Komplemendisysteem ja faktor C3b.

Seoses moosimisteemalise diskussiooniga hakkasin m6tlema (!), et tegelikult m6jub ju sihukene otsene seebitamine mingil määral usutavalt ainult väga noorte meeste suust. Samas ma ei oska päris täpset vanusepiiri öelda, kust maalt asi oma siiruse kaotab...Kindel see, et yle 40-aastase mehe suust k6laks selline pärl-kompliment ylimalt naljakalt v6i lausa kuritegelikult, sest sel juhul on enamasti tegemist t6epoolest mingi elukutselise naistemanipulaatoriga. (Mul on kusjuures au olnud sihukest venda kohata. Samuti on mul au olnud kohata naist, kes temasse ära armus. Ilmselt siis on ikkagi viga minu küünilises iseloomus, mitte komplimentide tegijates.)
Mis puutub soome meesolevustesse, siis tegin just avastuse, et just seet6ttu nad k6ik ongi nii m6ttetud ja igavad, kuna nede poolt pole iial oodata Rževski-taolist lähenemist. K6ik peab olema etteaimatav ja seaduslik, loomakaitse lendaks kohale ja Rževski kutsutaks arenguvestlusele, kus talle määratakse isiklik psühholoogia alane n6ustaja ning tööv6imetuspension. Koer saadetaks samuti kriisiabi keskusesse psyhholoogilist tuge saama jne.
Kurb, et piiri tagant vaadates tundub m6nele, pealtnäha isegi täitsa m6istlikule, eesti mehele see asi isegi positiivne!!!! Nojah, seal kus meid ei ole, on alati parem.

Reis ümber Soome jätkub.

Täna mängime jälle spiooni! Vihjeks niipalju, et tegemist keskhaiglaga, mida näeb ka töötingimustest: minu ees laual on 3 (kolm!) arvutit, aga patsiente mitte ühtegi (esimese 2 tunni jooksul).

Hiljem täiendet: kui ma oma tuppa magama läksin, leidsin voodi k6rvalt veel neljanda ka. Nett on see-eest nii aeglane, et ennem tuleb m6ni patsient, kui mina m6ne soovitud lehekylje lahti j6uan teha. No minu meelest nad v6iksid haigla motoks ja arengukava pealkirjaks v6tta: "Pigem vähem aga paremini!" v6i siis "Terves arvutis terve vaim!"

Kuidas naisi ära rääkida.

Elukutselised moosijad, kõrvad kikki! Ma kuulsin täna raadiost lauset, mis peaks töötama: "Kas su vanemad on merikarbid? Sa oled ju nagu pärl."
No miskipärast assotsieerus mule selle fotoga...Ma ei tea, mida ma seal õitsen nii kangesti - ilmselt on vein oma töö teinud.

IP-geenius.

Aga ma ei ytle teile, kus haiglas ma täna öösel valvan - siis ma saan niimoodi teie blogisid lugemas käia, et te ei saa halligi aru, mis v6i kes. No täitsa uus koht on.

Jälle pidu!

Seekord siis nõndaviisi. Kahtlemata selle aasta parim kontsert siinpool lahte.

Yleislääkäri hea elu valem.

Minu elukvaliteet on seeläbi oluliselt paranenud, et seoses uue töövormiga, pole hommikuid enam olemas (Ilvesest inspireerituna tehtud avastus).

Minu aadress on Tampere!

Täna käisin siis pakutavat korterit silmitsemas ja olen ausaltöeldes rohkem kui rahul. No ma olen täitsa sillas kohe. Vaimustuses!!! Võtmed on mul peos, hea meelega hakkaks kasvõi kohe kolima. Pemiseks takistavaks faktoriks on lihas- ja veojõu defitsiit. Bilanss on negatiivne, noh.
Aga korteri positiivsete omaduste hulka kuulub näiteks see, et parkettpõrand on just sobivalt kulunud välimusega - keegi ei saa hiljem milleski Steffikut süüdistada. Ja kuigi jätab armsa ja puhta mulje, ikkagi on mujal kah sobivasti sellist kulunud hõngu - kohati lausa nõuka nostalgilisustki. Äge! Koerapidaja unistus. Saunast uks otse rõdule, kuhu mahub lahedasti kogu mu aiamööbel. Koeral kusemisplats otse maja kõrval (kooli ees).
Kummalisel kombel pole keegi juttu teinud asjast nimega vuokrataku e. siis vakuus. Võtmed anti pihku ilma igasuguse taku või vakuta. Omanikud on mõlemad yle 80-aastased penskarid, ju nad unustasid ära. Mulle sobib - 1000 euroga muudki peale hakata, kui kusagile aastateks hoiule anda. Ilmselt saab teoks ka minu ammune unistus (kohati tundus juba et täitumatu) - nõudepesumasin. Noh, riistapuu tuleb küll ise osta, aga vähemalt mulk, ehk siis avaus on olemas, kuhu see toppida. Lepingusse pidavat siiski sisse tulema punkt, et mind tõstetakse välja, kui üüri ei maksa.
Tampere kui linna kohta ei tea ma muidu mitte halligi, kui et kõik teed viivad mind alati miski baari juurde raudteejaama lähistel, mille nimi on Soul Cafe või Cafe Soul võimisiganes taolist. Tööandja kontor asub kah baariga samas majas. Ja siis on seal veel miski kõrts, kus ma olen korra käinud, aga selle ma leian ainult purjus peaga üles.
Hea õnne korral tulevad järgmine nädal isegi esimesed soolaleivalised, nii et ilmselt oleks mõistlik kiiremas korras saunalavale miski madrats hankida - kärab ajutiselt voodi asemel küll!!!

