks, ma võiks seletada miks - sest selle vastumürgiga võib inimese põhimõtteliselt ära tappa. Rästikuhammustus iseenesest ju ei ole surmav. Aga mis sellest seletamisest kasu on. Nagunii läheb varsti jälle lehtedes rästikutrall lahti. Kui on vaja maakonnahaiglat ja arste maha teha, siis on iga vahend piisavalt hea ja sobilik.

Aga iseenesest huvitav loogika, et kui mitte millestki pole kasu, siis millestki ikka kasu on. Mõni inimene sellist mõttekäiku ära kasutades lausa rikkaks saanud. Miks see miski peab just prednisoloon olema? Jooge siis näiteks klaas vett, tuleb odavam.

Professionaalne kretinism.

Kas on viisakas ühistranspordis kõrvalpingil istuvale vanahärrale õlale koputada: "Vabandage väga, aga minu meelest on teie laubal suhteliselt kaugele arenenud nahavähk...ma loodan, et te sõidate kui mitte just arsti, siis vähemalt notari juurde!"

Patt on lollidele raha alles jätta.

Iga kord, kui apteegis käin, tekib minus kassani jõudes sügav sisemine imetlus ja austus geniaalse ärimehe vastu, kes on välja mõelnud "Kyypakkauksen" nimelise äriprojekti. Nimelt kannavad sellist nime apteekide kassades suitsu- ja nätsupakkide asemel lokaliseeruvad karbikesed, mis sisaldavad 3 x 50 mg tabletti prednisolooni. Arendaja propaganda kohaselt peab karbike olema IGA inimese esmaabikotikeses, sest ainult nende kolme tableti kohene suukaudne manustamine päästab inimese rästikunakitsemise korral piianrikkast surmast. "Rästikupakike" või sarnast oleks ilmselt asja eestikeelne nimetus. Kena kõik, aga kahjuks pole ühegi teadusliku uuringu tulemusena kinnitust leidnud, et prednisolooni söömisest oleks rästikuhammustuse korral rohkem kasu, kui näiteks kanasita pealemäärimisest. Kindlaks on tehtud vaid see, et olulist KAHJU selle võtmisest samuti ei ole.
"Kyypakkaus" maksab 5,50 eurikut. 100 tabletti 5 mg prednisolooni (jätkub vähemalt 3,33333 rästikupakikese jaoks) maksab seevastu samuti 5,58 eurot. Kasumimarginaalid ja muud koledad majandusterminid, millest mina ei jaga ööd ega mütsi, võite ise rehkendada, aga minu meelest on tegemist tõelise kullasoonega, eriti kui arvestada, et ma ei tunne ühtegi tavasoomlast, kes poleks endale seda pakikest soetanud.
Arendajatele siiski veel soovitus - kuna sommide seas pole enam kusagile levida, siis proovige laieneda rästikute sekka. Laiaulatuslik reklaamikampaania oleks igati sobilik: "Aastaks 2o10 igale kyyle oma pakkaus!"

Vaatame, mis laulu ma homme laulan....

Nädalasel puhkusel on tervistav mõju - oma suureks üllatuseks avastasin eile Soome jõudes, et tegelikult pole sellel maal häda miskit. Isegi tööleminek tundub hetkel olevat täiesti teostatav ettevõtmine. Ma küll ei saa aru, mida paganat peaks inimestel olema selliste ilmadega arstile muud asja, kui et 1) ülejoomine 2) puhkusleht 3) arsti küünemaalingu imetlemine

Vahereportaazh.

