Pidevalt 2 riigi vahel pendeldades torkavad silma kummalised erinevused. Kohati tekitavad näiteks hämmeldust ja sõimamiskihku eestimaises kaubandusvõrgus puuviljalettidel lamavad roiskunud puu- ja juurviljad. Tekib küsimus, kas tõesti on raske leida töölist, kes viskaks prügi prügikasti? Kodumaisest teeninduskultuurist ma ei hakka rääkimagi, samuti vaimustab mind kasutusel olev nn. pandikogumisüsteem, mis töötab riiklikult heakskiidetud põhimõttel, et vaata ise kuidas oma taarast lahti saad.
Samas, olles riigi kodanik, kus toimuvad e-valimised, on m-parkimine ja e-maksuamet, tekib kohati küsimus, kus on põhjanaabrite terve mõistus. Lugesin just lehest, et Soome riigieelarve on varsti omadega sealsamuses kohas, sest vanurite hooldusele läheb rohkem raha kui maksudena laekub. OK, aga minu meelest läheb suurem osa maksudena laekuvast rahast mingisugusele bürokraatiamasinavärgi ülalpidamisele. Noh, umbes nii, et maksude kogumiskes tehtavad kulutused on suuremad, kui maksude näol laekuv tulu. Soomes on endiselt kõige kõvam sõna PABER, ja pabereid peab olema palju, sest erinevalt Eestist, on Soomes paberitel kalduvus pidevalt kusagile kaduda. Arvestades sommide söömalembust, oletan et pooled paberitest lähevad ametnikele võileibade ümber mässimiseks. Mingisugused arvutid on justkui igal pool ametiasutustes üleval, aga ma pole veel pärist täpselt pihta saanud, milleks neid kasutatakse.
2 näidet tulumaksust.
1. näide: Mari töötab Eestis. Ilma et ta peaks kellelegi midagi teatama või raporteerima, arvestab firma raamatupidaja tema palgast maha 22 % ja veel paar jubinat - töötu- ja pensionikindlustuse, ülejäänu saab ta ilma probleemideta oma pangakontole. 2007 aasta veebruarikuus täidab Mari 2006 aasta tuludeklaratsiooni internetis ja saab nädala jooksul otsuse, kas maksud on õigesti rehkendatud.
2. näide: Liina tööatb Soomes. Kõigepealt võtab ta ennast pooleks päevaks töölt vabaks, et külastada maksuametit, mis on avatud ainult argipäeviti ja kella 16-ni. Seal peab Liina teadma täpselt ette, kui palju raha kavatseb ta terve 2007 aasta jooksul teenida. Kui Liina ütleb liiga väikse summa, siis pole tal hiljem korraga kusagilt paari tuhandet eurot võtta, et Soome penskaritele karma võlg tasuda. Kui Liina ütleb liiga suure summa, siis plekib ta kogu oma palga riigikassasse ja endale jäävad tühjad pihud. Liina ütleb aasta sissetulekuks laest võetud numbri 60 000 eurot ja saab tulumaksuprotsendiks 33%. Talle väljastatakse PABER, kuhu peale on trükitud tema isiklik maksuprotsent - paber tuleb toimetada raamatupidamisse, kus selle alusel hakatakse vastavat osa palgast kinni pidama. Jaanuarikuu alguses paneb Liina paberi postiga raamatupidamise poole minema. Veebruarikuu alguses saab Liina tööandjalt meililisti kaudu hoiatavaid sõnumeid - palutakse kõigil töötajatel tulumaksukaardid ära saata, muidu peetakse palgast automaatselt maksimaalne % kinni, mis on 60%. Liina loeb meile rahuliku südametunnistusega - pani ta ju paberi kuu aega tagasi posti - ning rehkendab mõttes kokku, kui palju palka saab ja missuguseid kulutusi endale saab lubada. Suur on aga Liina üllatus, kui palgapäeval selgub, et ikkagi on kinni peetud 60% mitte 33%. Helistades tööandja raamatupidamisse ja selgitades probleemi, palub näitsik oodata ja 2 minuti (KAHE MINUTI!!!!) otsimise peale leitakse nagu nõiaväel Liina poolt saadetud tulumaksukaart üles. Ega nagu väga ei vabandata ka, küsitakse lihtsalt, et kas sobib kui puuduv raha makstakse 1 nädala pärast ära. Kui Liina ütleks et ei sobi, sest autoteenindus tahab KOHE, siis makstaks raha ikkagi 1 nädala pärast ära. Aga siinkohal on Liinal see eelis, et ta töötab antud juhul eraettevõttes - riigisektoris saaks ta oma raha alles kuu aja pärast. 2007 aasta maikuus tuleb Liinal täita 2006 aasta tuludeklaratsioon, mis on üks suur paber, kuhu juurde tuleb estitada hulgaliselt väikeseid pabereid. 2007 aasta oktoobrikuus saab Liina maksuametilt lõpliku otsuse, kas maksta juurde või oodata kopsakat summat kontole. Aga Liina läheb õhtuti magama rahuliku südamega, sest ta teab, et töötab riigis, kus on jube ÕIGLANE maksusüsteem.