Fekaalinaljad jätkuvad.

Eile öösel, kui ma patsientide voost ära väsisin, siis läksin ennast personali WC-sse lõbustama. Väga raske on nimelt uinuda, kui parasjagu itsitad. Peldiku seinas oli järgmine teadaanne: Kui oled viimane, kes tualettpaberirulli lõpuni kulutab, siis ole hea ja hoolitse selle eest, et tualettpaberihoidjas oleks uus rull - et järgmisel vetsukülastajal "häda kätte" ei tuleks.

Porivaatlus.

Poril elavad ikka päris vinged sellid. Nokast puhuvad 4.25 promilli, ise näevad sealjuures veel suhtkoht kained välja. Haigla on suur ja hirmuäratav, targa moega arste täis. Tunnen iga keharakuga, et olen j6udnud lugupeetud inimeste keskkonda. Kirurgia poole peal valvab miski soomlase kohta päris kobe poiss, aga juba väga tähtis persoon - nina vaatas igastahes taeva poole. Käisin mingit röngenpilti tema nina all liputamas, vahtis ja vahtis, aga l6pptulemusena ikka sama loll kui mina. Noh, vähemalt tegi sellele äratundmisele j6udmine teda minu vastu natuke s6bralikumaks. Magada siin ilmselt ei saa ja kui saakski, siis oleks piinlik silma looja lasta - tunnipalk on lihtsalt niiv6rd k6va....Issake, keegi hull saadab mulle SMS öösel kell pool kolm! M6ttekäik läks kohe katki selle koha peal.

Elu ja olu.

Käisin ujumise teel kehas pulbitsevat adrenaliini kulutamas ja nüüd on täitsa hea olla. Samas autoga uimahalli poole sõites olin ma veel soome ametnike peale nii kuri, et keerasin isegi autoraadio kinni, kuna sealt tuli soomekeelset mulinat (sellise tähtsa ja ülespuhutud häälega). Noh, ma katsun kah edaspidi oma töös ära unustada, et iga inimene on eraldi isiksus ja vajab personaalset lähenemist - viskan patsiendile ankeedi ette ja pärast paari punkti läbivaatamist teatan: "Ei ole lootust terveks saada. Side lõpp."
Tegelt muidugi käändus asi tänu ajalehekuulutusele ikka õigesse suunda - korteriomanikud võistlevad nüüd minu pärast, mitte vastupidi. Sain veel 2 päris mõistlikku pakkumist - nendest üks muideks Nokial. Hatanpää/Hervanta pakkumisele siiski võrdväärset pole leidunud.

Täna avastan ma Soomemaad ja sõidan esmakordselt elus Porile. Mitte küll külla Jürile vaid ikka tööle, tööle, kurekesed. Automakis laulab mulle Vaiko Eplik "Sul on imelik lööve...." ja siis tuleb veel see lugu ka.

Korteri otsingul.

