Seep.

Täna rääkis kolleeg järgmise loo: tuleb vastuvõtule 1943. aastal sündinud naispatsient väikese umbes 3-aastase lapsega. Kollega siis niisama jutujätkuks küsima: "Noh, kas oleme täna koos vanaemaga tunud..." Saanud eitava vastuse uuris ta vaikselt edasi, et kas mingi suvaline laps tänavalt kaasa haaratud - pole ju võimalik, et tegemist ema ja lapsega. "Ei, laps kuulub ikka perekonda...".
Noh, tegemist oli lesbipaariga, ja laps pärines partneri eelmisest suhtest (no ilmselt mitte lesbilisest). Nii et põhimõtteliselt oli siis laps oma isaga (mitte bioloogilisega).

Iseenesest pole ju asjas midagi imestamisväärset, lihtsalt naljakas oleks ise samasuguses situatsioonis olla - sellise lahenduse peale ju oma mõistusega ei tuleks. Piinlik vist oleks ka oma lollide küsimuste pärast.

Elu ja keerulised suhted nagu ladina-ameerika seriaalis, kus siis, kui tütarlapsest sirgub naine, tuleb päevavalgele kohutav tõde: "Sinu isa ei olegi tegelikult sinu isa, vaid hoopis sinu kasuema!"