Samas, olles riigi kodanik, kus toimuvad e-valimised, on m-parkimine ja e-maksuamet, tekib kohati küsimus, kus on põhjanaabrite terve mõistus. Lugesin just lehest, et Soome riigieelarve on varsti omadega sealsamuses kohas, sest vanurite hooldusele läheb rohkem raha kui maksudena laekub. OK, aga minu meelest läheb suurem osa maksudena laekuvast rahast mingisugusele bürokraatiamasinavärgi ülalpidamisele. Noh, umbes nii, et maksude kogumiskes tehtavad kulutused on suuremad, kui maksude näol laekuv tulu. Soomes on endiselt kõige kõvam sõna PABER, ja pabereid peab olema palju, sest erinevalt Eestist, on Soomes paberitel kalduvus pidevalt kusagile kaduda. Arvestades sommide söömalembust, oletan et pooled paberitest lähevad ametnikele võileibade ümber mässimiseks. Mingisugused arvutid on justkui igal pool ametiasutustes üleval, aga ma pole veel pärist täpselt pihta saanud, milleks neid kasutatakse.
2 näidet tulumaksust.
1. näide: Mari töötab Eestis. Ilma et ta peaks kellelegi midagi teatama või raporteerima, arvestab firma raamatupidaja tema palgast maha 22 % ja veel paar jubinat - töötu- ja pensionikindlustuse, ülejäänu saab ta ilma probleemideta oma pangakontole. 2007 aasta veebruarikuus täidab Mari 2006 aasta tuludeklaratsiooni internetis ja saab nädala jooksul otsuse, kas maksud on õigesti rehkendatud.
2. näide: Liina tööatb Soomes. Kõigepealt võtab ta ennast pooleks päevaks töölt vabaks, et külastada maksuametit, mis on avatud ainult argipäeviti ja kella 16-ni. Seal peab Liina teadma täpselt ette, kui palju raha kavatseb ta terve 2007 aasta jooksul teenida. Kui Liina ütleb liiga väikse summa, siis pole tal hiljem korraga kusagilt paari tuhandet eurot võtta, et Soome penskaritele karma võlg tasuda. Kui Liina ütleb liiga suure summa, siis plekib ta kogu oma palga riigikassasse ja endale jäävad tühjad pihud. Liina ütleb aasta sissetulekuks laest võetud numbri 60 000 eurot ja saab tulumaksuprotsendiks 33%. Talle väljastatakse PABER, kuhu peale on trükitud tema isiklik maksuprotsent - paber tuleb toimetada raamatupidamisse, kus selle alusel hakatakse vastavat osa palgast kinni pidama. Jaanuarikuu alguses paneb Liina paberi postiga raamatupidamise poole minema. Veebruarikuu alguses saab Liina tööandjalt meililisti kaudu hoiatavaid sõnumeid - palutakse kõigil töötajatel tulumaksukaardid ära saata, muidu peetakse palgast automaatselt maksimaalne % kinni, mis on 60%. Liina loeb meile rahuliku südametunnistusega - pani ta ju paberi kuu aega tagasi posti - ning rehkendab mõttes kokku, kui palju palka saab ja missuguseid kulutusi endale saab lubada. Suur on aga Liina üllatus, kui palgapäeval selgub, et ikkagi on kinni peetud 60% mitte 33%. Helistades tööandja raamatupidamisse ja selgitades probleemi, palub näitsik oodata ja 2 minuti (KAHE MINUTI!!!!) otsimise peale leitakse nagu nõiaväel Liina poolt saadetud tulumaksukaart üles. Ega nagu väga ei vabandata ka, küsitakse lihtsalt, et kas sobib kui puuduv raha makstakse 1 nädala pärast ära. Kui Liina ütleks et ei sobi, sest autoteenindus tahab KOHE, siis makstaks raha ikkagi 1 nädala pärast ära. Aga siinkohal on Liinal see eelis, et ta töötab antud juhul eraettevõttes - riigisektoris saaks ta oma raha alles kuu aja pärast. 2007 aasta maikuus tuleb Liinal täita 2006 aasta tuludeklaratsioon, mis on üks suur paber, kuhu juurde tuleb estitada hulgaliselt väikeseid pabereid. 2007 aasta oktoobrikuus saab Liina maksuametilt lõpliku otsuse, kas maksta juurde või oodata kopsakat summat kontole. Aga Liina läheb õhtuti magama rahuliku südamega, sest ta teab, et töötab riigis, kus on jube ÕIGLANE maksusüsteem.