Kuigi mul sõnu ei ole, üritan ikka kirja panna. Soomes siis selline tore portaal nagu etuovi.com. Leidsin mina siis sealt ühe korteri, mis tundus sobilik - lemmikloom lubatud jne. Kuulutuse juures tekst, et täitke ankeet (hakemus) ja saatke meile, me õunte pealt vaatame, kas kutsume teid arenguvestlusele. Täitsin siis mina ankeedi, kus küsitakse isikuandmeid ja brutopalka, samuti laste ja abikaasa kohta. Koerte kohta pold ankeetis sõnakesti. Vastasin ausalt, palju ma kavatsen edaspidi kuus eurikuid välja teenima hakata ja postitasin ankeedi. Vastus tuli maru kiiresti:
"Kiitos hakemuksestasi. Emme valitettavasti voi hyväksyä hakemusta, koska
tulosi ylittävät valtion määrittämät tulorajat. Yksin asuva henkilö saa
ansaita korkeintaan 3100 euroa kuukaudessa."
Mitte midagi ma sellest asjast aru ei saanud. (Kes saab, võib mulle ka seletada). Asi pole soome keeles - ma võin selle asja ise kah ära tõlkida: "Kombekohane viisakusavaldus, mis ei tähenda mitte persetki. Kahjuks me ei või teie taotlust arvesse võtta, sest sinu tulu ületab riigi poolt määratud lubatava tulu määra. Üksinda elav inimene tohib teenida kõige rohkem 3100 eurot kuus."
Nomaitea. ma ei ole sellisest seadusest midagi veel kuulnud. Ma olen kogu aeg rohkem palka saanud. Kas mul on nyyd oodata, et ühel ilusal õhtul seisab ukse taga ametnik, kes võtab mul käest ära kõik raha, mis ma sellest piirmäärast rohkem olen teeninud? Või määratakse mulle siis nyyd kohustuslikus korras keegi siia korterisse elama - mõni penskar või asotsiaal? Või veelgi enam - kas Soome riik võtab nyyd ise minu mehelemineku ja seemendamise oma hingeasjaks?

Noh, kuna ma korteri olen ilmselt siiski juba leidnud (ja palju parema ning soodsama hinnaga, kui antud koht, kuhu ma selle totaka ankeedi saatsin), siis saatsin ma sellele tädile meili vastu:

"Anteeksi, jos olen jotain väärin ymärtänyt - puhuin bruttopalkasta. En asuu yksin vaan mäyräkoiran kanssa, joten kaikki on lain mukaisesti - puolet ansiot vaan minulle, puolet sille.
Uuden asunnon olen itselleni kuitenkin juuri löytänyt, eli en tarvitse enää kenellekään omista tuloista kertoa (aiheuttaa katellisuutta).
Kiitos viestistasi ja työniloa!"

e.k. tõlgituna siis:
"Vabandust, kui olen millestki valesti aru saanud - rääkisin brutopalgast. Ma ei ela üksi vaid koos taksikoeraga, nii et kõik on seaduslik - pool palgast minule, pool temale. Olen omale siiski just uue korteri leidnud, nii et tulevikus pole mul vaja enam kellelegi oma palgast rääkida (põhjustab kadedust). Moepärane viisakus, mis tähendab tegelt, et mine perse ning ühtlasi viitab ka tema poolt tehtava töö kvantiteedile (kinnisvaramaakler)."

Vott. Aga kolin vist Rantaperkiöle (Hervanta?). 550 eurikut kuus, 3 tuba, oma saun jne. Panin nimelt Aamulehte kuulutuse (tänases ilmus) ning juba helistati ja pakuti häid asju...

Hiljem täiendet: kuna ma senini olen aint kahetoalistes elanud, siis paistab, et uues kodus saab Steffi endale oma toa.

Kodukirjand: Sport minu elus.