Eile otsustasin anda maksale vaba õhtupooliku, ega allunud Kaderi kutsele minna Sügaorgu, kuna seal oleks nagunii suuremat sorti napsitamiseks läinud. Põgenesin hoopis väljaspoole interneti ja mobiiltelefoni leviala vanaema ja tädi juurde. Õnnetuseks oli tädil varutud 3 liitrit veini, kuigi innukamaid joojaid kõigest 2... Hommikul jäi üle ainult fakti konstanteerida : tahtsime parimat, aga läks ikka nii nagu alati. Ma ei oleks oma tädist ILMASKI osanud kahtlustada, et ta on võimeline minuga kella 2-ni öösel võidu jooma.
Yldiselt tahtsin ma veel blogida päris mitmest puhkusega seotud asjast, aga ei jõua praegu, sest mind oodatakse tungivalt Shakespeare kohvikusse....noh, mitte just sööma.
Ja homme on ju reede!

Ettevaatust, kuri kass!

Täna hakkame kassi piinama - ees seisab vähemalt 5-tunnine reis lõunaosariikidesse. Kuna eelmise automatka jooksul üritas õnnetu loom korduvalt vehkat teha, siis seekord pandi talle peale mingisugused spetsiaalsed punased traksid. Kas ma pean mainima, et kiisu on juba praegu hingepõhjani solvunud, et ka talle on turvavöö pealepanek kohustuslikuks tehtud? Samas olgu parem õnnelik, et tema transpordikast jääb eelnevale kogemusele tuginedes seekord koju.

Reklaamipaus.

Kui te tahate head ja VASTUPIDAVAT pesumasinat, siis ostke Aristoni oma. Kui tahate lihtsalt pesumsinat, siis kõlbab ka muude firmade toodang.
Elav näide - 10 aastase ekspluatatsiooni järgselt sai seni veatult töötanud Aristoni masinal meie pere musta pesu pesemist kõrini ja ta otsustas väheke hinge tõmmata. Õnneks jätkus emal oidu remondimees kohale tellida, selle asemel, et veteran otsekoheselt prügimäele teenitud puhkusele saata. 600 krooni eest sai masin uued harjad ja ilmselt müttab rõõmsalt ka järgnevad 10 aastat, sest mootor olevat veel igati tipp-topp.
Minule tuli muidugi suure üllatusena fakt, et kaasaegse pesumasina sees vehivad ikkagi mingisugused harjadega mehikesed.....
Kõigile, kes nüüd kavatsevad poodi Aristoni ostma suunduda, pean ma siiski hoiatusena lisama, et varuge ostureisi jaoks rohkesti kütust, sest tõenäosus antud marki Eesti Vabariigi territooriumilt leida on suhteliselt nullilähedane.

Elämä on laiffi.

Vaatasin täna netist viimast "Kahvli" saadet ja intervjuud härra Matti Nykäsega. Pärast kuuldut v6in kinnitada, et olen tegelikus elus kokku puutunud ainult intelligentsete ja väga intelligentsete soomlastega.

Juuni on nahavahetuskuu.

Eesti oludes suutsin juba esimese paari päeva jooksul konverteerida läbipõlemise südroomi ärapõlemise sündroomiks. Selleks polnud vaja muud teha, kui ilma kaitsevahenditeta poolpalja ülakehaga mererannal õlut libistada. Ärapõlemise sydroom on muidugi oluliselt valusam ning nõuab pidevat süsteemset tuimestamist poest saadaolevate vahenditega. Lastekaitsepäeva auks laevast hangitud õllekohver tühjeneb märkimisväärse kiirusega ja varsti võib igaüks näha, kuidas ma ussile igati sobilikul viisil kooruma hakkan.

Pootsman heastab Lootsmani käki.

Mul on r66m raporteerida, et olen praeguse seisuga j6udnud nirvanasse. See tähendab momenti, kus ma istun tervisekeskuses ja MITTE YHTEGI patsienti pole. Nojah, reedene pärastl6una ja asutuse sulgemiseni jäänud pool tundi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis sellest, kuidas ma kohe-kohe Tallinna poole väljuma hakkava laeva peale j6udes esimesed 45 minutit kannatamatult jalaga maad kraabin - et olla stardivalmis kui alkoholimyygi osakond avatakse....