Minu sportlasekärjäär algas juba varajases nooruses, ning osutus tänu minu füüsilisele eripärale kohutavalt edukaks. Nimelt oli mul õnn omada eakaaslastest 3 x suuremat keret, mis andis mulle juba 12-aastasena täiskasvanu mõõtmed. (See ei tähenda muideks, et ma praeguse seisuga mingi hiiglane oleks - ma polegi sellest ajast saati enam mitte sentigi pikemaks kasvanud, kaalust seevastu olen alla võtnud umbes 30 kilo). Miskipärast oli aga kombeks lapsed võitlema panna vanuseklasside, mitte keresuuruse, järgi rühmitatuna. Sestap saatis mind alguses tohutu edu kergejõustiku aladel, eriline tegija olin kaugushüppes, kus D-klassi tüdrukute rajooni rekord oli aastaid minu nimel. No trenni pold vaja teha - kui minusugune pomm kiiresti jalgadega sibades hoo sisse sai, siis mütsatas muidugi päris kaugele sinna liivakasti. Õnnetuseks mütsatas ükskord nii õnnetult, et tekitas omale parema põlve meniskivigastuse ja sellest ajast oli jalgadele maanumist nõudavate aladega lõpparve tehtud. Sportlase hing aga vajas võistlustules põlemist ka edaspidi, sestap keskendusin järgmistele aladele: kuuliheide, kettapaiskamine ja odanarrimine. Noh, ma loodan, et teil tekkis selle põhjal arusaamine minu tehnilistest oskustes. Vaatamata sellele osutusin ma ikkagi ääretult edukaks. Taebla kooli rekord tüdrukute D-klassi kuulitõukes püsis 15-aastat puutumatult minu nimel - alles hiljuti avastasin, et aastal 2005 on sealkandis toimetama hakanud vägilane, kes on minu tulemuse haledalt purustanud. Kettapaiskaja karjääriga oli aga selline lugu, et ühel ilusal päeval astus minu, kui kuulitõukajana kuulsust kogunud isiku, juurde kehalise kasvatuse õps ja ütles: "Liina, homme on rajooni meistrivõistlused kettaheites, sul tuleks osaleda." "Nojah, aga ma olen ju senini ainult telekast näinud, mismoodi ketast heidetakse...". "Ei ole midagi, siin on sulle ketas - võta koju kaasa ja harjuta täna õhtul natuke." Noh, näitas mulle ette kah, kuidas asi käib. Mina siis õhtul usinalt hirmutasin kettaga lambaid kusagil aiamaa taga põllu peal ja järgmisel hommikul olin Haapsalu staadionil kohal. Selgus, et minu vanuseklassis oli tüdrukute kettaheites täpselt 2 võistlejat: mina ja krõllivaras (jummel kui palju rolle sellel mutil minu elus on olnud!). Noh, mina paiskasin seda ketast konkurentsitult palju kaugemale kui kaasvõistleja, õnnetuseks aga ei maandunud minu ketas mitte kordagi selleks ettenähtud sektorisse. Pärast keka õps tuli ja ütles: "Lollakas, sa oleks võind viimase katse kasvõi 2 m visata, pea-asi et sektorisse. Siis oleksi finaali pääsenud ja saanud veel 3 katset. Hea õnne korral oleksid ära võitnud ja rajooni meistriks tulnud!" Noh, aga nagu sportlasel ikka, olid ka minul mõistusega sellised lood, nagu nad just olid ja sestap jäin ma ilma isegi auhinnalisest II kohast. Kettaheites ma siiski hiljem õppisin selle nipi selgeks küll, kuidas aeg-ajalt sektorile pihta saada. Samas oli ka kehvemaid päevi: ükskord Märjamaa staadionil õnnestus mul pöörlev ketas püstloodis üles paisata, nii et see lendas otse üle kaitsevõrgu ning maandus võre taga oleva publiku sekka.
Oda kohta pole mul muud öelda, et kuidas ma ka ei ponnistanud, lendama see minu käes kunagi ei hakanudki. Kusagil trennis olen ma ka vasarat loopinud, aga õnneks sel alal tüdrukutel võistelda ei lastud.
Lõppkokkuvõtteks võin öelda, et kuigi ma Olümpiamängudele ei pääsenud, pälvisin ma tänu spordile endale gümnaasiumi-päeviks hüüdnime: Kuulitõukaja. Noh, koolis oli miski tüdruk, kes mäletas mind võistustelt ja tema mulle selle hüüdnime andis.
Aga II järk on mul spordis küll - nimelt kabes.

Mina ja minu loojad.

Pildil on siis näha need isikud, keda võib syydistada Yleislääkäri tekkimises. Fakt ise igaks juhuks kah pildi servas kenasti esile toodud.

Kes tähelepanelikult silmitseb, võib märgata minu vasakus silmas ägeda põletiku tunnuseid.

Keda suudleksid sina?

Endale täiesti tahtmatult olen sattunud väitlema TÕELISELT emastega. Siinkohal tekkis veel kange tahtmine ära mainida, et minus isiklikult pole mitte kunagi ükski lapsolevus tekitanud sellist tunnet, et ma tahaksin talle musi anda. Üle 18-aastased poisslapsed välja arvatud. Teatud koeri, (eriti taksikoeri), seevastu musutan täitsa vabalt.
Nojah, asi võib olla ka selles, et ma kasvasin üles koerte, mitte laste seltskonnas. Kogu suguvõsa mäletab, kuidas ma 5-aastaselt vanaema puukuuris koerale puujalga treisin (kuts oli enda käppa vigastanud ja lonkas).

Olukorrast Nokial.

Viimane öövalve Nokial möödus igati viisakalt. Inimesed ajasid rahulikult oma hädasid kodudes ja mina põõnasin terve öö nagu imik. Pärast valvet tulin koju ja hakkasin pasale. Ja niimoodi päev otsa. Ei usu, et süüdi on see kloorimaitseline kohv, mida ma endale hommikul keetsin.